Vaba aeg

Kirjanik Juhan Voolaiu lood lopsivad masendusest puhtaks nagu tolmuse teki 

Kristjan Roos, 25. oktoober 2018, 17:10
Kui Linnalehes hakkasid ilmuma kirjanik Voolaiu vested, läksid inimeste näod talle vastu tulles naerule. Aldo Luud
„Kui Arno isaga ...“ alustas üht Eesti tuntumat romaani Oskar Luts, aga just samade sõnadega algab ka tartlasest kirjaniku Juhan Voolaiu absurdilugude kogumiku „Tuhastunud külavanem“ üks lugudest.

Aga Voolaiu Arno ei jõudnud isaga koolimajja, vaid duši alla, ja selleks hetkeks oli tulnukas ennast seal juba pesema asunud.

„Ta (tulnukas – toim) vajutas ühe loiva iminapad seina külge kinni, lobistas ülejäänutega mõnusalt vee all ja laskis suust muretult pikki happejugasid välja, millest üks tabas kogemata Arnot,“ kirjutab pöörast fantaasiat kasutav Voolaid ühes jutukeses. Mis Arnoga edasi juhtus, tuleks muidugi raamatust lugeda.

Juhan, Linnalehe lugejatele on paljud su absurdsed lühijutud ja nende tegelased, nagu lauluõpetaja Heli, karvaste jalgadega kolmikhüppaja ja reamees Alasi, juba tuttavad. Kas said juba lugude ajalehes ilmumise ajal lugejatelt ka tagasisidet?

Kõige rohkem tagasisidet olen saanud raamatu „Hokimängija Tartu linnamüüril“ kohta. Kiidetakse, et on hea terviklik Tartu ajaloo ülevaade, samas põnev ja naljakas seiklus.

Kui absurdijutukesed eelmisel aastal Linnalehes järjena ilmusid, märkasin ühtäkki, et täiesti võõraste inimeste näod läksid mulle tänaval otsa vaadates naerule. See oligi omamoodi tagasiside. Otseselt rääkima pole keegi tulnud, aga tean, et on inimesi, kes absurdikogumikku ammu ootasid.

Oled raamatu tutvustuses öelnud, et absurdijutud on kirjutatud vastukaaluks masendavatele igapäevauudistele. Kas annad lubaduse, et üks naljalugu päevas ja stressist võib ainult unistada?

Masenduse vastukaalu all pidasin silmas vastukaalu sellele, kui öeldakse, et kuskil Lähis-Idas sureb lähiajal miljoneid inimesi nälga, on see kurb; kui öeldakse, et terroristid sõitsid veokiga rahva sekka, on see kurb; kui öeldakse, et hiidlaine lõi linna pilbasteks, on see kurb. Ajalehte avades tuleb lämbumistunne peale. Aga nüüd teatatakse, et Tiidu korteri vetsust kostis ketsikriginat ja teravat vilet, sest seal peeti Eesti korvpallimeistrivõistluste kolmas mäng. Juhe tõmmatakse seinast välja, pinge kaob ja hakkab hea. Üleüldist vabastust stressist ei saa ma lubada, kuid loodan, et „Tuhastunud külavanema“ lood lopsivad nii mõnegi inimese hetkeks masendusest puhtaks nagu tolmuse teki.

Kuigi sageli öeldakse, et elu pakub rohkem üllatusi kui ükski fantaasialugu, siis sinu lugusid ikka päris elus ette ei kujutaks. Kuidas sul absurdijutud üldse sünnivad? Kas hakkad lihtsalt kirjutama ja siis vaatad, mis välja tuleb, või peab siiski mingi plaan olema?

Kindlat skeemi absurdilugude kirjutamiseks mul ei ole, ja kui oleks, hoiaksin selle saladuses nagu kokk oma parima retsepti. Neid lugusid ma ei kirjuta nagu teisi raamatuid, need tekivad ise, juhuslike kõrvalmõtetena, ja tuleb lihtsalt vaadata, kas idee on piisavalt hea, kas puändis on jõudu jne.

Olen seda kogumikku koostanud väga kaua ja selles leidub päris vanu, lausa üheksakümnendatest pärinevate tüvedega lugusid. „Tuhastunud külavanem“ sai pealkirjaks seetõttu, et sama pealkirja kandev looke on ühtaegu nii raamatu lühim kui ka vanim. Sõel oli tihe. Raamatusse pääses vast iga kolmas-neljas looke, välja jäänud absurdijutukeste ja ideede prügimägi kusagil arvutikaustas on kõrge.

Kas mõnel lool on siiski natukenegi elust enesest saadud tõukeid?

Muidugi. Näiteks lugu, kus Kaur kinno hilineb, pimedas saalis nähtamatud käed ta tooliderea alla tõmbavad ja pingiklappide plaginal minema veavad. See lugu sündis kinos, kui kõrvalistmel mingi tüüp popkorni krõbistas. Teine kord käis mul töömees kodus lampe lakke panemas, käis vetsus ka, ja kui ta ära oli läinud, nägin potis õlilaike. Lugu hakkas ennast ise kirjutama. Kord laulupeol jäin aga mõtlema, et mis siis, kui tagant kuuendas reas vasakult kahekümne neljas mees on mölakas. Kas inimesed kuulavad laule rahulikult edasi või tõstavad häält? Lugude tegevuspaikadeks saavadki tihtipeale tavalised kohad.

Sinu eelmist kogumikku „Läbilööjalammas ja marukoer“ arvustades võrdles Jüri Pino sind Viktor Peleviniga. Paremat komplimenti oleks vist raske tahta. Aga kes on su enda eeskujud või lemmikud kirjanduses?

Kahjuks ei ole ma Pelevinit lugenud ega saa seda võrdlust kommenteerida. Püüan ta lähiajal ette võtta.

Lapsepõlves oli mul paarkümmend lemmikraamatut, mille ma põhimõtteliselt kapsaks lugesin, kuid täiskasvanuna nii hästi ei lähe. Ma olen sellest viimasest põlvkonnast, kui kõigi lemmikuteks olid Vonneguti „Tšempionide eine“, Ilfi ja Petrovi „12 tooli“, Hašeki „Švejk“ ja mõni raamat veel. Pikaajaline lemmik on olnud Mark Twain, alati on kosutav lugeda Hemingwayd, kelle „Vanamees ja meri“ on minu arust ideaalne jutt. Viimasel ajal leian väärt raamatuid kahjuks harva ja juhuslikult, põhimõtteliselt otsin neid tikutulega taga ja olen iga viite eest tänulik. Bukowski meeldib oma aususe tõttu, tema raamatud lugesin järjest läbi, Murakami on jätnud hea mulje, sest tal on huvitavaid ideid.

Kunagi poisieas sattus mulle kodus pihku Enn Karu väikeseformaadiline jutuvihik „Öö lõbustuste pargis“ (1981), kus olid sees absurdihõngulised naljakad jutud. Ma ei olnud varem midagi sellist lugenud ja võib öelda, et mingis kaudses mõttes on „Tuhastunud külavanem“ sellest raamatukesest inspireeritud.

Kas kirjutad praegu juba ka uut raamatut? Ja kas jätkad ikka fantaasialainel seilamisega?

Jah, uued raamatud on töös. Käsil on kolmas Tartu lugude raamat (2014. aastal on ilmunud „Hokimängija Tartu linnamüüril“ ja 2016. aastal „Tartu õuduskaupmees“), kus nagu ikka harutavad tänapäevased peategelased mõnes seikluslikus võtmes linna ajalugu lahti.

Samuti hakkasin kirja panema oma lapsepõlvemälestusi, kus piirideks saavad aastad 1971 ja 1983. Võib ju mõelda, et olen mälestuste heietamiseks liiga noor, aga tunnen, et selle raamatu aeg on käes, sest materjal on põhimõtteliselt koos.

-------------------------------

Juhan Voolaid „Tuhastunud külavanem“ (Kuuloom OÜ)

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee