Vaba aeg

Ingmar Bergmani filmide igavikulised teemad on jätkuvalt aktuaalsed 

Kristjan Roos, 18. oktoober 2018, 17:56
„Seitsmenda pitseriga“ alustas Ingmar Bergman keskaegsete legendide ja tänapäevaste müsteeriumide filmitsüklit. Filmi näeb neljapäeval kell 18.30 nii Tartu Elektriteatris kui ka Tallinnas Sõpruses.  Tartu Elektriteater
25.–31. oktoobrini toimub Tartu Elektriteatri ning Tallinna Sõpruse kino koostöös Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergmani retrospektiiv.

Retrospektiivi kuraator, filmirežissöör Rainer Sarnet valis välja programmis linastuvad seitse mustvalget filmi: „Seitsmes pitser“ (1957), „Neitsiallikas“ (1960), „Nagu peeglis“ (1961), „Armulaualised“ (1963), „Vaikus“ (1963), „Persona“ (1966) ja „Hunditund“ (1968). Sarnet on Bergmani kohta öelnud, et ta filmid on nagu rituaalid, milles osalemine puudutab sügavalt, aimamatagi, kuidas. Just seetõttu kannab ka retrospektiiv pealkirja „Bergman 100. Rituaalid“.

„Juba retrospektiivi pealkiri kutsub kinno filmidest osa saama, et siis hiljem mõtiskleda ja aimata, kuidas need on mind kui vaatajat puudutanud või muutnud, ning mida saab nendest kaasa võtta,“ tutvustab Tartu Elektriteatri üks eestvedajatest Elo Vilks.

Elo, kuidas tekkis mõte korraldada Bergmani retrospektiiv?

Ingmar Bergmani retrospektiiv on mõttena käinud läbi juba varem, oleme näidanud „Personat“ ja mõelnud, kuidas nii olulist ja rikkaliku loomingupagasiga filmilavastajat publikuni tuua. Tänavu on Ingmar Bergmani 100. sünniaastapäev, üle maailma vaadatakse ja näidatakse tema filme ning mõtiskletakse tema rolli üle praegusel ajal. Nii tunduski olevat saabunud õige hetk retrospektiiv ära teha ja ise see küsimus publikule esitada: kuidas kõnetab Bergman praegu?

Bergmani näol on tegemist režissööriga, kellest ei saa üle ega ümber – ta on mõjutanud tohutul hulgal teisi režissööre, kes on tulnud pärast teda, tema linateoste pildikeele mõjutusi on märgata niipea, kui ta loomingusse pisut süveneda.

Bergman on ühelt poolt näitleja- ja sõnakeskne, andes võimaluse lopsakateks monoloogideks ja kahekõnedeks, mis tegelaskujusid avavad. Teisalt on just visuaalsed sümbolid need, mis on inimestele mällu sööbinud, näiteks Surm filmist „Seitsmes pitser“ või „Persona“ peategelaste ühtesulavad näod. Igavikulised teemad, millega ta maadleb oma filmides, peamiselt küsimused usust, inimeksistentsi mõttest, mehe ja naise suhetest, inimeste sisemaailmadest ja konfliktist ühiskondlike normidega – need on jätkuvalt aktuaalsed ning Bergmani käsitlused annavad mõtteainet, mis ka tänapäeva vaatajat sütitab.

Noorele filmisõbrale on hea Bergmani vaadata kas või seepärast, et näha, kui palju on teda jäljendatud ning kui paljudes ootamatutes filmides on viidatud Bergmani loomele või seda parodeeritud. Omas ajas oli Bergman uuenduslik ja mässav ning mõistmaks, miks me ka praegu temast veel räägime ning miks nii paljud filmitegijad teda hindavad, pole muud võimalust, kui ise Bergmani maailma sukelduda.

Milline näidatavatest filmidest teile endale kõige rohkem meeldib?

Minu isiklikud lemmikud on „Persona“ ja „Vaikus“, mis on ilustamata sissevaated inimloomusesse. Mõlemad keerlevad kahe vastandliku peategelaste duo ümber. „Persona“ on samaaegselt kliiniline ja metsik ning visuaalselt tohutu võimas. „Vaikus“ on samuti metsik, kuid seda kannab rõhuv palavus, millest tegevustik lahti rullub ja kus tegelaste hingeelu küpseb.

Üritus sünnib Elektriteatri ja Sõpruse kino koostöös. Kuidas kaks väärtfilme näitavat kino teineteist on leidnud?

Elektriteater ja Sõprus on koostööd teinud algusest peale. Anname omavahel nõu, vahetame kogemusi, korraldame retrospektiive (varasemalt Hayao Miyazaki, Roman Polanski, Walt Disney, Jim Jarmusch), teeme suviti ühiselt filmilindifestivali ning Sõpruse maale toodud filmid on oluline osa Elektriteatri tavaprogrammist.

Kindlasti jätkuvad ühised ettevõtmised tulevikus, näiteks järgmisel aastal on taas tulekul filmilindifestival imelises Järva-Jaanis.

Mida huvitavat võib Eesti ühe erilisema kino, praegu Tartu ülikooli kirikus tegutseva Tartu Elektriteatri sügishooajast veel välja tuua?

Pärast Bergmani retrospektiivi jätkavad kavas publikulemmikud „Armastusega Vincent“, „Tuulte tahutud maa“, „Astrid Lindgreni rääkimata lugu“ ja „Vello Salo. Igapäevaelu müstika“. Järgmine suursündmus on Pimedate Ööde filmifestival 16. novembrist 2. detsembrini ehk kogu festivali aja. Detsembris tuleb uus kodumaine mängufilm „Eia jõulud Tondikakul“ ning toome publikuni ka kaks põhjamaist komöödiat: soomlaste raju „Hevireisi“ ja taanlaste bernhardiiniärist kõneleva „St. Bernard Syndicate’i“. Uue aasta alguseks paneme kokku tänavuse aasta levifilmide tippudest filmiaasta nädalalõpu kava.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee