Persoon

Helilooja Pärt Uusberg: astuda laulupeol dirigendipulti – see on taevalik kogemus 

Kristjan Roos, 4. juuli 2019, 17:11
Tänu sellele, et Pärt Uusbergi lugu „Muusika“ tuli eelmisel üldlaulupeol kordusele, sai ta ka laulupeol dirigeerimise kogemuse. Aga kui toona juhatas ta segakoore, siis seekordsel peol veelgi võimsamat ühendkoori. Foto: Laura Oks (Õhtuleht)
Pühapäevase laulupeo teise kontserdi ühe kulminatsioonina kõlab helilooja Pärt Uusbergi loodud laulupeo kantaat „Igaviku tuules“. Kristjan Jaak Petersoni, Juhan Liivi ja regilaulu tekstide põhjal loodud teost juhatab autor ise.

Pärt Uusberg astus üldlaulupeo dirigendipulti ka viis aastat tagasi, eelmisel üldlaulupeol. Aga toona juhtus see paljuski ootamatult; tema segakooridele loodud lugu „Muusika“ dirigeeris Kaspar Mänd, kuid kolleegidest sõpradel oli enne kokku lepitud, et kui lugu peaks tulema kordamisele, dirigeerib seda Uusberg.

Samal teemal

Nii astuski Uusberg laulupeol mõneti ootamatult dirigendipulti. „See oli taevalik, mitte enam maine kogemus. Kuna laval oli nii palju rahvast, oli väga raske fokuseerida, kellega dirigendina n-ö suhelda. Siis avaneski sfäär, mis tegelikult on dirigendi peas kogu aeg. Dirigendi roll on olla vahetus kontaktis inimestega, aga teisalt juhatab ta alati mingisugust ideaalmaailma, mida ta kuuleb oma peas,“ ütleb Uusberg.

„Mina tajusingi natuke seda kogemust niimoodi, et tänu sellele, et mul ei olnud võimalust konkreetselt hoomatavas suuruses kooriga suhelda, hakkasin ma lihtsalt juhatama seda ideaalmaailma lootuses, et see suur mass tuleb minuga kaasa. Ja see oli väga ilus tunne, kui sain pärast esimest takti aru, et see toimibki. Kummaline tunne – annad auftakti ja juhatad lihtsalt seda enda lugu, mis sul sees on. Ja siis kuuled, et see väljendub läbi tuhandete lauljate suude. See oli igal juhul väga ilus kogemus,“ meenutab ta.

Kui viis aastat tagasi kõlas Uusbergi laul segakooridele, siis sedapuhku ühendkooridele. Ka peoks loodud kantaat on keerulisem ja pikem. „Kantaadis „Igaviku tuules“ on suur roll ka lastekooridel. Lapsed tunduvad juba vanuse tõttu natukene hoomamatu seltskond. Mind väga huvitab, kuidas see lugu tööle hakkab,“ ütleb helilooja.

Pärt, kas laulu- ja tantsupeo nädalal muutub ootuse emotsioon iga päevaga intensiivsemaks?

Absoluutselt. Laulupidu on ju selles mõttes hästi huvitav nähtus, et ta on osalejatele väga pikk protsess. Inimesele, kes tuleb peole kontserti kuulama või vaatab seda telekast, on see lihtsalt üks päev tema elust.
Mina olen emotsionaalselt selle peoga seotud juba alates 2017. aasta veebruarist, kui laulupeo kunstiline juht Peeter Perens helistas mulle seoses laulupeo ühendkooride kantaadiga. Mulle meeldib vahel vaadata kalendermärkmikku ja mängida oma peas ajamänge. Ja nüüd just eile õhtul (pühapäeva õhtul – toim) magama minnes mõtlesin, et alles tundus see 2019. aasta juulikuu laulupeo nädal nii kaugel olevat, ja mind valdas selline kummaline tunne, et kas see tõesti nüüd ongi juba käes.

Kantaat tugineb Kristjan Jaak Petersoni ja Juhan Liivi luulele ja meie regilaulule. Kuidas jõudsite nende tekstideni?

Tegelikult sündis osa selle kantaadi kontseptsioonist sellesama telefonikõne jooksul. Peeter Perensil olid väga selged soovid. Tema visioon on muusikaliselt ühendada meie ürgne lauluvara ehk siis regilaulumaailm kunstmuusikaga, luua sümbioos nende kahe maailma vahel. Seetõttu oli tema kindel soov, et kantaadis peab olema kasutatud eesti regilaulu. Ja sinna juurde ta soovis, et oleks kasutatud eesti luulet.

Juba selle kõne jooksul tuli mul välgatusena pähe idee siduda Juhan Liiv ja eesti regilaul. Tekkis selline aimdus, et sellest regilaulust kasvaksid välja Liivi hästi lihtsalt ja kargelt öeldud mõtisklused, mis oleks justkui mingisugused palvehelmed.

See, et sinna juurde tuli hiljem Kristjan Jaak Peterson, kelle tekst nüüd kantaati raamib, oli täiesti juhuslik. Sattusin jalutama Tartus Toomemäel Petersoni kuju juures just vahetult enne kantaadi kirjutamist. Sinna on kirjutatud Petersoni kaunis lause: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“ Järsku mõjus see nii inspireerivalt. Olin küll sellest lausest ka varem teadlik, aga ei olnud seda kunagi lugenud sellise pilguga, et sellele muusikat kirjutada. Aga järsku vaatasin seda teistmoodi, värskete silmade ja kõrvadega, ja nii ta läkski.

Kas Juhan Liiv on teie jaoks üks olulisemaid luuletajaid? Teadsite te kohe, milline luuletus kantaati sobiks, või tuli tema looming läbi vaadata?

Juhan Liiv on minu jaoks olnud kahtlemata üks kõige olulisemaid eesti luuletajaid. Tegelikult on seegi olnud juhus. Ajal, kui alustasin üldsegi heliloominguga tegelemist, oli esimene luulekogu, mille ma kodust leidsin, Juhan Liivi luulekogu „Sinuga ja sinuta“, ja selle valikkogu kolmas luuletus oli „Ainule“. Olin tookord väga armunud ja otsisin teksti, mis väljendaks mu tundeid, ning siis selle kogu kolmas luuletus tegigi seda. Nii sündis üks soololaul.

Seejärel hakkasin kogu edasi lugema ja järsku avastasin sealt nii palju ilu, et võiks öelda, et tänu sellele luulekogule hakkasin üldse koorimuusikat kirjutama. Kas või viis aastat tagasi laulupeol olnud „Muusika“ on samuti ju Liivi tekst. Nii sündiski päris mitu Liivi sõnadele loodud laulu, need olidki minu esimesed koorilaulud.

Aga nüüd kantaati luues pidin ma tõesti uuesti kaanest kaaneni lugema läbi sellesama „Sinuga ja sinuta“. Ma olin tegelikult natuke juba lootust kaotamas, sest tundsin, et kõikidele nendele luuletustele, mis mind on kõnetanud, olen ka juba muusika kirjutanud. Aga siis järsku jäi silm peatuma luuletusel „Sa oled kui“. Ma sain küll kohe aru, et päris tervikuna ma seda ei kasutaks, aga kui võtta sealt mõned salmid, siis tundus, et see olekski täpselt see, mida ma otsin.

Nii Petersoni kui ka Liivi luuletusi ma ei ole kasutanud tervikuna, vaid olen võtnud neist lõike. Mingis mõttes on see tekstitasandi mõttes selline kokkupandud pusle: see ei ole mitte ühele luuletusele kirjutatud loogiline tervik, vaid tekstidest loodud omaette kompositsioon ja sinna peale loodud muusika.

Juhan Liivi luulest rääkides on ikka rõhutatud tema kurvameelsust. Aga ehk on selles ka mingit helgust?

Jaa, mulle tundub, et tema põhitonaalsus on tõepoolest melanhoolne, ning võib-olla ongi see mind tema poole tõmmanud, kuna peab tõdema, et olen ka ise valdavalt pigem kurvameelne natuur. Muusikas on mulle lapsest peale olnud samuti hingelähedased natukene kurblikud ja lüürilised meeleolud.

Aga igas inimeses on ka helgust, nii ka Juhan Liivi luules. Tal on ka väga helgeid mõtteid. Minu jaoks annab nendele sügavuse see, et isegi need mõtted tulevad läbi teatava tumeda valguse. Kui ühe inimese hing on pigem keerukas ja natukene melanhoolne, siis helgusel on mingisugune teistsugune kaal. Ja niimoodi ma tajungi neid mõtteid, mida ka selles kantaadis kasutasin. Need on küll väga helged.

„Sa oled kui lille unenägu, kui vaikne armas aim, sa oled kui lillekene, kui uinuja lille vaim.“ Kui ma mõtlen sellele lausele värvides, siis ma ei ütleks, et see on hele päikesepaiste, nagu on praegu meil siin. Ja muusikasse panin ma selle samuti nii, et kasutasin ka naiskoori natukene tumedamas värvingus. Pigem on nendes lausetes minu jaoks midagi salapärast, müstilist. Aga need ei ole kindlasti depressiivsed. See on igas mõttes jaatav vaade elule. Aga lihtsalt Juhan Liivi helguses on sees ka teatav tõsidus.

Teie loomingus kumab läbi Eesti teema, näiteks Eesti 100. aastapäevale pühendasite teose „Eestimaa atmosfäärid“. Kas see teema on niivõrd südames?

Tõsi, ma olen kirjutanud küll ka vaimulikku muusikat, nii eesti kui ka ladina keeles. Selle poolegi on mul olnud lapsest peale tõmme, sest mulle väga meeldib muusika kirikus. Mulle meeldib kiriku akustika ja kiriku vaimne ruum.

Aga teine tõmbetuul on minu jaoks olnud kahtlemata meie kaunis maa, Eestimaa. Ja see aina süveneb. Seekordse laulupeo eel otsustasin lugeda läbi raamatu esimese üldlaulupeo kohta, samuti Johann Voldemar Jannseni eluloo. Mind on üha enam hakanud inspireerima eesti kultuuriajalugu kui selline ning üha enam on tekkinud küsimusi, kes me oleme ja kust me tuleme.

Nüüd, lugedes 19. sajandi lõpu Eesti elu kohta ja sirvides juurde Muinas-Eesti aega, tõden, kui habras on meie iseseisvus laiemas kontekstis. 19. sajandi lõpus oli baltisakslaste jaoks peaaegu elementaarne, et eestlased on küll tore maarahvas, kes teevad hästi tööd, aga nad ei ole kultuurrahvas ning eesti keel ei ole kultuurkeel. See, et me saame tänapäeval olla kultuurrahvas ja rääkida tingimusteta oma keeles, on minu meelest väga suur asi.

Vähemalt praeguseks on täitunud Petersoni unistus, millega algab ka minu kantaat. Aga sel ajal, kui tema seda kirjutas, võis see tõesti olla utoopia. Kui nüüd aga seda tausta mitte juurde uurida, siis võivad taolised luuletused tunduda hästi paatoslikud. Ma arvan, et kui ma sattunuks sellesse aega elama, siis minu jaoks olnuks see sama intensiivselt oluline. Ja minus olnuks usk, et see on võimalik. On väga võimas, et meil on olnud taolised rahvajuhid, kes on julgenud unistada, kes jäid eestlasteks isegi siis, kui nad maarahva kontekstist välja kasvasid.

Kui te aga küsisite, kas Eestimaa teema on mulle hingelähedane, siis jah, tõesti on. Kõige lihtsamalt öeldes: mulle on lapsest peale meeldinud meie loodus, ma tõesti armastan seda maad. Heliloojana meeldib mulle tohutult meie emakeel. Mulle meeldib selle keele kõla. Helilooja ju ühest küljest väljendab sisulisi mõtteid sõna kaudu, aga alati on tekst ju ka kõla. Juba siis, kui ma räägin, on selles mingisugune kõla, ja kui ma nüüd laulma hakkan, siis see kõla ju säilib.

Minu jaoks ei ole need pateetilised mõtted, need on lihtsalt väga isiklikud mõtted.

Seoses laulupidudega arutletakse palju, kas laulupeol peaks olema suur idee. Kuigi kõik on koos ja laulavad, on see mõnes mõttes igaühele isiklik pidu.

Minu jaoks on laulupidu mingis mõttes nagu jõulud. Meie maa jaoks on need nii orgaaniliseks saanud. Ja see ei muuda asja, kas sel aastal on pealkirjaks kaunid jõulud või rõõmsad jõulud või helged jõulud või pühalikud jõulud, mis iganes nimetuse me sellele n-ö jõulukontserdile anname. Laulupeo sisu on kokkutulemise rõõmus. See on ju osalejate jaoks mõneti kõige ilusam puhkus, mis võib olla. See ei ole lihtsalt logelemine, peab ka vaeva nägema, seal sees on teatud pingutus, aga seda tehakse koos oma sõpradega. Lauljad teevad ju seda oma vabast tahtest, see on nende koosolemise, rõõmu pidu.

Ja mulle tundub, et see tunne on laulupeol olnud mis tahes keerulistel aegadel. Esimene laulupidu sündis ju väga suurtes keerukustes, rääkimata pikast ja raskest nõukaajast. Aga mu ema on rääkinud, et isegi sügaval nõukaajal ta ei lasknud end häirida, et lauldi Leninile või Stalinile, sest tema nautis laulupidu, temal oli seal tore olla. Tal olid sõbrad, talle meeldis seal kaare all võimsalt kokku kõlada. Puhas rõõm sellest atmosfäärist ja puht muusikalise väe kogemisest. See on ju tegelikult uskumatu, kui suur see koor on.

Samas on olnud aegu, kus laulupidu on kandnud intensiivsemalt eestluse eest võitlemise sõnumit. Ma kindlasti ei taha vähendada selle olulisust, aga samas leian, et laulupidu ei pea jääma selle pärast toimumata, kui enam ei ole millegipärast võidelda. Minu jaoks laulupeo põhifunktsioon mis tahes aegadel on olnud siiski see rõõm kaasmaalastega kokkutulemisest ja selle rõõmu väljendamisest kaare all.

----------------------

Kui see kaar paistma hakkas

Pärt Uusbergil on hästi meeles esimene laulupeo kogemus, kui ta oli poisina koos emaga rivistunud laulukaare taha ja hakkas laululava poole sammuma.
„See tunne, kui kaar hakkab paistma, kui näed kaare serva, kus juba on sinna üles jõudnud ülikooli mütsidega meeskoor – see tunne oli väga võimas. See tundus väikese poisi jaoks nii uskumatult suur. Lavale astudes oli aukartus hästi suur. Kusjuures vanemaks saades tundub see endiselt päris suur, aga on siiski igas mõttes muutunud hoomatavamaks,“ meenutab ta.

Uusberg on jõudnud ka mõtteni, et kui laulupidu oleks tuhandetükiline pusle, siis tema teos ja juhatamine oleks sellest ainult üksainus tükk. „See mõjub väga rahustavalt, ja nii ongi. Igaühel on oma laulupidu. Ja see muudab selle nähtuse tõesti huvitavaks ja ilusaks,“ ütleb ta.

„Ka minu jaoks on olnud väga palju erineva vaatenurgaga laulupidusid. Helilooja ja dirigendi vaatenurgast on olnud muidugi eriline oma muusika juhatamine. Aga kui ma mõtlen laulupeole laiemalt, siis mingis mõttes igatsen väga taga seda, kui olin laps, ööbisin kusagil Kopli koolimajas ja olin terve aja n-ö laulupeo lainel. Ma ei läinud õhtul oma koju, ammugi ei närvitsenud mingi laulu esitamise pärast, vaid lihtsalt kulgesin laulupeo meeleolus,“ lisab Uusberg.

---------------------------

Laul, mis on jäänud tänavuse laulupeo kavast kummitama

Sel aastal laulupeol kõlavatest uutest lugudest on Pärt Uusbergile eriliselt kõrva jäänud Mari Amori loodud naiskoorilaul „Päikese tõusu aegu“. „See laul on jäänud mind päris tihti kummitama ja ma olen seda Mari Amorile ka öelnud. Lugu toimib väga hästi ka laulupeo-väliselt. Selle saatel süüdati päikesetõusu ajal Raadi mõisapargis ka laulupeo tuli. Oli ilus hetk ja hommikused linnudki laulsid kaasa,“ lisab ta.

------------------------
Hetk iseendaga enne dirigeerima hakkamist

Pärt Uusbergi sõnul on laulupeol dirigeerimine ka häälestumise kontekstis täiesti teistmoodi.

Pärt Uusberg ütleb, et talle meeldib tohutult meie emakeel. „Mulle meeldib selle keele kõla. Helilooja ju ühest küljest väljendab sisulisi mõtteid sõna kaudu, aga alati on tekst ju ka kõla,“ lisab ta. Foto: Riina Varol

„Kui sa muidu annad kontserdi ühe kooriga, siis sul on võimalus enne lavaleminekut leida hetk iseendaga, kus on täielik vaikus, publik ootab saalis. Keskendud korra ja lähed. Sina oledki see, kes esimesena toob ruumi muusika, heli, ja siis sa juhatad tund aega. Aga kui nüüd mõelda laulupeo peale, siis ma kaks päeva ainult ootan seda ühte lugu, mida ma juhatan. Kõik see ruum on täis muusikat, kogu aeg kostavad erinevad laulud. Kui ma tahan minna kuhugi, et keskenduda, siis ümberringi on tuhanded inimesed. Laulupeo puhul on dirigendi vaatenurgast üks keerulisemaid asju, kus ja kuidas leida endale rahulik hetk keskendumiseks, et värskelt juhatama minna,“ ütleb ta.

„Pean sellel kontserdipäeval mingist osast paraku loobuma ja vaatama hiljem telekast järele, et leida võimalus olemaks korraks iseendaga. Minu jaoks on see siiski oluline. See ei pea olema väga pikk hetk, võib olla ka viis minutit, aga korraks on vaja mõelda veelkord kõik läbi, leida iseendas rahu ja siis asuda juhatama.“

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee