Persoon

Kaitseväe orkester on nagu kaitseväe hing 

Küsinud Ants Vill, 31. mai 2018, 16:56
Kolonelleitnant Peeter Saan on kaitseväe orkestris olnud selle taasasutamisest saadik.  HEIKO KRUUSI
Tänavu asutamise 100. ja taasasutamise 25. aastapäeva tähistav kaitseväe orkester naasis just ringreisilt Balti riikides. Kolme riigi kaitseväe orkestrite ühendorkestri turneega tähistati Balti riikide 100. sünnipäeva. Praegu valmistutakse enne jaanipäeva toimuvaks heategevuskontserdiks „Laulud sõdurile“. Nende suuremate ürituste kõrvale mahub veel hulk väiksemaid kontserte ning muidugi on ees ka etteasteid tseremoniaalsetel üritustel.

Kaitseväe orkestri ülem ja kaitseväe peadirigent on kolonelleitnant Peeter Saan, kes on orkestris tegev selle taasasutamisest saadik. Ta on uurinud ka Eesti kaitseväe muusika ajalugu ning toonud taaskasutusse hulga vanu puhkpillilugusid.

Kolonelleitnant Peeter Saan on kaitseväe orkestris olnud selle taasasutamisest saadik.  HEIKO KRUUSI

Kolonelleitnant Peeter Saan, kuidas sündis meie kaitseväe orkester?

Sada aastat tagasi sündis orkester nii, et Eesti valitsus moodustas 16. novembril 1918. aastal kaitseväe ja ka esimesed jalaväepolgud. Esimese jalaväepolgu juurde tuli 24. novembril suurte organisatoorsete võimetega ja muusikahariduse saanud mees, Georg Reder, kes pakkus välja, et teeks orkestri ka. Nii peamegi oma sünnipäevaks 24. novembrit, kui käskkirjaga määrati Reder moodustama seda orkestrit. Ja üsna pea oligi orkester koos, vaid paar nädalat võttis aega.

Orkestri taasasutamisega oli aga nii. Kui Eesti vabariik jälle uuesti tegutsema hakkas, siis 1992. aasta sügisel, juhuse kombel jälle 24. novembril tulimegi esimest korda kokku. Ja 29. jaanuaril 1993. aastal kirjutas tollal kolonel, praegune kindral Ants Laaneots alla käskkirjale: moodustada kaitseväe orkester. Kuna see oli reedene päev, siis tööle hakkasime esmaspäeval, 1. veebruaril. Sellest ajast hakkasime lugema orkestri taasloomist.

Kuidas te ise kaitseväe orkestrisse jõudsite?

Orkestri selgrooks sai Tallinna linna kutseline puhkpilliorkester Tallinn, mida linn uute aegade saabumise ajal enam ülal pidada ei suutnud. Kokku oli meid siis 20, kes me läksime Tallinna orkestrist kaitseväkke, sellest sai kaitseväe orkestri selgroog. Uusi inimesi tuli ka juurde, nii see orkester paari aastaga välja kujuneski.

Ma olin ise mänginud orkestris Tallinn saksofoni. Kaitseväe orkestriga oli meil 1994. aastal esimene välisreis, kui sõitsime Prantsusmaale ja Saksamaale. Oli selline pikem bussireis, kus toimunud seiklustest võiks rääkida pikki lugusid. Juhtus nii, et meie dirigent ei saanud kaasa sõita ja oli vaja otsustada sekundi jooksul, kes reisi ajal orkestrit juhatab. Mis mulle pähe lõi, ei tea ma siiani, aga panin saksofoni tooli peale ja ütlesin: „Poisid, kui teil ei ole midagi selle vastu, siis ma teeksin seda.“ See oli väga demokraatlik otsus, kui oleks öeldud, et ära tee, siis ma poleks teinud. Nii ma orkestri ette läksin ja nii juhtus, et ma sinna ka jäin, 1994. aastast. Niisiis minu debüüt dirigendina toimus Prantsusmaal. 1996. aasta aprillist olen selle üksuse ülem, ilmselt kõige kauem ühes ametis olev ohvitser Eesti kaitseväes.

Kas kaitseväe orkester on teistsugune kui tavaline orkester?

Iga sõjaväeorkester on teistsugune kui tsiviilorkester, sest meie ülesanded on tunduvalt teised: meie esmane ülesanne on tagada kõik kaitseväe muusikalised vajadused tseremooniatel, kontsertidel ja muudel juhtudel. Kuna oleme kaitseväe esindusorkester, Eesti vabariigi esinduspuhkpilliorkester, siis meie tähtsam ülesanne on tagada Eesti riigi, Eesti presidendi kõik tseremooniad, samuti kõik, mis on seotud Eesti riigi ja Eesti kaitseväega. Meie tellijad on ka teised riigiüksused: kaitseministeerium, maavalitsused, linnavalitsused, kelle tähtsamatel üritustel osaleme.

Ainuke, mida me ei tee – me ei teeninda erasektorit. See Pandora laegas on meil kinni, me ei anna kunagi tasulist teenust. Kõik, mis me teeme, kõik kontserdid, esinemised – kõik on tasuta.

Kas orkester käib ka sõjalistel õppustel?

Jaa, kaitseväe orkestril on oma sõjaaja (sõjaline) ülesanne. Milline see täpsemalt on, on riigisaladus, aga saladus ei ole see, et meil selline ülesanne on. Meil on täiesti mittemusikaalne tegevus, mis on seotud kaitsevõimega. Meil on neli-viis korda aastas väikesed, ühe-kahepäevased õppused, kus me paneme pillid ära ja tegeleme hoopis muuga.

Kas meie kaitseväe orkester on samasugune nagu teiste riikide omad?

Eesti kaitseväe orkester on nii nagu iga sõjaväeorkester riigi esindusorkester, nagu igas teises riigis, selle väikese erinevusega, et me vist oleme kõige väiksem nende hulgas. Meid on praegu 40 kaitseväelast ja üks tsiviilisik, proua, kes on noodikogu hoidja ja referent. Kokku 41 inimest nimekirjas. Isegi väikesel Luksemburgil on 56 liiget. Aga orkestri koosseisu suurus on riigi otsus.

Meil on väga palju tööd. Kui päris statistikasse minna, siis kaitseväe orkester esineb igal aastal keskmiselt 230 korda. Aastas on 234 tööpäeva, nii et esineme praktiliselt iga päev. Anname igasuguseid kontserte, ka vigurmarssimise ehk tattoo-etteasteid.

Kas vigurmarssimine on keeruline?

Kui päris algusest võtta, siis on see loomulikult suhteliselt n-ö tricky business. Aga kuna suurem osa inimesi on meil üle kümne aasta tööl olnud ja igal aastal lisandub üks-kaks inimest, siis nad õpivad selle muu kõrvalt ära.

Kõigepealt on vaja omandada oskus marssida ja seejuures pilli mängida – ilma vigurdamata. Peab õppima liikuma nii, et see ei segaks pilli mängimist, et pill huultel ei rappuks. Selleks on peened trikid, õpitakse liikuma nii, et välja paistab, nagu marsiks, aga tegelikult liigutakse päris kassisammul, jalga maha ei lööda.

Kaitseväe orkester harjutab tattoo-marssimist Kristiine spordihoones.  HEIKO KRUUSI

Milline on teie repertuaar, kas ainult marsid?

Kaitseväe orkestri noodikogus on praegu 3800 loo noodid, need on kõik läbi ka mängitud. See on ikka päris suur kogu. Ma olen taastanud suurema osa Eesti vanemast puhkpillimuusikast, millest suurt midagi ei teatud. Neid on üle saja puhkpillimuusika teose, mille olen uuendanud, teinud modernse seade lähtudes praegusaegse orkestri vajadustest. See muusika on suures osas ka salvestatud, Eesti Raadio fonoteegis on need kõik saadaval.

Te olete uurinud ka sõjaväemuusika ajalugu.

Ma olen kaitsnud doktorikraadi Eesti sõjaväemuusika ajaloost, Eesti riigimuusika ajaloost, sellest, kuidas meie repertuaari jõudsid need teosed – hümnidest marssideni välja. Uurisin ka meie sõjaväeorkestrite ajalugu 1940. aastani.

Nüüd on mul käsil nagu jätk sellele tööle. Olen nimeliselt taastanud kõik need mehed – tollal olid ainult mehed, naisi orkestrites ei olnud –, kes on pill käes kaitseväes teeninud aastast 1917, kui Eesti polgud moodustati, ja sealt edasi. Töö pole veel valmis, alles panen seda kokku. Muide, Vabadussõjas osales pillimehena 1583 meest. Täitsa ootamatult suur number.

Kas publik võtab teid hästi vastu?

Jaa, sest kontsert on ju rõõmus üritus. Kaitseväe orkester mängib tavaliselt rõõmsat muusikat. Isegi kui mängime päris sümfoonilist muusikat, siis üritame mängida nii, et see oleks rõõmus.

Sõjavägi ilma orkestrita pole sõjavägi?

No mis sõjavägi see on. Nii on öelnud minu hea õpetaja, praeguseks lahkunud sõjaajaloolane Hannes Valter: kaitsevägi ilma relvadeta on jõuetu, kaitsevägi ilma sõjaväemuusikata on hingetu. Orkestril on ülesanne inimesi liita, mobiliseerida, neid ühtemoodi marssima panna, ja see on suur võime, mida pole paljudele antud.

Tollal, kui polnud veel elektroonikat, millega saab kuulata ükskõik mida ükskõik millal, oli orkestril väga suur roll – pakkuda inimestele igaõhtust meelelahutust. See oli ikka tollal väga oluline, et koondada tsiviilinimesi ja muuta neid kaitseväe vastu sõbralikuks. Selline ülesanne on ka praegu, me väljendame kaitseväe pehmeid väärtusi.

Millal toimub järgmine suurem kontsert?

Kõige suurem asi lähitulevikus on „Laulud sõdurile“, mida hakkame praegu ette valmistama. See toimub 21. juunil Kultuurikatlas, piletitulu läheb Illenzeeri fondi, sinna saavad ka televaatajad annetada.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee