Päevateema

Maailm kümme aastat hiljem 

Kalev Stoicescu, rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur, 16. august 2018, 16:26
Venemaa tankid Lõuna-Osseetias Venemaa-Gruusia sõja ajal. Gruusia kaotas kümne aasta taguses sõjas viiendiku oma pindalast.  Reuters/Scanpix
Sõda Gruusia ja Venemaa vahel ei puhkenud 7. augustil 2008 kell 23.35, kui grusiinide väed olevat Kremli väitel suurtükkidest tulistanud ja sisenenud Tshinvali piirkonda Lõuna-Osseetias. Sõjaline konflikt algas tunduvalt varem.

Venemaa tankid Lõuna-Osseetias Venemaa-Gruusia sõja ajal. Gruusia kaotas kümne aasta taguses sõjas viiendiku oma pindalast.  Reuters/Scanpix

Gruusia relvajõud vastasid järjepidevatele provokatsioonidele, mis kestsid nädalaid enne 7. augustit: riigi suveräänses õhuruumis tegutsesid „tundmatud“ lennukid ja kopterid, grusiinide külad Tshinvali piirkonnas olid tule all ja rünnati ka kontaktjoone lähedale liigutatud Gruusia väeüksusi. Venemaa oli eelnevalt suunanud Tshinvalisse justkui oma territooriumile, Thbilisit teavitamata, lisaks „rahuvalvajaid“ ja isegi kaameratega rindereportereid.

Kõik oli Venemaa suunast vaadatuna valmis. Sõjalised ettevalmistused olid tehtud (just lõppes Lõuna sõjaväeringkonna suurõppus Kavkaz-2008), propagandamasin oli täistuuridel tegutsemisvalmiduses, Gruusia oli äärmuseni provotseeritud ning oli läbi viidud ka küllalt usutav poliitiline ja sõjaline pettemanööver, mis pidi suunama Gruusia tähelepanu Abhaasiale kui peamisele ohuallikale. Kremlile oli vaja, et Gruusia tegutseks sõjaliselt „esimesena“ ning Venemaa oleks „enesekaitses“, üleüldises infomüras, kus muu maailm ei pidanud asjadest aru saama mitte reaalsete sündmuste ja faktide põhjal, vaid otsustades, kas Vladimir Putinil või Mihheil Saakašvilil on õigus.

Vähem kui nädal pärast sõja vallandumist sõitsid Thbilisisse Gruusiale toetust avaldama Eesti president Toomas Hendrik Ilves, Poola president Lech Kaczyński, Leedu president Valdas Adamkus ja Läti peaminister Ivars Godmanis. Keskel on Gruusia president Mihheil Saakašvili.  AFP/Scanpix

Vana vihavaen

Venemaa ei suutnud võimult kukutada Gruusia toonast presidenti Mihheil Saakašvilit, keda president Putin ilmselgelt vihkas. 2004. aasta veebruaris oli Saakašvili unustanud ennast Moskvas hotelli basseini ujuma ja jäänud oma esimesele kohtumisele Putiniga pool tundi hiljaks, mida Kremli krooniline ja demonstratiivne hilineja teiste juures ei kannata.

Kahe riigimehe vahel ei saanud tekkida mingitki positiivset keemiat, sest nemad ja nende riikide kursid olid nii erinevad. Tagatipuks, Saakašvili olevat nimetanud Putinit pärast Venemaa riigipea külma sõja hõngulist etteastet 2007. aasta veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil „liliputiniks“ ning Putin olevat öelnud Prantsusmaa presidendile Nicolas Sarkozyle 2008. aasta augustis Moskvas Gruusia sõjategevuse lõppedes, et ta sooviks näha Saakašvili teatud kehaosast üles pooduna. See ei illustreeri ainuüksi kahe isiksuse konflikti, olgu Saakašvili närvikava ja tempudega (sealhulgas hiljem Ukrainas) kuidas on, vaid kahe maailmavaate ehk poliitilise orientatsiooni põrkumist. Läänele üha enam vastanduv Venemaa pidas võimalikuks ja vajalikuks kasutada sõjalist jõudu, mis ei peaks vähemalt teoreetiliselt olema mitte esimene, vaid viimane riikidevaheliste suhete mõjutusvahend.

Põhjused ja tagajärjed

Miks Venemaa seda tegi Gruusia ja hiljem ka Ukraina puhul ning millised on olnud tagajärjed?

Venemaad häiris USA presidendi George W. Bushi otsus 2003. aastal koos oma liitlastega Iraagi diktaator Saddam Hussein võimult kõrvaldada. Juba toona sattus Venemaa relvajõudude kindralstaap ärevusse, sest Iraagi poolemiljoniline armee, mida Venemaa oli välja õpetanud ja varustanud, ei suutnud ameeriklastele praktiliselt mingit vastupanu osutada. Lisaks, Lääne riigid, eriti USA kritiseerisid Venemaa riigiduuma valimiste läbiviimist 2003. aasta detsembris, mille tulemusi olevat võltsitud Putini ja võimupartei Ühtse Venemaa võimu kindlustamiseks. Must kass oli Moskva ja Washingtoni vahelt läbi jooksnud.

Venemaa USA-ga ühist keelt ei leidnud, kuid Kremli tegutsemine Euroopas osutus edukamaks. USA ja Suurbritannia ning teiselt poolt Saksamaa ja Prantsusmaa vahel alates 2003. aastast Iraagi pärast tekkinud tüli ei jäänud Moskvale märkamata. Venemaa peamine välisvaluuta allikas ja poliitiline mõjutusvahend maagaas töötas väga hästi eriti Saksamaa ja Itaalia suunal. Saksamaa kantsler Gerhard Schröder kiirustas, olles parlamendivalimistel kaotanud ja lahkudes kantsleri ametist (2005), kirjutama alla Nord Streami lepingule, ning asus kõigest mõni päev hiljem Venemaa gaasihiiglase Gazpromi kontrolli all oleva ühisettevõte nõukogu esimehe kohale. Schröder oli silmapaistev ning paraku mitte viimane näide äraostetavast suure kaliibriga Lääne poliitikust.

Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, kes oli võimule tõusnud 2007. aasta mais Kremli-kriitilise hoiakuga, muutis oma Venemaa retoorikat pea täielikult, kui oli Putiniga kohtunud 2007. aasta detsembris G8 tippkohtumise äärealadel Saksamaal Heiligendammis. Sarkozy tundus kohtumisele järgnenud pressikonverentsil nagu purjus olevat, kuigi ta ei joo (peaaegu) üldse alkoholi. Ta oli nähtavasti šokis. Élysée palee mõned allikad väidavad, et Putin oli kohtumisel esinenud väga jõhkralt, sisuliselt KGB stiilis, tõenäoliselt šantažeerides Sarkozyd teatud kompromatiga, ilmselt seoses Sarkozy valimiskampaania salajase sponsoreerimisega Kaddafi poolt, mis nüüdki põhjustab Prantsuse endisele riigipeale peavalu. Teised allikad väidavad, et kohtumine oli olnud normaalne, seda aga on kõikide järelmite põhjal pea võimatu uskuda.

Soodsa hetke valik

Nii ehk naa, Sarkozy oli Putini konksu otsas ning Prantsusmaa asus 2008. aasta juulis Euroopa Liidu eesistuja toolile. Algamas olid Pekingi suveolümpiamängud, seega oli Putini jaoks käes perfektne aeg tekitada sõjaline konflikt Gruusiaga. Lisaks, Gruusia oli isegi selle poolest nõrgem vastane, et riigi kõige võitlusvõimelisemad sõjalised üksused (2000 meest Gori 1. brigaadist) olid hoopis Iraagis. Ja tagatipuks oli USA presidendivalimiste kampaania täies hoos ning president George W. Bush sisuliselt „istuv part“.

Venemaa agressiooni jätkudes lendas Sarkozy Moskvasse, sai Kremlist kuus üldsõnalist punkti ja lendas nendega kui „Euroopa Liidu rahuplaaniga“ Thbilisisse.

Järeldusi

Venemaa Gruusia-vastasest agressioonist tegid oma järeldused kõik osapooled. Venemaa mõistis, et ta relvajõud ja propagandamasin tegelikult väga hästi ei töötanud ning neid tuleb tugevdada. Seda on ta ka teinud, kulutades tohutult raha, vahest isegi oma elanikkonna pensionifondi reservide arvelt. Lisaks, Venemaa eliidis süvenes veendumus, et Lääs on poliitiliselt nõrgenenud ja lõhenenud, selle juhtkujud võivad olla äraostetavad või kompromatide abil mõjutatavad ning, mis peamine, Lääs ei soovi sõdida ehk on Venemaa poolt sõjaga hirmutatav, kas või alateadlikult.

Kremlis oodati kindlasti tugevamat Lääne reageeringut Ukraina asjus kui Gruusia puhul 2008. aastal, sest Venemaa vastasseis eriti USA-ga oli tublisti süvenenud, kuid ei oodatud majandussanktsioone – eriti Euroopa Liidult, kus iga Venemaa-sõbralik liige, olgu Kreeka või Ungari, võinuks sanktsioonidele veto panna.

Nüüdseks oleme jõudnud maailma, kus Putin püüab USA presidenti Donald Trumpi Venemaa huvides tööle panna, kasutades selleks nähtavasti kompromati ning Trumpi isiksuse eripärasid. Ma arvan, et see hakkab kunagi Kremlile tagasilööke andma, sest Lääne riigijuhte võib vahest osta ja/või mõjutada, kuid mitte terveid riike ja ühiskondi, vaatamata Venemaa desinformatsiooni levikule ja populismi kasvule õhtumaades.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee