Päevateema

Tallinn on sel nädalal Euroopa loomaspetside pealinn 

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 14. juuni 2018, 13:51
Maarja Tali ja tema teraapiakoer Susi koos raamatut lugemas. T riin Maasik
Tallinnas algas eile laupäevani kestev Euroopa väikeloomaarstide organisatsiooni (FECAVA) aastakongress.

Kongressi kolmel päeval toimuvad loomade tervise loengud 17 sektsioonis, millele lisandub neli töötuba. Lisaks korraldas Tallinna ülikool eile rahvusvahelise seminari „One Health, One Welfare“ („Ühtne tervis, ühtne heaolu“), kus oli vaatluse all ka inimeste ja loomade vastase vägivalla ennetamine ning ohvrite toetamine. Täna on Energia avastuskeskuses kavas teraapiakoerte infopäev.

„Inimeste ja loomade vaheliste suhete valdkonna suuri, rahvusvahelisi üritusi korraldatakse väga harva. Mis puudutab inimese ja looma vastastikuseid suhteid, siis sellist üritust pole siin varem olnud,“ ütles üks ürituse korraldajaid, Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu kõneisik Maarja Tali. Tema sõnul on see, et Eesti Väikeloomaarstide Selts on saanud õiguse korraldada üleeuroopalist väikeloomaarstide kongressi, väga suur au nii Tallinnale kui ka Eestile. „Siia tulevad kokku Euroopa absoluutsed tipud, mis puudutab veterinaariat ja loomade käitumist,“ lisas ta.

Inimese ja looma suhe

„Inimese ja looma suhete uurimise valdkond on viimased kümmekond aastat arenenud väga jõuliselt. Ega varem väga sügavuti huvi ei tuntud, kui intelligentsed on delfiinid või milline on hobuste võime miimikat lugeda. Praegu on selle valdkonna renessanss,“ märkis Tali. Uuritakse nii loomi kui selliseid kui ka nende intelligentsust, taju, samuti nende õppimisviise, seda, kuidas nad suhtlevad inimesega. „See on ühelt poolt kultuur ja teiselt poolt teadus. Paljud loomaomanikud on juba aastakümneid tagasi olnud veendumusel, et nende koer tunneb empaatiat, kuid neil ei olnud võimalust seda kuidagi tõestada. Aga praegu tegeletakse nende teemadega teaduslikult,“ ütles Tali.

Küsimusele, kas tegu pole inimlike joonte peegeldamisega loomadele ehk antropomorfismiga, vastas ta: „See on tänapäeva ühiskonna väga suur probleem. Näiteks võiks alustada loomade riietamise kombest või sellest, kui öeldakse, et loom tunneb häbi. Seepärast on vaja ka teadust, et ümber lükata see osa eelarvamustest, millega tahetakse loomale omistada inimlikke jooni.“

Ta lisas, et sel probleemil on kaks tasandit: kriitiline ja mittekriitiline. Kriitiline tasand on väga vajalik näiteks lapse puhul, et ta mõistaks, et loom on mõtlev ja tundev organism. Aga see, mida võib igapäevaselt meedias näha, on näide mittekriitilisest tasandist: „Arvatakse, et kui kanda koera kogu aeg süles, et ta on nunnu, et siis tal ongi automaatselt hea olla. Päästetakse siga ja pannakse ta kleidis diivanile elama, et see on loomale tohutult nauditav,“ tõi Tali mõtlemapanevaid näiteid ning lisas, et see on probleem ning sellepärast ongi teaduspõhist ja faktipõhist teadmist loomadest vaja.

Tali märkis, et teadmised käivad seinast seina: ühelt poolt leitakse, et loomal ei olegi tundeid ja ta ei teagi mitte midagi, teiselt poolt samastatakse looma inimesega. Aga tõde on nende kahe äärmuse vahel, õiget suhet loomadega tuleb õpetada juba lasteaias. „Näiteks on lastel tihti koerahammustusi. Põhjuseks on see, et lapsed teevad koerale liiga, vanemad pole osanud õpetada, kuidas loomaga viisakalt käituda,“ märkis Tali ning lisas, et lastel, kes vanasti kasvasid taluõuel, oli maailmanägemine ja suhe loomadega teistsugune, loomulikum.

Loom ja vägivald

Eespool mainitud seminaril oli teemaks vägivald, loomad ja inimesed. Juba 1960. aastatel leidsid Ameerika uurijad, et inimeste vastu suunatud vägivalla juured on tihti varasemas loomade vastu suunatud vägivallas. „Inimene ei jõua mõrva või inimvastaste tegudeni üleöö, üsna tihti algab see loomade väärkohtlemisest. Näiteks avastatakse, et poisikesed piinavad kassi, ning kui politsei läheb kohale ja uuritakse, mis neil lastel kodus toimub, siis selgub, et lapsed on tihtipeale unarusse jäetud,“ selgitas Tali.

„Võti on asutustevahelises koostöövõrgustikus, lisaks võiksid politseinikud olla elementaarsel tasemel koolitatud, et kui nad näevad looma, kes on ohus või käitub imelikult, nad teaksid, et asja on vaja lähemalt uurida. Praegu pole Eestis ühest süsteemi, mida sellistel juhtudel teha, ja pole ka selge, kes üldse peaks reageerima,“ rääkis ta. Plaanis on asutada koostöövõrgustik LINK ehk LÜLI, kuhu oleksid kaasatud nii politsei kui ka teised asutused, ministeeriumid. „Näiteks veterinaaridel võiks olla kohustus teatada, kui nad näevad vägivaldselt koheldud looma,“ leidis Tali.

Loomavastase vägivalla märkamise vallas on ühiskonnas toimunud edasiminek, inimesed oskavad ja tahavad juba reageerida, teavitada nii avalikkust kui ka asjaomaseid asutusi. „Oli aeg, kus kõnniti mööda ja öeldi, et see pole minu asi, mis näiteks kõrvalkorteris toimub. Nüüd on küsimus, mis edasi saab. Seni võib harva lehest lugeda, milline on lõpptulemus, kas keegi sai karistada või abi,“ kõneles Tali.

Inimene kui omanik

Lemmikloomade ja inimeste suhete üks põhiküsimusi on, kas iga inimene üldse sobibki peremeheks. „Minu isiklik arvamus on, et kindlasti mitte. See sõltub esiteks loomast. Nagu räägitakse, et oled kassi- või koerainimene. Väga palju olenebki elustiilist. On tõesti inimesi, kellele sobivad kalad või kass, sest neil on vähe aega ning nad ei saa käia loomaga väljas jalutamas,“ rääkis Tali. „Kui väga üldiselt öelda, siis loomaomanik peab olema empaatiavõimega ja ka vajalike teadmistega hoolealuse kohta, kes ei räägi ju inimesega üht keelt.“

Tali märkis, et omanik peab teadma näiteks, kui palju koer ööpäevas und vajab, mida talle süüa anda ja kuidas teda õpetada. „Looma peab mõistma, too ei saa ju kirjutada avaldust või öelda: palun ära nii tee,“ ütles Tali ning lisas: „Sellepärast peaksid loomi pidama ainult need, kes näevad selles enda vastutust, et pakkuda loomale vajalikke elutingimusi.“

Tema sõnul on inimesed hakanud loomadesse suhtumist põhjalikult ümber hindama. „Nüüd jõuame ajajärku, kus inimene mõtlebki umbes nii, et enne kui ta looma võtab, ta uurib, kes ta üldse on, mida ta elamiseks vajab ja kas ta ellu selline loom sobib,“ märkis ta.

Siin on omaette vastuolu inimeste ebamõistlikud ootused loomade käitumisele. „Näiteks et koer ei hauguks pärast kella 23, või et hüpaku siis, kui omanik tahab, ja ärgu hüpaku, kui ei taha. Samas on vastutus ka teiste kogukonnaliikmete ees, näiteks et kui loomaga liigutakse, siis teisi ei segata. See on kultuuri küsimus,“ nentis Tali.

Loom ja töö

„Näiteks võib tuua kas või tollikoera, kes otsib lõhna järgi salakaupa. Keegi pole seni eriti mõelnud muud, kui et töö on vaja ära teha. Samas aga on lõhnaajamine koerale nii intensiivne tegevus, et ta väsib selle tõttu üsna ruttu,“ selgitas Tali. Ta tõi näite ka teraapiakoerte najal, kel jätkub jaksu töötada maksimumpausiga 1,5–2 tundi päevas ning nii paar korda nädalas. Maarja Talil on endal teraapiakoerana tegutsev kaheksa-aastane Alaska malamuut Susi. Pole ka mõistlik oma koera pikkadeks päevadeks töö juurde kaasa võtta, sest see käib loomale üle jõu.

„Koer ei ole nagu täiskasvanud inimene. Tema vaimne vastupidavus on umbes nagu nelja-aastasel lapsel, ehkki ta võib olla muidu vägagi taibukas ja võimekas,“ ütles Maarja Tali. „Me peame meeles pidama, et koer ei sõlmi töölepingut. Koera heaolu eest vastutab omanik,“ rõhutas ta.

-------------------------------------------------------------------------------------

Infopäev lemmikloomade pidamisest

Energia avastuskeskuse (Põhja pst 29) seminariruumis toimub täna kella 15–18 infoseminar lemmikloomade käitumisest. Näriliste ja jäneste lemmikloomadena pidamisest kõneleb üks maailma juhtivaid loomakäitumise spetsialiste Anne McBride Inglismaalt. Kodukasside käitumisest räägib Tynke de Winkel Hollandist ja koerte käitumisest Katrina Jõemaa. Loengud on ingliskeelsed ja tõlgitakse eesti keelde.

Laupäeval kell 11 saab McBride’i ja de Winkeli pikemaid ingliskeelseid loenguid väikeimetajatest ja kassidest kuulata Tallinna loomaaias.

Mõlemad üritused on tasulised.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee