Persoon

Tour d’ÖÖ eestvedaja Tõnis Savi: öiste rattasõitudega seisame jalgratturite õiguste eest 

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 24. august 2018, 14:20
Rattaentusiast Tõnis Savi on veendunud, et parem rattakultuur tähendab paremat elu linnades. Heiko Kruusi Heiko Kruusi
Tänaseks juba 56 korda toimunud Tour d’ÖÖ rattasõidud pole sugugi ainult meelelahutuslik üheskoos läbi linna kulgemine, vaid ühtlasi tahavad rattasõbrad nii endast ja oma õigustest teada anda, ütleb ettevõtmise üks asutajaid Tõnis Savi.

Eesti 100 peonädala raames jõuavad jalgratturite öised sõidud kümne päeva jooksul 11 linna: reedel on Tour d’ÖÖ ülikoolilinnas Tartus, laupäeval Narvas ja Elvas ning pühapäeval Tallinnas. Kui tallinlased ja tartlased on Tour d’ÖÖ sõitudega juba harjunud, siis nii mõneski väikelinnas on nii suur ratturite hulk tekitanud parajalt imestust. „Nädalavahetuse õhtuti elavad väikelinnad ju vaikses rütmis. Aga sellevõrra siiram ongi osalejate rõõm, millele lisandub tuleb juhuslike pealtnägijate suur hämming,“ võtab Tõnis Savi senised peonädala sõidud kokku.

Võiks eeldada, et Tour d’ÖÖ on EV100 programmis paljuski seetõttu, et peonädal kõnetaks ka nooremaid inimesi. Küllap see mingis mõttes nii ongi. Teisalt toob Tõnis Savi välja, et ettevõtmise mõte on eelkõige maailmavaateline: „Parem rattakultuur tähendab paremat elu linnades, vähem keskkonnakahjusid, paremat tervist inimestele. Küsimus ongi ennekõike rattakultuuri ja rattakasutuse kasvatamises – see on suur kingitus Eesti riigile. Mida rohkem inimesi rattaga sõidab, seda parem on ka meie riigi tervis ning sellest võidavad nii majandus kui ka inimeste heaolu.“

Tänavust nn tuuride tuuri ehk 11 rattasõitu korraldab umbes 15-liikmeline tiim, lisaks muidugi kohapealsed inimesed. Osa korraldavast seltskonnast sõidab isegi linnast linna ratastel.

Et rääkida Tour d’ÖÖ-st, tuleb minna tagasi 2011. aastasse, kui toimus esimene Tallinn Bicycle Week ehk Tallinna jalgrattanädal. Toona lõppes üks üritus Vabaduse väljakul ja järgmine üritus oli Skoone bastionil asunud Põhuteatris. Korraldajatel oli vaja võimalikult lühikese ajaga liigutada võimalikult palju inimesi ühest kohast teise. „Mõtlesime, et sõidaks siis jalgratastega. Ja tegime seda nii, et mitte kõige otsesemat teed pidi, vaid sinka-vonka. Sellel oli nii hea atmosfäär ja meeleolu, kogu see osalejate rõõm. Siis tunduski, et see on asi, mida peaks kordama. Paljude heade asjadega juhtub ju nii, et need sünnivad esialgu juhuslikult ja alles siis mõtestatakse juhuslikkus ära,“ meenutab Tõnis Savi Tour d’ÖÖ algust.

Naaber sõidab ka

Kuigi iga sõit on mõistagi erakordne, on talle endale senistest sõitudest enim meelde jäänud sõit Vormsis – osalejate arvult oli see kõige väiksem, aga osalejate suhtarvu poolest kohalikku elanikkonda kõige suurem –, ning muidugi esimesed üle kahe tuhande osalejaga sõidud Tallinnas. „Need olid hoovamatu võimsusega sõidud,“ ütleb ta.

Mis toob ikkagi jalgratturid uuesti ja uuesti öistele ühissõitudele kokku? Mis on Tour d’ÖÖ missioon? Üks külg on kahtlemata meelelahutuslik. „Aga siin juures on kohe see aspekt, et tegemist on positiivse meeleavaldusega, aktsiooniga. Ühelt poolt on tegemist rattasõprade kokkusaamiskohaga. Sa näed, et su naaber sõidab ka rattaga, et sa ei olegi ainuke hull, kes üritab linnas rattaga hakkama saada. Seda tunnet on muidugi õnneks üha vähemaks jäänud, ratast on aina rohkem kasutama hakatud. Aga Tour d’ÖÖ algusaastatel oli see kuidagi eriti oluline,“ toob Savi välja ettevõtmise ühe nüansi.

Teisalt on sama oluline või vahest isegi olulisem see, et Tour d’ÖÖ aktsiooniga näitavad jalgratturid, et on osa ühiskonnast, et nendega peab arvestama ja neil on ka oma vajadused. „Meil on viimased aastakümned olnud linnaplaneerimine ikkagi väga autokeskne. Tegelikult kannatavad selle all ka jalakäijad. Nüüd hakkab minus rääkima arhitekt, aga kui muuta linnaruumis jalgratturite olud paremaks, siis toob see kaasa olukorra paranemise ka jalakäijatele ja isegi autojuhtidele,“ leiab Savi.

Väite näitlikustamiseks toob ta välja Tallinnas Kalamajas asuva Soo tänava. Enne tänava rekonstrueerimist oli seal küll autodele kaks sõidurada, kuid keegi ei saanud aru, kuidas seal sõitma peab. Juhtus ka õnnetusi. Jalakäijad pidid aga kõnniteel kõndima vaat et üks varrukas vastu majaseina. Just pärast rattateede loomist tekkis tänavale uus ja mugavam keskkond.

Rattateest võidavad kõik

Igapäevaselt arhitektina töötav Tõnis Savi lisab, et rattateede võrgustiku nõudmise eesotsas peaks olema tegelikult needki, kes ei taha autost mitte mingil tingimusel loobuda: „Nemad saavad ju kahanevate ummikute tulemusena kõige suurema boonuse. Kas laiskuse või igapäevaste sundliikumiste tõttu ei pea nemad oma elus midagi muutma, aga nende elu läheb lihtsamaks. Osa ummikute muutmiseks piisab teinekord ju sellest, kui autode hulk väheneb ainult 5–10 protsenti.“

Samas inimesed, kes sõidavad päevas autoga suhteliselt lühikesi otsi, valiksid olukorras, kus neil oleks parem rattaga liikumise keskkond, võib-olla teise liikumisviisi. „Rattaga liikumine võib esmapilgul tunduda võõras, aga pärast esimest nädalat näed juba, et jõuad kiiremini kohale, sul on parem olla, sul kulub vähem raha, on rohkem vabadust. Tegelikult peaks ju rattaga sõitma ja jala käima ikka iseenda pärast – see on tervise ja aktiivsena olemise alustalasid. Rattasõit ei pea olema sport, vaid võib olla ka rahulik igapäevane asjatoimetamine,“ räägib rattaentusiast.

Võrgustik puudub

Kuigi paljud leiavad, et võrreldes kas või kümne aasta taguse ajaga on näiteks pealinna rattureid juurde tulnud, ei saa paraku rääkida mingist rattabuumist. Rattateed ei ole alati mugavad, lõpevad ootamatult ja on kohati arusaamatud. Tõnis Savi on veel kriitilisem: „Tallinna näitel võib öelda, et igapäevategevusteks mõeldud jalgrattavõrgustik siin puudub. Mõned üksikud teed kuskil on, aga ei moodusta võrgustikku ja selget keskkonda. Nende peale ei saa planeerida oma igapäevaseid liikumisi.“ Nii peavadki jalgratturid olema loovad, vahepeal sõitma sõiduteel ja siis jälle kergliiklusteel. Selline laveerimine ei ole aga just kuigi mugav.

Kui paljude jalgratturite jaoks on õudusunenäo kohaks just sõiduteed, siis Tõnis Savi ei leia tegelikult neis siiski midagi väga hullu. „Aga ma annan endale ka aru, et saan seda öelda positsioonilt, kus ma olen Tallinnas üle kümne aasta rattaga sõitnud. Kogu oma elu olen igal pool rattaga sõitnud.“

Milline võiks olla tulevik? Tõnis Savi möönab, et ka jalgrattateede võrgustiku loomine on pikk protsess, aga teisalt on küsimus poliitilises tahtes. „Ei oska öelda, kelle huvides on praegu see, et status quo jätkub. Teatud määral on suur samm edasi astutud, sest umbes aasta tagasi kinnitati Tallinna jalgrattastrateegia järgmiseks kümneks aastaks. Paraku esimese aasta jooksul selle rakendamist eriti näha ei ole olnud,“ ei näe ta Tallinnas väga suuri arenguid.

-----------------------

Koossõitmise vägi

2013. aastal tegi dokumentalist Jaan Tootsen filmi „Velosoofid“, milles muuhulgas portreteeriti ka Tour d’ÖÖ-d. Kuigi filmimees pole sel aastal töö tõttu ühelegi Tour d’ÖÖ-le jõudnud, hoiab ta liikumisel silma peal ja liitub enda sõnul esimesel võimalusel imelise vooluga.

Filmitegija Jaan Tootsen võrdleb Tour d’ÖÖ-l tekkivat tunnet laulupeo tundega. Pildil meenutus 2016. aasta sõidust.  Jaanus Ree

„Tour d’ÖÖ üks eestvedaja Martin Voltri on ütelnud väga ilusasti, et Tour d’ÖÖ on nagu laulupidu! Olen selle mõttega väga päri – see koossõitmise mõnu on nagu kooslaulmise vägi. Need sajad laternad erinevates Eestimaa linnades on üks ütlemata kutsuv voog, millega tahaks väga ühineda. Koossõitmise ekstaas meeldivalt rahulikus tempos, nii et hing sees laulab, kulgedes mööda öist linna. Oh! See paneb mõtlema, miks mitte ka igapäevaselt rattaga tööle sõita – ajad on muutunud ja varsti on see meie igapäevane normaalne linnapilt,“ kirjeldab Tootsen, kes on tänavu piirdunud õhtuste rattaretkedega koos oma lastega.

Ajakava

Reedel Tour d’ÖÖ Tartu

Laupäeval Tour d’ÖÖ Elva ja Tour d’ÖÖ Narva

Pühapäeval Tour d’ÖÖ Tallinn

Sõidud algavad kell 21

Vaata ka www.tourdöö.ee

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee