Persoon

Jalgpalliajakirjanik Andres Must: suur raha on tekitanud maailma jalgpallis võimuvõitluse 

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 14. juuni 2018, 15:33
Jalgpalliajakirjanik Andres Must eristub paljudest oma kolleegidest selle poolest, et teda huvitab ka see, mis toimub jalgpalli telgitagustes. Oma Kuku raadio jalgpallisaates püüab ta avada MM-i turniiri laiemat tausta Heiko Kruusi
Jalgpalliajakirjanik Andres Must on veendunud, et kui seekordset finaalturniiri ei võida Saksamaa, Argentina, Hispaania, Prantsusmaa või Brasiilia, on tegemist suure üllatusega.

Jalgpalli MM-ide ajaloo hästi kokku võtva raamatu „Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade“ autor Must peab sellest viisikust väikseimaks eelmiste finalistide Saksamaa ja Argentina võimalusi. „Argentinal on küll tipptasemel edurivi, kuid teised positsioonid samaga vastata ei suuda. Eriti teravalt puudutab see vahetusmängijaid. Huvitav tõesti, kas väravasse pannakse seisma Chelsea´i varuväravavaht?“ mõtiskleb Must, Eesti üks parimaid jalgpalli mõtestajaid.

Samal teemal

Saksamaa seevastu seisab tema sõnul silmitsi probleemiga, mida ta pole mitte kunagi lahendada suutnud – nimelt tiitli kaitsmisega. „Jürgen Klinsmann, 1990. aasta maailmameister rääkis hiljuti ühes intervjuus, et neli aastat hiljem polnud võistkonnas vajalikku psühholoogilist jõudu, motivatsiooni. Sellest saab väga suur väljakutse ka sel korral. Võitjana näeksin meeleldi Belgiat,“ leiab Must.

Andres, kuidas ja millega sa seletaksid jalgpalli üleilmset võidukäiku?

Tõepoolest, niimoodi võib küsida küll. Jalgpall on praegu kindlasti üks populaarsemaid sotsiaalseid läbikäimise vorme maailmas. Kuna värskemaid andmeid lihtsalt pole, sobib viitamiseks ka tosin aastat tagasi rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA läbiviidud uuring, mille andmetel oli tol hetkel maailmas otseselt jalgpalliga seotud 270 miljonit inimest ehk neli protsenti kõigist maailma inimestest. Kuid arusaadavalt pole sinna arvestatud neid, kes küll jalgpalliga ei tegele, kuid tunnevad selle vastu suuremat või väiksemat huvi. Ehk kes on valmis jalgpalli eest maksma ja kelle igapäevaelu muutuks hallimaks, kui jalgpall sealt lahutada. Kuu aja pärast vaatab Moskvas peetavat finaali üle maailma umbes miljard inimest.

Mulle on kuskilt meelde jäänud, et McDonald’s toidab päevas ühe protsendi maailma elanikkonnast. FIFA maailm on kordades suurem ning see faktike võiks meid juhatada arusaamani, miks jalgpallis tõepoolest nii palju raha ringleb, ning mis tagab FIFA juhtidele tugeva positsiooni sponsorlepingute väljakauplemisel.

Need ressursid on andnud FIFA-le võimaluse luua üleilmne võrgustik, mille moodustavad kohalikud alaliidud. Kui FIFA algusperioodil, veel enne Teist maailmasõda, pidid alaliidud FIFA-le ise maksma, näiteks maavõistluste eest kindla protsendi, siis nüüd on see vastupidi. Nn solidaarsusfondist teenivad kohe algavalt MM-ilt ka seal mitteosalevad riigid, nende hulgas Eesti, ning mõnel väiksemal alaliidul võivad need summad moodustada suurema osa ta eelarvest.

Jutu mõte on selles, et alaliidud ei ole iseseisvalt tegutsevad üksused, vaid selgelt FIFA peakorterist juhitud. See, et Eestis on viimasel paarikümnel aastal jalgpall suutnud end ühiskonnas märgatavaks teha, nii üksikute mängijate rahvusvahelise läbilöögi, koondise episoodiliste säravate hetkede kui ka areneva infrastruktuuri näol, on paljuski just jalgpalli ülemaailmse populaarsuse, mitte aga sisemiste ressursside ja ootuste teene. Ka 15 000 pealtvaatajat mahutav jalgpallistaadion kerkis Eestisse ühe rahvusvahelise projekti põhiselt, vastasel juhul poleks me seda lähiajal küll Eestis näinud, kuna sellele lihtsalt pole igapäevast rakendust.

Mis on jalgpalli juures see, mis sind ennast kõige rohkem võlub?

Eks need huvid on aastatega muidugi muutunud, kuid kõige üldisemas plaanis on mind alati huvitanud inimsuhted. Praegu huvitavad mind enim just võimusuhted. Kuna raha on tõepoolest väga palju, siis on see jalgpalli juurde meelitanud väga erinevad huvid ning viimasel paarikümnel aastal on näha olnud, kuidas jalgpallijuhid on hakanud neid ressursse erinevate tehnikatega kaitsma.

Mõelgem korra, miks võivad teatavalt tasemelt klubisid ja koondisi juhendada vaid selleks kvalifitseerunud treenerid, kusjuures seda kvalifikatsiooni annab välja Euroopa jalgpalliliit UEFA, kes minu teada pole akrediteeritud haridusasutus. Ja isegi juhul kui oleks, siis milleks on see tunnistus vajalik? Arusaadavalt on erialasid, nagu meditsiin, loodusteadused, aga ka transporditeenused, kus erialase väljaõppeta muutuks selles valdkonnas praktiseeriv isik teistele inimestele lihtsalt ohtlikuks. Aga jalgpallitreener? Kusjuures veel suhteliselt hiljuti, 1990. aasta MM-il viis koondise võiduni mees, kel puudusid igasugused kõrgemad bürokraatlikud tunnustused oma pädevusest.

Treeneritunnistus on vaid üks näide üldisest suuremast võimuvõitlusest. Siia võib lisada ka üha enam muutuvad turniirisüsteemid, millega püütakse vältida suurte klubide initsiatiivil tekkivaid FIFA-st ja UEFA-st lahutatud liigasid. Aga ka finantsilise ausa mängu reegli (FFP) juures tekivad küsitavused ametlike selgitusversioonide ja praktiseeritava majandusloogika vahel – kujutagem nüüd ette, et mõnes muus valdkonnas oleks tsunftisiseselt keelatud ettevõtetel tegutseda kahjumiga, mille omanik iseenda vahenditest vajadusel katab. Jah, siin võib öelda, et jalgpalliklubi pole traditsiooniline ettevõte, mida ta ju polegi, kuid toon selle näite siin välja seepärast, et osutada võimuvõitlusele jalgpalli ümber. Ilma vajaduseta hoida uued initsiatiivid jalgpallist eemal poleks FFP-d mitte kunagi sündinud!

Mis juhtub ühe jalgpalliajakirjanikuga vahetult enne MM-i? Kas tekib kuidagi eriline meeleolu?

Eks ikka. Vähemalt alguses. Sel aastal vahendan MM-i neljandat suurturniiri järjest Kuku raadios. Töörütm ja rutiin saabuvad paari päevaga. Mulle üldiselt meeldib kindlates raamides töötada, eriti veel neil puhkudel, nagu jalgpalli suurturniir seda on. Infoosakeste hulk, mida meedia pakkuda suudab, võib esmapilgul pea tõesti sassi ajada, kuid selle eest on võimalik end ka kaitsta. Abiks on tugev ettevalmistus; pean olema juba ette teadlik, mis kanaleid ja infot tähelepanelikumalt jälgida.

Kuku saade ei taotle operatiivsust, kuna vaid ühe saatejuhiga programm lihtsalt pole suuteline sellisele võitlusväljale astuma. Mina püüan saates pigem avada turniiri laiemat tausta, ning teha seda oma saatekülaliste unikaalsete teadmiste ja ideede abil. Selleks puhuks kaasan ka välismaa ajakirjanikke, kelle teadmised oma riigi jalgpallist on arusaadavalt kvaliteetsemad, kui minu omad seda olla saavad.

Kas hea emotsioon püsib terve turniiri vältel? Või tuleb MM-i ajal vahele ka hetki, kus tunned jalgpalliküllastatust?

Küllastumine jalgpallist on teema, millest pole küll väga palju veel kõneldud, kuid mis aja kulgedes võib muutuda üha aktuaalsemaks. Ja mitte ainult mõtteharjutusena, kuivõrd usun, et sel on potentsiaali avaldada jalgpallile, tippjalgpallile, suurt mõju.

Tippjalgpall tähendab konkurentsi, ja mitte ainult võistkondade, vaid ka turniiride vahel. Nüüd viimasena kuulsime uudist, kuidas FIFA plaanib luua uues formaadis klubidevahelise MM-i ja UEFA haub lahtiste Euroopa meistrivõistluste plaani. Jällegi on tegemist kõige puhtamal kujul võimuvõitlusega ressursside pärast, kuid üks tagajärg võib väljenduda asjaolus, et tippjalgpalli mängude hulk koos üha lihtsamini ja odavamalt kättesaadava meediaga surub vähematraktiivsed mängud, turniirid ja liigad üha enam tagaplaanile, muudab nende turustamise äärmiselt ressursimahukaks. Näiteks oli 20 aastat tagasi Euroopas kolm riikideülest klubiturniiri, nüüd on neid kaks, kusjuures praegune UEFA Euroopa liiga on teinud läbi põhjaliku reformi. Arvata võib, et iseseisvana see liiga püsida poleks suutnudki. Elujõud säilitati vaid seetõttu, et see turniir seoti kõige otsesemalt suurimat huvi pakkuva UEFA meistrite liigaga – UEFA Euroopa liiga võitja pääseb meistrite liigasse.

Usun, et osalt on selliste turniiride ärakadumine või marginaliseerumine just jalgpallist küllastatuse tagajärg. Ent mõjusid on teisigi. Eesti meistrivõistlustel tehakse sel suvel just nendest argumentidest lähtudes paus ning see on kahtlemata väga õige otsus. Lisaks MM-ile jaksaksid samal ajal Eesti meistrivõistlusi jälgida vaid loetud fanaatikud.

Mis peaks seekordsel MM-il juhtuma, et selle järel saaks me öelda, jah, seekordne turniir oli kõigi aegade parim?

See küsimus lähtub eeldusest, et „parim“ on universaalne mõiste. Nii mõeldes võib suure kindlusega väita, et iga turniiriga läheb sportlik tase nõks paremaks. Kas 2014. aasta Saksamaa võiks sel korral võita? Muidugi! Aga 1990. aasta Saksamaa LV? Vaevalt, eks!

Küllap on nelja aastaga toimunud ka tehnoloogiline areng. Kindlasti on telepilt parem: veel rohkem piksleid, veel rohkem kaameraid, veel kiirem ja täpsem režii. Kas see on ka vajalik, on omaette küsimus.

Nendes kahes kategoorias – sportlik ja tehnoloogiline – võib nõustuda mõiste „parim“ sisu universaalsusega. Kõik muu, kaldun arvama, on juba palju hinnangulisem. Kas me saame rääkida „parimast turniirist“ ka siis, kui teame, et poliitilise otsuse järel tehti maatasa küla X, millega hävitati kogukonna Y elurütm, ja seda kõike selleks, et nimetatud kohale ehitada staadion Z? Kui keegi peaks sellise teadmise valguses Samaranchi kombel tuututama „parimatest mängudest“, siis usun, et riivata saavad paljude inimeste tundeid.

-----------------------

Kas keegi tõuseb Pelé ja Maradona kõrvale?

Andres Musta sõnul peaks maailma praegu parimad jalgpallurid Messi, Ronaldo ja Neymar legendaarsete jalgpallurite Pelé ja Maradona kõrvale tõusmiseks esmalt saama maailmameistriks. Siis tekiks praegustel staaridel nendega üldse mingisugune adekvaatne võrdlusmoment, arvab ta.

Andres Must on veendunud, et Argentina praegune staar Lionel Messi ei hakka mitte kunagi argentiinlastele tähendama seda kui legendaarne Diego Maradona. Pildil mehed mullu oktoobris FIFA galal  Reuters/Scanpix

„Aga kui uurida Pelé ja Maradona legendaarsuse anatoomiat, siis näeme, et puht sportlikud aspektid moodustavad vaid ühe osa kogu tollest rikkalikust struktuurist. Näiteks Messi ei hakka argentiinlastele mitte kunagi tähendama seda mis Maradona. Viimase pühendumine koondisele oli hoopis teistsuguse sisuga. Maradona ei kartnud koondisega liitudes oma klubidega sildu põletada, nende vastu avalikult märatseda. Ma ei sea kahtluse alla Messi pühendumust, kuid suurte sõnadega, oma arvamust mitte ilustades, lisas Maradona oma pühendumusele suurt kaalu – ja see on inimestele oluline,“ mõtiskleb Must.

----------------------------

Rahvuste liiga annab Eestile lootuse

Mõistagi ei saa jalgpallispetsilt küsimata jätta, kas ja millal jõuab Eesti vutikoondis jalgpalli MM-ile. Andres Must toob välja, et alles hiljuti loodud UEFA rahvuste liiga loob Eestile arvestatava lootuse jõuda suurturniirile.

„Rahvuste liiga loomisega on garanteeritud, et edaspidi satuvad suurturniiridele ka nõrgad ja väga nõrgad koondised. Seega on Eesti võimalused muutunud üsna reaalseks. Tuleb olla endasuguste hulgas parim,“ leiab Must.

Samas juhib ta tähelepanu ohule, mille uue liiga ülimalt ebasportlik struktuur võib kaasa tuua ning millele ka Eesti ajakirjanduses juba on osutatud. „Koondised võivad liiga alagruppide moodustamise eel hakata madalama reitingu saavutamiseks teadlikult kaotama. Seda selleks, et tagada endale rahvuste liigas võimalikult lihtne alagrupp. Põhja-Ameerika profiliigadest on tuntud termin ’tanking’ (tõlkes ’tankimine’, ’laadimine’). Mõte on selles, et hooajavahelistel uute mängijate valikul ehk draft’il saavad esimese valiku teha eelmise hooaja viimasteks jäänud klubid. Ajaloo tuntuim tankimine leidis aset hooajal 1983/84, kui korvpalliliigas NBA kaotas Chicago Bulls hooaja viimasest 15 mängust 14 ning Houston Rockets 10 mängust 9. Selline käitumine andis Houstonile võimaluse valida draft’ist Hakeem Olajuwon ja Chicagole omakorda Michael Jordan,“ toob Must välja aspekti, mille tõttu on rahvuste liigale keeruline pikka eluiga ennustada.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee