Persoon

Merili Metsvahi: esimese öö õigus on täielik väljamõeldis 

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 30. august 2018, 15:32
Folklorist Merili Metsvahi on uurinud ühe müüdi tekkimist Lääne-Euroopas ja meil.  Aldo Luud (Õhtuleht)
Esimese öö õigust ehk ius primae noctis’t pole ei Eestis ega ka mujal kunagi olnud, ehkki see arusaam on tavateadvuses tugevasti juurdunud. Müüti kasutati algselt feodalismivastases võitluses ideoloogilise relvana, meil seondub see ka sajanditaguse sakstevastase võitlusega, kinnitab oma uurimuse põhjal Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule vanemteadur Merili Metsvahi. Ta avaldas sellel teemal sissejuhatava artikli ajakirja Keel ja Kirjandus tänavuses 7. numbris.

Miks esimese öö õiguse teema on tavateadvuses nii sügavalt juurdunud?

See teema on Eestis üleval olnud 20. sajandi algusest. Siis levitati seda hoolega, see liikus rahva kultuurimällu ja on seal püsinud terve 20. sajandi. Põhjused on eri aegadel olnud erinevad. Näiteks nõukogude ajal tahtis mõnigi inimene rõhutada, et on lääne inimestega üht verd, et tema esivanemate seas on baltisakslasi.

Samas võib öelda, et võõra vere jutt polegi nii väga põhjendamatu, sest mõnel harval juhul leiab ajalooarhiivist, et mõisnik on pannud mõne vallasema talupojale mehele ja andnud tollele metsavahi või kooliõpetaja koha. Raske on vahet teha, kui palju neid juhtumeid tegelikult oli.

Eks see teema ole põnev, huvitab rahvast, sellepärast ongi müüt püsinud. Millegipärast pole aga sellest eriti kirjutatud. Olen konverentsidel sel teemal esinenud ja kuulajatele on tulnud suure üllatusena, et esimese öö õigust Eestis ei eksisteerinudki. Ainult ajaloolased teavad ja noogutavad, aga teised, olgugi kõrgelt haritud, ei tea, et sellist asja tegelikult ei olnud.

Miks ajaloolased pole selle valeteooria kohta kirjutanud?

Nemad arvavad, et see pole ajaloolaste teema. Et see pole ajalugu. Et see on müüt ning nemad ei uuri müüte. Müüdipurustamine võiks tegelikult ju siiski nende asi olla.

Kuidas teie selle juurde jõudsite?

Naisteema folklooris hakkas mind üle kümne aasta tagasi huvitama, sest nn tugeva naise teemal on palju, tihti ka väga vastuolulisi teateid. Näiteks paarisaja aasta tagustest muinasjuttudest on enamik naispeategelasega, neist saab lugeda üllatavatest asjadest naise rolli kohta, mida ei ole mujal Euroopas ning mille kohta ei ole midagi kirjutatud. See tundus nii põnev, nii palju on avastamata.

Kui sain tuttavaks arheoloogiaprofessor Marika Mäega Gotlandil peetud konverentsil, kus ta käsitles perekonna ajalugu, siis tundus see tohutult põnev. Sealt tekkiski mul huvi ka esimese öö õiguse vastu. Hakkasin allikaid lugema. Vana aja kommete, sealhulgas mõisnike ja talurahva seksuaalsuhete kohta olin lugenud saksa keeles toonase Eesti elu kirjeldaja August Wilhelm Hupeli (1737–1819) käsitluses. Siis lugesin juurde veel teisigi 18. ja 19. sajandi allikaid seisustevaheliste seksuaalsuhete teemal.

Kus on esimese öö õiguse müüdi juured?

On palju vaieldud, kas seda tava on üldse kuskil olnud. Seda teemat on kirjanduses kajastatud palju. Muinas-Sumeri eepos „Gilgameš“ on esimene allikas, kus sellest juttu. Aga see on ilukirjanduslik allikas. Leidub ka mõningaid keskaegseid allikaid, aga nende kohta ei saa öelda, kas need kirjeldavad mingil määral tegelikkust või mitte.

Lääne-Euroopa teadlased tegelesid selle teemaga 19. sajandil palju. Ja kuna sellest tol ajal nii palju kirjutati, jäi mulje, et tegu on ajaloolise faktiga. Tegelikult on ajaloolisi allikaid ülivähe ja need on ka vaieldavad. Need on pigem hilisemad, kus on öeldud, et nüüd siis mingis Euroopa piirkonnas jäetakse esimese öö õigus ära ja selle ärajätmise eest nõutakse kompensatsiooniks mingeid makse sisse. Aga kas see seal enne üldse oli? Mulle on väidetud, et kuskil väikeses piirkonnas midagi sellist oli, aga võib-olla, et see oli rohkem sümboolne komme. Et maahärra pidi lamama pruudi kõrval voodis ning tegelikku vahekorda ei toimunud. Ei tea, jah, kas seda kommet üldse on kuskil olnud. Väljaspool Euroopat niikuinii mitte, aga kas ka Euroopas, seda ma pigem ei usu.

Kes selle müüdi siis suureks puhus?

Valgustusajal näiteks kirjutas prantsuse filosoof ja ajaloolane Voltaire ühes oma teoses, et vanasti oli esimese öö õigus – see on aga puhas vale. Voltaire kasutas seda feodalismivastases võitluses. Samuti on see teema sees näiteks Mozarti ooperis „Figaro pulm“. Sealt hakkas see laiemalt levima. Samamoodi aitas Eestiski kõrgkultuur seda levitada ja rahva hulka tuua. Et kui oli lava peal nähtud, siis kõik usuvad, siis läheb massidesse. See oli siis 18. sajandi lõpus.

Meil juhtus see aga üle saja aasta hiljem, koos opereti „Jaaniöö“ esietendumisega 1911. aastal. See oli esimene algupärane Eesti operett, kus oli see teema sees. Näitleja Paul Pinna kirjutas libreto ja Adalbert Wirkhaus muusika. See oli mõjukam kui teaduslikud raamatud, kus juba 1901. aastal oli esimest korda eesti keeles see idee esitatud. Kui Voltaire’il oli see feodalismivastase võitluse vahend, siis sajand hiljem Eestis mõisnikevastane, saksavastase ideoloogia vahend. See toimus 20. sajandi esimestel kümnenditel, kui kritiseeriti tohutult feodaalkorda, saksa mõisnike türanlust, näitamaks, kuidas nad talurahvast ära kasutasid. See puhuti suureks, Eesti riigi ülesehitamiseks oli vaja sakslastele vastanduda. Ja selline saksaviha õhutamine aitas sellele kaasa.

Kui laialdaselt see teema Eestis kandepinda leidis?

Kui „Jaaniöö“ lavale jõudis, oli näiteks ühes seltsimajas mitu koosolekut. Arvustajad kirjutasid vihaseid artikleid ajalehes, kuidas saab sellisel tõsisel teemal teha komöödiat, operetti. Libreto autor Pinna kutsuti rahva ette aru andma, kuna sellisel teemal ei saa midagi kirjutada, ilma et see haavaks sügavalt eesti rahva tundeid. Ühele Tallinnas seltsimajas toimunud koosolekule kutsuti isegi politsei kohale, sest olukord muutus pingeliseks. Kähmluseks küll ei läinud, aga suured vaidlused olid, osa rahvast lahkus poole koosoleku pealt. See oli siis väga kuum teema.

Millised olid tegelikult mõisa ja talurahva suhted?

Kuigi esimese öö õigust ei olnud, selgub vanadest materjalidest, et mõisnikel oli küll huvi talutütreid ära kasutada. 18. sajandi lõpust ja 19. sajandist on kirjeldusi juhtumitest. Tolle aja kohta kirjutatakse, et siin oli palju sohilapsi. Näiteks Christian Hieronymus Justus Schlegel (1757–1842) kirjutab raamatus, kus ta tutvustab eestlasi, nende elu ja kombeid, et eestlased on enamasti heledapäised, siniste silmadega, aga on ka natuke neid, kes on tumedapäised ning pruunide silmadega – need on sakslaste sohilapsed või nende järeltulijad.

Selliseid üldistusi oli palju. Aga samas juhtumikirjelduste juures, kui kirjeldatakse näiteks vägistamiskatseid, lõpevad üritamised enamikul juhtudel mõisnikule ebaõnnestumisega. Tüdruk kas ähvardab või lööb või lausa tapab ära. Hupel kirjeldab ka üht sellist noaga löömise ja surmaga lõppenud juhtumit, see on ka ajalooline fakt.

Sakslase või ka venelasega vahekorras olemine oli suur häbiasi. Selline hoiak ilmneb ka paljudest rahvalauludest. Et kui eestlasega oli vahekord, polnud midagi hullu, aga kui tegu oli teisest seisusest inimesega, siis see oli põlastusväärne. Raske on öelda, mis ajast selline hoiak juba pärit oli.

Ja veel tuleb rahvalauludest välja, et neiu ise vastutas oma seksuaalsuse eest, mitte nagu Lõuna-Euroopas, kus selle eest vastutab isa ja isa on ka see, kes viib neiu altari ette. Meil minevikus sellist kommet ei olnud. Selle aja kohta pole eriti palju eesti keeles kirjutatud.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee