Persoon

Aasta naisnäitleja Tatjana Kosmõnina: lavastaja valib oma meeskonda mõttekaaslasi, mitte neid, kellega barrikaadidel võidelda 

Jekaterina Karelina, 5. aprill 2019, 12:42
Tatjana Kosmõnina suure tunnustuse toonud monolavastuse „Nastja, Nastja, Nastja“ proovisFoto: HEIKO KRUUSI
Eelmisel nädalal Olga rolli eest Vene teatri monolavastuses „Nastja, Nastja, Nastja“ parima naisnäitleja teatriauhinna saanud Tatjana Kosmõninal on kandev roll ka märtsi lõpus esietendunud lavastuses „Vasjake“.

See on Vene teatri kummardus vene kirjanikule Leonid Andrejevile. Daniil Zandbergi lavastatud „Vasjake“ põhineb Andrejevi jutustusel „Vassili Fiveiski elu“. Loo keskmes on külapreester, isa Vassili, kes on kurja saatuse meelevallas: ta poeg uppus, naine hakkab ahastusest jooma, naise soov sünnitada uus poeg, kelles taaselustada enneaegselt hukkunu, ei too kellelegi meelerahu. Uus laps sünnib „erilisena“. Vaimulik, kelle kohus on teisi inimesi aidata, ei suuda oma perekonnale abiks olla. Täpsemalt, ta ei ole selleks võimeline.

Materjali on valinud meie lavastaja Daniil Zandberg. Teda huvitab eeskätt plastiline lavastus, „Vasjake“ on ta viies lavastajatöö ja debüüt Vene teatris. Andrejevi teosed vastavad kõikidele nõuetele, mida Daniil lavastajana materjalile esitab: see pole näidend, vaid jutustus, milles tunded ja suhted on piiri peal ning dialooge pole vaja. Peamiseks muutub plastiline keel.
Üllatuslikult pöördusid sel hooajal paljud Venemaa teatrid just Andrejevi poole. Septembris möödub tema surmast 100 aastat – juhuslikult või mitte, kuid see materjal on üles leitud.

Andrejevil on selge keel ja tihe proosa, kus on vähe otsekõnet. Milles seisneb teie jaoks sellise materjali plastilise väljenduse eripära?
See lavastus on minu jaoks suur väljakutse, kuigi olen kokku puutunud visuaalteatri ja sõnavaba teatriga, näiteks seoses lavastusega „Kas ma tohiks olla Mozart?“ ja Artjom Garejevi audiovisuaalse projektiga „IDEM“. Aga nukuga mängimisega puutusin esimest korda kokku just „Vasjakeses“. Selles töös on vaid kaks poissi, kaks maski, millega ma mängin. Kehad ja käed kuuluvad mulle, aga pead, silmad ja pilgud nukkudele. Muutun nendega mängides ka ise nukuks: ühelt poolt pean juhtima maski, teiselt elustama nukku. Töö eripära seisneb selles, et ma vastan suurel määral nuku huvidele, faktiliselt „teenindan“ teda.

Kui tegelaste esimene poeg sureb, siis otsustavad nad südamevalu leevendamiseks saada uue lapse, kes lahkunud poega asendaks. Sündinud poega kujutab Andrejev koletise, tigeda „looma“, „idioodina“, keda vihkab kogu pere. Meie nukk, mille on meie jaoks teinud nukuteater, pole aga sugugi hirmus. Vaatamata sellele, et tema proportsioonid erinevad tavaimiku omadest, õnnestus meil ikkagi rõhutada, et ta pole ise süüdi selles, et teda ei armastata ehk „mittearmastuse“ probleem pole temas eneses.
Iseenesest on ta hea poiss, nagu praegu öeldakse – „teistsugune“ ja „eriline“, kurjust ja viha tal pole; temas ei ole midagi sellist, mille eest teda mitte armastada. Vasjakesest on lihtsalt saanud asjaolude ohver. Ta on õnnetu laps, keda keegi ei vaja. Uppunud last ta ei asenda ning kui ta sündinuks isegi normaalsena, siis mine tea, kas vanemad armastanuks teda.

Lavastus „Vasjake“ on Tatjana Kosmõnina (pildil maskiga) esimene kokkupuude nukuga mängimisega. Foto: Nikolai Alhazov

Selles lavastuses muutub Vasjake peategelaseks. Samas kannab Andrejevi teos pealkirja „Vassili Fiveiski elu“. Kas rõhk on meelega loo käsitlusel lapse silmade kaudu?

Meil on koguni kolm Vasjakest: uppunud lemmiklaps, pereisa Vassili, kelle sees on peidus sisemine väike Vasja, ning kolmas, kes ka ristiti Vasjaks, kuid kelle poole pole keegi kunagi nimeliselt pöördunud.
See on nii nimi, kaotatud väikelapse metafoor kui ka tingliku sisemise lapse sümbol, mis on iga tegelaskuju sees peidus. Vasjake – see on väga väike, väga õrn ja kaitsetu olend.

Kas lugu räägib hirmust?

„Vasjakest“ karta kindlasti ei tasu. Loomulikult tekitavad hirmu lood, mis jutustavad kannatavatest lastest, keda ei armastata. Mis puudutab aga meie lavastust, siis ma ei usu, et see rikub vaataja õhtu, tekitab depressiooni või unehäireid. See on jutuajamine vaatajaga, mitte õuduslugu. See on vestlus edaspidiseks mõtiskluseks. Publiku jaoks on see lugu kindlasti huvitav.

Mida on teile andnud töö Daniil Zandbergi kui lavastajaga?

Oleme temaga aatekaaslased. Olen kindel, et näitlejad mõistavad teineteist üldse väga hästi. Oleme Daniiliga juba varem koos tööd teinud – ta on mind palju abistanud plastikaga, kui töötasime Asja Vološina näidendi põhjal tehtud monolavastusega „Nastja, Nastja, Nastja“. Tunnen teda ammustest aegadest ning kui ta pakkus mulle võimalust selles lavastuses osaleda, siis olin kohe nõus, teadmata isegi, keda ja kuidas ma seal mängima hakkan.
Kõik need aastad, mis oleme Daniiliga koos laval veetnud, töötades ja teineteist abistades, on andnud mulle kindlustunde, et konflikte meil ei teki. Kui lavastaja valib näitlejate meeskonda, et koos midagi lavastada, siis eeskätt valib ta meeskonda mõttekaaslasi ega otsi kedagi, kellega barrikaadidel võidelda. Selleks pole tavaliselt jaksu ega tahtmist. Tahetakse ikka olla oma inimestega. Praegu tundub mulle, et meil on suurepärane loojate meeskond, kellega koos katsume ellu viia Daniil Zandbergi unistust sellisest plastilisest tööst nagu „Vasjake“.

Kuidas suhtute interaktiivsesse teatrisse? See on praegu moes. Isegi väikese saali formaati võib ju vaadelda kui üht võimalust vaatajaid kaasata.

Praegu puudutab moodsa sõnaga interaktiivsus põhimõtteliselt iga teatrit. Kui sisenete teatrihoonesse ning teid teretab näitleja, siis juba see on tinglikult interaktiivsus. Antud juhul on meil ikkagi visuaalteater. Peame tähtsaks luua huvitav vaatemäng ning oleme keskendunud lavalahenduste ja metafooride teostumisele. Me ei paku dokumentaalselt tõetruud sotsiaaldraamat, me püüame seda keerukat lugu kunstipärasel viisil lahti mõtestada.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee