Värsked Tartu uudised

Tšehhi filmid vallutavad nädala pärast Elektriteatri 

Kristjan Roos, 31. mai 2018, 16:22
Jan Němeci „Oratoorium Prahale“ on mõjuv märgiliste poliitiliste sündmuste jada portreteeriv dokumentaalfilm, mis keelati kohe ära. Kuna film sisaldas väheseid autentseid jäädvustusi Nõukogude Liidu juhitud sõjalisest sissetungist Prahasse 1968. aastal, oli see üks esimesi tõendusi sellest, et Nõukogude armee ei olnud Tšehhoslovakkias „kutsutud külaline“.  Tartu Elektriteater
Kuna sel aastal möödub 50 aastat Praha kevade sündmustest ja ka Tšehhi riik tähistab tänavu 100. sünnipäeva, otsustas Tartu Elektriteater pühendada laiemale publikule paljuski avastamata Tšehhi kinokunstile eriprogrammi.

Nii saab järgmise nädala reedest pühapäevani Tartu ülikooli kirikus tegutsevas Elektriteatris näha kaheksat filmi Tšehhi kino kuldajast 1960. aastatel.

„Mõte näidata Tšehhi uue laine filme sai alguse mitme inimese vaimusilmas mitu aastat tagasi. Seda kandis soov, et need hea atmosfääriga ja inimlikud, ent sageli ka musta huumori või absurdiga pikitud filmid jõuaksid Eesti kinovaataja ette. Suurelt ekraanilt ei ole neid võimalik just liiga sageli näha. Kuuekümnendate Tšehhi uue laine kino oli kinoajaloo silmapaistvamaid liikumisi ja sel olid selged seosed ka Praha kevadega, millest möödub tänavu 50 aastat,“ tutvustab Tšehhi filmipäevade algataja ja programmi koostaja Siim Angerpikk. Tema sõnul on filme viimastel aastatel digitaalselt taastatud, mis tähendab, et ka nende pildikvaliteet on hea.

Siim, kuidas te ise Tšehhi filmideni jõudsite?

Minule olid esimesteks teejuhtideks Tšehhi uue laine juurde Miloš Formani teosed. Kõik nn Formani koolkonna režissööride (lisaks Ivan Passer ja Jaroslav Papoušek) tööd on väga meeleolukad. Passeri „Intiimne valgus“ on üks mu lemmikfilme, ka näiteks Krzysztof Kieślowski on selle paigutanud kümne teda enim mõjutanud filmi hulka. Ent teiselt poolt on kustumatu mulje jätnud julgelt vormiotsingulised „Karikakrad“, „Marketa Lazarová“ või „Valerie ja tema imede nädal“, mis kuuluvad visuaalselt ilusaimate filmide hulka, mida näinud olen.

Millised Elektriteatris linastuvad filmid on esimest korda Eestis kinoekraanil?

Kuna tegemist on poole sajandi taguste filmidega, on muidugi raske midagi surmkindlalt väita. Aga teadaolevalt pole siinmail kinos olnud võimalik näha sellisid filme nagu „Marketa Lazarová“ või „Valerie ja tema imede nädal“. Jan Němeci poliitilised ja teravad „Oratoorium Prahale“ ning „Peost ja külalistest“ ei saanud omal ajal linastuda juba selgelt poliitilistel põhjustel. Mul on väga hea meel, et saame näidata Tšehhis väga populaarseks osutunud Jaroslav Papoušeki komöödiat „Ecce Homo Homolka“, millel on ühisjooni selliste Eesti filmidega nagu „Mehed ei nuta“ või „Seenelkäik“.

Mis teeb Tšehhi kino eriliseks?

Tagasivaates oli eriline liikumise fenomen üleüldse. Umbkaudu viie aasta vältel, 1963.–1968. aastani olid Tšehhoslovakkia filmid maailma filmiavalikkuse tähelepanu keskmes, noppisid auhindu festivalidel ja vaimustasid publikut üle maailma. Kunstiliselt olid filmid aga väga erinevad. Kasutati võimalust tegeleda teemadega, mis varasemate filmitegijate jaoks ei olnud võimalik – näidata segaduses noorukeid, põlvkondade konflikti, ühiskonnas valitsenud silmakirjalikkust ja tölplust jms. Samuti kasutati ära võimalust filmikunstiga radikaalselt eksperimenteerida. Vabameelne kinotegemine, millel oli riiklik rahastus, tõi endaga ainulaadse kinokunsti õitsengu.

Oli muidugi ka ühisnimetajaid, mis said liikumise kaubamärgiks – ühelt poolt humanistlik vaade, teisalt must huumor ja absurd, improviseeritud dialoogid ja mittenäitlejatest osatäitjate kasutamine. Viimastest osutusid mõned väga andekateks, osalesid järjepanu mitmetes filmides ning on senini publikulemmikud.

Tšehhi kino uus laine tõi revolutsioonilise lähenemise. Milles see seisnes?

Arvan, et eelkõige oli revolutsiooniline filmitegijate ausus, millele korraks võimalus anti. See lühikest aega väldanud vabanemislaine Tšehhoslovakkias võimaldas filmitegijatel olla aus radikaalsel moel. Eri autoritel võis see aga tähendada erinevaid asju. Mõnel juhul ausust filmi teemade ja tegelaste vastu, teisel juhul enese kui kunstniku vastu. Ja nii on tegemist ühelt poolt tundlike inimlikku olemist käsitlevate filmidega ja teisalt radikaalsete vormiotsingutega. Need filmid on jäänud kinoajalukku ning mõjuvad värskelt ka praegu ennekõike seetõttu, et aususega ei ole võimalik mööda panna.

---------------------------

Ajakava

Reede, 8. juuni

Kell 18 „Oratoorium Prahale“, „Peost ja külalistest“

Kell 21 „Pritsimeeste pidu“

Laupäev, 9. juuni

Kell 17 „Ecce Homo Homolka“

Kell 19 „Karikakrad“

Kell 21 „Marketa Lazarová“

Pühapäev, 10. juuni

Kell 17 „Valerie ja tema imede nädal“

Kell 19 „Intiimne valgus“

----------------------

50 aastat Praha kevadest

Praha kevadeks nimetatakse Tšehhoslovakkias 1968. aasta jaanuarist augustini kestnud liberaliseerimisperioodi, mis nägi ette plaanimajanduse täiendamist turumajanduse reeglitega ning sõnavabaduse kehtestamist, sealjuures täielikult tsensuurist loobumist. Riiki tabas vabadusevaimustus ja valitsusel oli suur rahva toetus. Ideoloogilisest kontrollist loobumine tundus aga Nõukogude Liidu juhtkonnale väga ohtlik ja 1968. augustis tungis Nõukogude Liit koos Poola, Ungari ja Saksa DV vägedega Tšehhoslovakkiasse.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee