Dilaila

Ebamugavad vestlused 

Dilaila, dilaila@linnaleht.ee, 22. november 2018, 18:31
 
Mõned vestlused on sellised, et kumbki osapool ei taha neis tegelikult osaleda. Ma pole seda varem maininud, aga minu mees töötab politseis.

Jah, ilmselt on mul mingi fetiš mundris meeste suhtes, kuna olen kohtingul käinud ka tuletõrjujaga. Village People'i koosseisust on mul veel indiaanlane puudu!
Enivei, nüüd töötab ta laua taga, aga enne pidi ta piisavalt mööda linna pätte, aga veel enam tavakodanikke taga ajama. Politsei ei saa ju ühtegi kutset ignoreerida, muidu pöördutakse halvemal juhul „Pealtnägijasse“.

Ükskord kutsuti ta näiteks ühe kodanikuga rääkima sellest, et too haiseb. Väljakutset muidugi haisu peale ei tehtud, pidavat olema kallaletung, keemiaterrori oht ja jumal teab mis veel. Kohale tulles aga palus poepidaja:

„Rääkige palun selle kodanikuga, ta lehkab ja peletab mu kliendid ära!“
Kuna mu mehel parajasti midagi paremat teha polnud, siis otsustasidki nad haisevale härrale öelda midagi stiilis „palun lõpeta haisemine siin ja kohe sekundi pealt ära“. Onul aga oli vastuargumente sama palju kui Aivar Pilvel.
„Vabandage, härra mundrikandja, aga millise kriminaalkoodeksi paragrahvi järgi on haisemine kuritegu? Palun lugege see mulle ette,“ nõudis ta.

Lõpuks pidigi politsei taanduma ja möönma, et seaduse järgi võib onu avalikus kohas haiseda nii palju, kui süda ihkab. Tagasi staapi jõudes mainiti neile, et see pole veel midagi – kunagi kutsuti mendid ühte eramusse naabritele trahvi tegema, sest nende prügi pidavat haisema. Mis järgmiseks? Karistame Kalevi kommivabrikut, sest nende šokolaad olevat magus?

Muuhulgas on mu mees vestelnud vanaprouaga, kellele ei meeldinud naabriproua ropendamine, ja tüübiga, kes oma töötajat vallandada tahtis, too aga polnud sellega nõus... Oh!

Ahjaa, „Pealtnägijast“ rääkides... Minu klassiõde esines seal sel hooajal, nii et nüüd on ta elutöö tehtud!

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee