Päevateema

Buldooseri efekt ehk Mis on kultuuriväärtus? 

Siim Raie, muinsuskaitseameti peadirektor, 5. aprill 2019, 12:36
Märtsis tekitas palju poleemikat Tartu Raadi omaaegse sõjaväelennuvälja pervel seisnud stalinistlikus stiilis lennujuhtimiskeskuse lammutamine. Tartu vald pidas hoone lammutamist möödapääsmatuks, kuna see ei olnud muinsuskaitse all, muinsuskaitsjad leidsid, et selle võinuks miljööväärtusliku maamärgina siiski säilitada, et liita killuke ajalugu uusarendustesse.Foto: Inga Raudvassar
Umami restorani maja, Rahu kino, Tädi Anni kohvik Tallinnas, Tartu sõjaväelennuvälja juhtimiskeskus – kõik satuvad tähelepanu keskmesse siis, kui nende kõrval seisab buldooser.

Buldooser äratab üles kohaliku kogukonna või siis vähemalt mõned häälekad kodanikud. „Kas sa ei saaks seda kuidagi peatada?“ küsis tuttav sotsiaalmeedias Umami hoone lammutamise kohta. Peatada mida? „No selle detailplaneeringu elluviimist.“

Avalik menetlus toimib ainult siis, kui ühele erahuvile vastandub teine erahuvi. Avaliku huvi edukaks kaitsmiseks ei ole meie kogukonnad ja kodanikuühiskond veel täit jõudu saavutanud. Järelikult on kõikide huvide arvestamine ja tasakaalustamine ikkagi tugevama osapoole – avaliku võimu, ruumilise planeerimise korral, kohaliku omavalitsuse ülesanne. Näilise kaasamisega seda ülesannet ei täida.

„Aga võtke kas või ajutise kaitse alla,“ ütles seesama sõber restoranihoonest rääkides. Ajutine kaitse on muinsuskaitseseaduse järgi mõeldav siis, kui on tahe ja vajadus välja selgitada, kas tegemist võib olla nii suure kultuuriväärtusega objektiga, et sel on mälestise potentsiaali. Lihtsalt lõbu pärast või kellegi kiusamiseks oleks sellist reaalset omandipiirangut kaasa toova haldusvõtte kasutamine pahatahtlik.

Aga mis üldse on kultuuriväärtus? On see ainult ekspertide määrata või on kogukonnal ja tema arvamusel väärtuse määratlemisel samuti kaalu?

Kolm faktorit

Muinsuskaitse on tunnetuslik distsipliin, tajupõhine, inimesest lähtuv ehk siis subjektiivne. Kuna muinsuskaitsel on otsene mõju omandile, ei saa see aga olla suvaline. Ka selles, kuidas ja mida me väärtustame, on võimalik kehtestada reegleid, teha kokkuleppeid ning hoida põhimõtteid.
Hoonete vanuse, aga ka näiteks arheoloogiliste leidude korral on meie ajalookirjutuse kontekstis oluliseks piiriks Põhjasõda. 1710. aastast vanemad hooned, leiud ja esemed on automaatselt nii suure ajalise väärtusega, et nende üle kaitsmise-mittekaitsmise skaalal vaidlust ei ole.

Kultuuripärandi säilitamise ja restaureerimise õppekeskus (ICCROM) näiteks ütleb maailmapärandi paikade kohta, et nende kultuuriväärtust saab määratleda kolme faktori kaudu.

Esiteks emotsionaalne, identiteeti kujundav side paiga või esemega. See võib olla seotud vanuse, traditsiooni, järjepidevuse, mälestuste, ajalookirjutuse, legendaarsuse, imetabasuse, tunnete, spirituaalsuse, religioossuse, sümbolite, poliitika, patriotismi või rahvustundega. Ehk siis näiteks maja enda füüsiliste omaduste kõrval on sama oluline see, mida ta meile tähendab.

Teine faktor on suhteline tehniline või kunstiline väärtus. Suhtelisus tähendab siinkohal võrreldes teiste sarnastega. Suhteline väärtus peab olema välja selgitatav uurimistööga, kus hinnatakse kriitiliselt objekti väärtust nii selle loomise, kasutamise kui ka kaasaja hetkel. Kui tuua näiteks Kadaka teel asuv restoranihoone, on sarnase tehnilise teostuse ja kunstilisuse, arhitektuuriga hooneid Tallinnas teisigi, ühe kaitse alla võtmine viitaks, et teised sarnased on samuti väärtuslikud ja loogiline oleks tuletada, et kümneid maju tuleks hakata kaitse alla võtma. Aga nendega ei pruugi kogukonnal olla sarnast sidet ja enamikul puhkudest, kui tegemist on eramutega, ei ole ka omanikud sellisest väljavaatest väga huvitatud.

Kolmandaks kaaluks on haruldusväärtus ja unikaalsus. Tõsi ta on, mida vähemaks jääb keskkonnas mingi ajastu või tüpoloogia näiteid, seda rohkem koguvad nende seas kaalu sellised, mida muidu peetaks võib-olla keskpäraseks. Ja kui miski on oma liigi viimane esindaja, siis on haruldusväärtus maksimaalne. Näiteks Tallinna kesklinnas on 1970.–1980. aastate uue linnakeskuse – mille moodustasid postimaja, teenindusmaja, ametiühingute maja, kunstiakadeemia peahoone, Liivalaia tänaval asuv kohtumaja, Sakala keskus, välis- ja rahandusministeerium ning Turisti pood – esindajaid muutmata kujul jäänud üksikuid ja lammutusloata on vaid välisministeeriumi hoone. Terve kihistus linna ja ajalugu on peatselt kustutatud, koos sellega ka mälu. Kas viimaseid esindajaid peaks kõikide võimalike vahenditega kaitsma?

Mida me väärtustame?

Viimastel aastatel on koostatud 20. sajandi arhitektuuri, rehielamute, militaarpärandi, ajalooliste looduslike pühapaikade alusuuringud, kaardistamised. Tuhandeid hooneid, paiku ja objekte on läbi kammitud nii nende kolme mainitud kriteeriumi kui ka veel peenemate sõeltega. Praegu oleme tihti olukorras, kus tehtud analüüside põhjal kaitse alla võtmise ettepanekuni jõudes saame alatasa vastuseks mitte-meie-tagaaias-tüüpi vastuseid. „Realiseerige oma kaitsmiskirge mujal,“ on ka otse öeldud.
Kultuuripärandi, sellega koos meie mälu ja identiteedi kadumisega on paraku nii, et me ei taju seda väga suure ohu või tragöödiana. Seda juhtub iga päev, buldooserid ja inimesed töötavad iga päev. Samas kui ohtu elule ja tervisele, nagu julgeolek või haigestumine, tajume väga suure riskina ning oleme ka valmis selle ennetamisse investeerima. Ühel puhul 2,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja teisel puhul ravikindlustuse näol 13 protsenti kuupalgast.

Kultuuripärandi säilimisse investeerime kollektiivselt aga 0,012 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Õigemini see on see summa, millega amet saab tulla omanikule appi restaureerimistoetustega.

Nii võibki ühel päeval avastada, et kõik, mis pole kaitse all, aga on väärtuslik, on lammutamisele kuuluv, ning mis on juba kaitse all, selle remondivõlg on nii suur, et mõistus tõrgub investeerimast. Seda, mis teeb Eestist Eesti – tema kultuuripärand, on taastumatult kadunud.

Vägisi ei hoia ega säilita meie kultuuripärandit miski. Küsimus ei ole selles, mida ja kui palju me kaitseme või jõuame kaitse alla võtta, vaid selles, mida me väärtustame. Kui mitmekesist elukeskkonda, siis võiks betoonlinna vahele jääda ka mõni puumaja, aga selleks on vaja kohalikku omavalitsust, kes planeerib elukeskkonda, mitte lihtsalt ei tegele ehitusõiguse andmisega. Muinsuskaitse ülesandeks jäägu kultuuripärandi kõige väärtuslikuma osa eest hoolitsemine.

Kui väärtustame omaenda mälu ja tahame säilitada identiteeti, siis kuulame, mis kogukonnal öelda on enne, kui buldooser tööle hakkab.
Kõik omavalitsused koostavad praegu uusi üldplaneeringud. Selle töö käigus saab ja tuleb kaardistada ka väärtuslikud – kohaliku kogukonna jaoks olulised üksikobjektid ja -alad ning anda neile säilitamis- ja arendamistingimused.

Heaks indikaatoriks oleks seegi, kui omavalitsuse palgal oleks rohkem ruumilise planeerimisega tegelevaid ametnikke kui avalike suhete ja munitsipaalmeedia tegelasi. Avalik ruum on ka suhe ja suhtlemine kogukonnaga, sellesse tuleb panustada. Suhtumine, et kõige parem krunt on tühi krunt, sobib kinnisvaraarendajale, omavalitsejad on kogukonna teenistuses ja põhimõtteks sobib paremini: kultuuripärand on investeering, mitte kulu.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee