Dilaila

Minu viimane jaanipäev 

Dilaila, dilaila@linnaleht.ee, 5. juuli 2018, 16:27
 
Suvi! Päike, rand, jäätis, sääsed... Ja võimalus rohkem aega vabas õhus pere ringis veeta. Sealhulgas koos ämmade ja äiadega. Ja me kõik teame, kuidas see lõpeb!

Mu vanema õe ämm on eriti toksiline, ning tema seltskonnas aias liha grillides ei tea, kas nutta või naerda. Eriti meeldib talle mainida, et me peaksime kõik tema vajadused esikohale panema, sest:

„See võib olla minu viimane jaanipäev!“

„Need võivad olla mu viimased jõulud!“

„See vabariigi aastapäev võib mulle viimaseks jääda!“

Mu õe noorim laps on hiljuti soravalt rääkima hakanud, kuid keelt ta hammaste taga hoida veel ei oska. „No siis jääb meile järgmisel aastal rohkem liha, kui pool toitu enam sinu kurku ei lähe!“ teatas nelja-aastane.

Minu ema läks selle peale näost valgeks, ehkki sisimas muigas ka natuke. „Miks sa nii räägid?“ tõreles ta kohe.

„Ega mina ei räägi, emme ütles pärast eelmist jaanipäeva!“ teatas laps rõõmsalt. Ämmaproua läks selle peale näost tulipunaseks, hakkas aga ka kohe palju tagasihoidlikumalt endale liha ja kartulisalatit ette tõstma.

Õde rääkis mulle veel ühe paar aastat tagasi juhtunud loo, kus ämma tähelepanuvajadust rahuldama pidi. Nimelt kolis nende pere uude majja ja võttis vana mööbli muidugi kaasa. „Kus sa nüüd, nii ilusasse moodsasse koju sellise koleda mööbliga!“ tõreles ämm esimesel külaskäigul. „Siin on teile kataloog, tellige uus! Ei mingit vastuvaidlemist!“

Õde mõtles seepeale, et okei, uue sisustuse vastu pole tal tõesti midagi. Nii telliski ta paari tuhande eest kraami. Loomulikult saatis arve aga ämmale. Nüüd proua suurest hirmust enam tema majapidamist kritiseerida ei julge.

Ahjaa, mida te 20-aastaste tööeetikast arvate? Minu suvepraktikant jättis tähtajaks asjad tegemata, kuna ta jäänud kogemata pärast lõunasööki magama.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee