Värsked Tartu uudised | Linnaleht

Kaili Viidas: teha teatrit kiriku hoovis, see on midagi imelist 

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 28. juuni 2018, 17:23
Lavastaja Kaili Viidas koos näitleja Marika Barabanštšikovaga proovis  Elen Kontkar
Tuleva nädala neljapäeval esietenduvat Emajõe Suveteatri suvelavastust „Tsaar Saltaan“ mängitakse väga erilises kohas – Tartus Karlovas Sõbra tänaval Pühade Aleksandrite kirikus.

Kuigi lavastaja ja näitleja Kaili Viidas plaanis esmalt Aleksandr Puškini „Tsaar Saltaani“ Pärnus lavale tuua, jõudis ta ühel hetkel Emajõe Suveteatrini, kes pakkuski mängimispaigana välja õigeusu kiriku hoovi.

Lavastaja Kaili Viidase sõnul nõuab Emajõe Suveteatri „Tsaar Saltaan“ üksjagu süvenemist ja kaasamõtlemist. Aga mõistagi kõlavad ka värsid ja mängitakse muinasjuttu  Elen Kontkar

„See koht on midagi sellist, millest ma ei oleks osanud unistadagi. Läbirääkimiste tulemusena andis piiskop kogu asjale õnnistuse. See on meile väga suur privileeg ja ka vastutus. Tegemist on kiriku mõttes väga väikese kogudusega ja nüüd on nende õue peal üksjagu toimetamist. Tahes või tahtmata toob teatritegemine kaasa siginat-saginat ja emotsioone. Kõik kokku on väga imeline, mis mängukoha leidmisel juhtus,“ ütleb Viidas, olles ääretult tänulik, et saab juba kaua peas mõlkunud idee nii erakordses kohas lavale tuua.

Kes aga arvab, et Puškini muinasjutt on kerge ja mõnus lugu, mis sobib hästi vaatamiseks lastele, on üksjagu valel teel. Tõepoolest, sellest tükist leiab nii muinasjutu kui ka Puškini värsid. Aga dramaturg Ott Kilusk on juurde lisanud üksjagu filosoofilisi mõtteid. „Lavastus küsib, mis tasu me oleme õnne eest valmis maksma. Kas see kõik on seda väärt? Ja kas õnn on ikkagi see, mida ma soovin ja tahan seda kätte saada, või on see püüdlus selle poole? Mängime idülliihaluse mõttemaailmaga. Kas seda on vaja või ei ole? Ja mis see meie elule juurde annab?“ tutvustab Viidas.

Emajõe Suveteater mängib oma lavastust Pühade Aleksandrite kiriku hoovis  Elen Kontkar

Viidase ja Kiluski koostöös valminud tüki fookuses on tsaaritar, kangur ja kokapiiga juba vanad ja elukogenud. „Nad on kõike näinud, aga lähevad tagasi oma noorpõlve, et aru saada, miks nad ei ole terve selle aja, mis nad on lahus olnud, omavahel suhelnud,“ tutvustab Viidas ning lisab, et klassikaga on mõnes mõttes ka üksjagu julgelt ringi käidud. Žanrimääratluski on lavastajal välja pakkuda: tegemist on üleküpsenud muinasjutuga.

Viidase sõnul tekitab nii tema põlvkonnale kui ka vanematele see muinasjutt déjà-vu tunde. „Me ju oskame seda isegi peast tsiteerida. On teatud liik naisi, kes hakkavad selle muinasjutu pealkirja kuuldes isegi kummaliselt mõmisema ja ütlevad, et oo, see on nende lemmikmuinasjutt. Lugu oli ju nii ilus. Sellist reaktsiooni on palju tulnud. Kui ma siis räägin neile, milline on loo fookus, lähevad nad eriti põlema. Kes siis ei tahaks näha, mis on asjaosalistega vahepeal juhtunud,“ räägib lavastaja.

Tänu sellele, et Kaili Viidas on kolme väikese lapse ema, on ka prooviperiood olnud ehk tavatu. Suvelavastuse kolm õekest – Marika Barabanštšikova (Vanemuise teater), Terje Pennie (Ugala teater) ja Karin Tammaru (Endla teater) on proove teinud lausa Viidase kodus, praeguseks on siiski kolitud juba kirikuhoovi.

Karin Tammaru, Marika Barabanštšikova ja Terje Pennie Emajõe Suveteatri uue lavastuse proovis  Elen Kontkar

„Minu väga suur soov oli teha lavastus näitlejatega, kes on kõrgvormis. Nad on kõik väga omamoodi huumorisoonega. Samas on tähtis, et nad tajuksid huumori piire ja neil oleks üksteise tunnetus. Kõigil kolmel näitlejal on väga suur teatri- ja elukogemus. Minu kogemus nendega võrreldes ei ole nii suur, aga nad on mind proovides väga palju usaldanud. See on mulle olnud kingitus,“ kiidab Viidas suvelavastuse näitlejaid. Kõik näitlejad on lavastaja sõnul tunnistanud, et vaatamata suurele kogemusele ei ole neil olnud varem sellist võimalust laval korraga nii paljude asjadega tegeleda. Laval ongi sedapuhku vaid kolm naist ehk teiste sõnadega pannakse tõsiselt proovile näitlejate ümberkehastumisvõime. „See on ka neile päris hea väljakutse,“ lisab Viidas.

-------------------

Eriline kirik

Tartu Aleksandri kirik (Sõbra 19a) on kahekorruseline sibulkuplitega õigeusu kirik, mis ehitati aastatel 1914–1918. Hoone on haruldane näide vanavene kirikuarhitektuuri mõjulisest sakraalarhitektuurist Eestis. Monumentaalse vene modernstiili sugemetega ristikujulise põhiplaaniga hoone välisdekoori projekteerimisel on lähtutud Vladimiri-Suzdali vanavene kirikuarhitektuurist.

Allikas: kultuurimälestiste register

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee