Värsked Tallinna uudised

Punamonumendid polegi hävinud, need on nüüd muuseumis 

Kristjan Roos, Heiko Kruusi, 28. september 2018, 12:24
Üks esimesi skulptuure, mis ajaloomuuseumi juurde jõudis, oli Balti jaama vastas Snelli pargis asunud Stalini monument (skulptor Nikolai Tomski, 1950). See seisis seoses näitusega „Stalinism ja Eesti“ 1990. aastal mõnda aega suisa lossi ees.  Heiko Kruusi
See on omamoodi avalik saladus, et nõukaaegsed monumendid polegi päriselt kadunud: kivist Leninid ja Stalinid, aga ka Viktor Kingissepp on leidnud uue asupaiga ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi väliekspositsioonis.

Juulis avas ajaloomuuseum Maarjamäe lossi taga nõukogudeaegsete monumentide väljapaneku, kus on praegu 21 skulptuuri. Muuseumi arendusdirektor Inge Laurik-Teder ütleb, et näituse lahendus võimaldab seda täiendada, praegu on loodud valmisolek kahele monumendile. Arhitektid nägid ette võimaluse monumentide ala vajadusel ka laiendada.

„Projekteerimise käigus täienes ekspositsioon näiteks Pärnust Rüütli platsilt 1990. aastal maha võetud Lenini monumendiga (autor Matti Varik, 1981), Pärnu linnavalitsus andis selle ajaloomuuseumi kollektsiooni 2016. aasta kevadel. Näituse eksponaatidega täiendamise kõrval on aga väga oluline saada lisainfot olemasolevate skulptuuride kohta. Sageli ei ole meil andmeid kuju mahavõtmise täpse aja või ka ajendi kohta. Samuti kogume fotomaterjali monumentide juures toimunud sündmuste kohta, nende mahavõtmisest ja paigaldamisest jmt,“ tutvustab ta.

Külastajatel on kõige suurem huvi Lenini kujude vastu Heiko Kruusi

Milline monument on külastajate hulgas enim tähelepanu pälvinud? Muuseumi arendusjuhi sõnul on külastusjuhid märkinud, et kõige suurem huvi olevat ikka Lenini kujude ja Stalini vastu. „Arvatavasti seepärast, et need on laialt tuntud tegelased, keda n-ö näo järgi ära tuntakse ja ajalooõpikute, filmide või muude seoste kaudu mäletatakse,“ selgitab ta.

Mahult on näitusel kõige võimsam 1924. aasta 1. detsembri kommunistide riigipöördekatse ehk detsembrimässu mälestusmärk, mis avati 17. juulil 1975 Tallinnas Balti jaama vastas pargis, kus enne oli seisnud Stalini kuju. Skulptor Matti Varik ja arhitekt Allan Murdmaa töö tulemuseks oli üle kaheksa meetri kõrgune monument – kolme Karjala graniidist plaatidega kaetud kaldtahuka vahele paigutatud hiiglaslikud pronksfiguuride grupid.  Heiko Kruusi

Samuti tõusevad esile monumendid, mida kohalikud inimesed ise linnaruumist mäletavad. „Üks neist on kindlasti Balti jaama lähedal asunud 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu mälestusmärk, millega seoses meenutatakse sageli veel rahvasuus levinud ütlust, et see on vist ainus ülestõusu monument maailmas, kus kõik ülestõusus osalenud on ka korraga kujutatud,“ tutvustab Laurik-Teder.

Teistest monumentidest eristuvad ka graniidist hiiglaslik Viktor Kingissepa monument Kuressaarest (pildil, Matti Varik, 1988) ja Mihkel Aitsami monument Vana-Vigalast (Endel Taniloo, 1976).  Heiko Kruusi

Lõpuks ei saa siiski küsimata jätta, ega muuseumil seda hirmu ei ole, et külastajate hulgas võib olla neid, kes tulevad monumentide juurde justkui hoopis austust avaldama. Inge Laurik-Teder vastab, et hirmu ei ole ning ei peagi olema.

„Nõukogudeaegsed monumendid on Maarjamäe ajalookeskuses eksponeeritud seetõttu, et kujutatud isikud-sündmused on osa ajaloost. Tegemist on ikkagi Eesti Ajaloomuuseumiga ja siin asub ka Maarjamäe loss, kus avatud näitusel „Minu vaba riik“ saab tutvuda Eesti riigi looga viimase 100 aasta vältel. Paraku on ka neil monumentideks valatud tegelastel Eesti ajaloos koht. Meie ülesanne on ajalugu tutvustada selle erinevatest aspektidest. Ja eks me ikka loodame, et minevikku mäletades oleme tulevikus targemad,“ selgitab ta.

-------------------------------

Märgid minevikust

*Eesti Ajaloomuuseum hakkas nõukogudeaegseid monumentaalskulptuure aktiivsemalt koguma 2000. aastate alguses. Paljud monumendid ei olnud selleks ajaks jõudnud mitte ainult n-ö ajaloo prügikasti, vaid pärast mahavõtmist silma alt ära pandud – jäänud vedelema laoplatsidele või mõningal juhul suisa hävitatud.

*Monumentide välinäituse idee sündis sellest, et Maarjamäe lossi taha olid aja jooksul mõned kujud juba toodud ning neid sooviti viisakamalt eksponeerida.

Mõne monumendi teeb aga huvitavaks hoopis tema enda lugu. Näiteks tekitab külastajates elevust peata madrus ehk Jevgeni Nikonovi monument (Erika Haggi, 1960), mille pea langes 1990. aastatel pronksivaraste ohvriks. Heiko Kruusi

*Ajaloomuuseumi üheks tähtsamaks uurimisvaldkonnaks on lähiajalugu, muu hulgas poliitiline ajalugu, ja seetõttu haakusid nõukogudeaegset ideoloogiat väljendavad skulptuurid kui märgid meie minevikust suurepäraselt ka muuseumi kogumistegevusega. Monumentide välinäitus seostub hästi ka Maarjamäe lossi looga, sest seal avati 1987. aastal revolutsioonimuuseum, mida tänini meenutab Evald Okase pannoo „Rahvaste sõprus“ (1987).

*Ajaloomuuseumi keskus Maarjamäel, selle lähedal asuv nõukogudeaegne Maarjamäe memoriaal ja äsja avatud Eesti kommunismiohvrite memoriaal moodustavad ainulaadse mälumaastiku, mis ärgitab mõtisklema mineviku ja tuleviku üle.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee