Arhitekt Ülar Mark Koda majakestest koosneva miniküla ees. (HEIKO KRUUSI)

Sügisel lavale jõudvas balletis „Keres“ kasutatakse klassikalise muusika publikuni toomisel uudset lahendust. Nimelt disainis arhitekt Ülar Mark lavastuse tarvis inimmõõtmetes klaaskastid, mille sees muusikud heliloomingut esitavad.

Mark disainis lavale kuus heli isoleerivat läbipaistvat kasti kuuele muusikule. Ühelt poolt on see lavadekoratsioon, teisalt uudne muusika ettekandmise lahendus. Kuna lavastuse heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder avaldasid soovi eraldada instrumentide heli üksteisest, et sulandada laval kõlav klassikaline muusika elektroonilisse helimaastikku, pidi ta välja mõtlema, kuidas see vormiliselt ja tehniliselt võimalik oleks, et nii publik saalis kui ka muusikud üksteise heli otse ei kuuleks. Lahenduseks ongi muusikute eraldamine klaaskastidega. Kastid on ühtlasi malenupud, mida saab liigutada. See on sümbolistlik – ka lavastuse keskne persoon Paul Keres liigutas malenuppe, kuid oli samas ise üks nupp, mida kõrgemad jõud liigutasid.

Ülar Mark märgib tagasihoidlikult, et tema roll selle balleti ettevalmistamises on siiski väike võrreldes ülejäänud meeskonnaliikmetega, kes süvenesid teemasse väga tõsiselt, uurisid põhjalikult Kerese elu, kohtusid suurkuju lähedaste ja sõpradega.

Tegelikult ei ole see tunnustatud arhitektile esimene kord lavakujundust luua. 2002. aastal kujundas ta Eestis toimunud Eurovisioni lava. „Iir Hermeliin ja Ain Nurmela kutsusid mind seda tegema ning ma õppisin nende käest üht-teist. Siis oli tükk aega vahet ja järgmisena tegin draamateatris etenduse „Sylvia“ lavakujunduse,“ meenutab Mark ning lisab, et teda ei saa nimetada lavakujundajaks kogu selles täiuses, mida tegelikult selle töö tegijalt oodatakse. „Eks ma ikka jään rohkem arhitekti vaatepunktist seda tegema,“ tõdeb ta.

Kindlasti on klaaskastis pilli mängimine muusikutele väljakutse, aga signaali, et keegi neist oleks keeldunud, ei ole talle veel tulnud. „Meil on nii head muusikud, et nad saavad hakkama,“ loodab ya. Et igal muusikul oleks kastis ka piisavalt liigutamisruumi, mõõdeti igaühe jaoks välja tema liikuvuse amplituud, arvestades ta instrumenti.

Oma kogemus malemänguga on arhitektil samuti täiesti olemas. Algklassiõpilasena käis ta Kerese-nimelises malekoolis maletrennis. „Ega ma seal kaua ei olnud, aga mulle meeldib väga malet mängida,“ ütleb Mark. Ta on mänginud ka malesimultaani kuulsa Garri Kasparoviga. „Ärge küsige, kes võitis,“ naerab ta. „Kasparov mängis 15 laual, mina ainult ühel, aga ta pani iga käiguga mind nii halba olukorda, et olin ainult paanikas, iga käiguga järjest rohkem, kuni oligi lõpp käes,“ kirjeldab Mark simultaani kulgu. „Täiesti uskumatu, milline treenitus, ta on tõeline malegeenius.“

Töised hüpped siia-sinna

Ülar Mark on töötanud arhitektina mitmes arhitektuuribüroos, tema projekteeritud on näiteks Tallinki spaahotell ja Eesti Panga galerii, ta on olnud Eesti Arhitektide Liidu esimees ja arhitektuurikeskuse juhataja, samuti Narva linnaarhitekt, lisaks tegelenud mobiilpositsioneerimise ning linnaplaneerimisega. Praegu on ta pühendunud innovaatilistele moodulmajade Koda arendamisele ettevõttes Kodasema.

„Jah, see on kuidagi niimoodi läinud, et ma ei ole väga lineaarse käitumisega selles mõttes, et kogu aeg ühte sarnast asja teeks. Mul neid hüppeid on ikka olnud,“ muigab ta. „Praegune väga väikese asja juurde tulek on jälle suur hüpe.“

Koja betoonist moodulmajadest koosnevat külakest võivad huvilised uudistada Tallinnas Mere puiesteel. Ühes majakeses asub nende tootja kontor, teises Eesti disaini keskus, ülejäänuid renditakse turistidele välja. Ja huvi on piisavalt. Ka mujal maailmas on Koda tunnustust leidnud. See on aga siiski mitme inimese ühistöö. „Tiimis loomingulist tööd teha ja ükskõik mida luua on jube raske. Palju lihtsam on ainult oma asja ajada. Aga tiimis on üks eelis: on küll raske, aga kui siis midagi tulema hakkab, on võimalik saavutada palju suurem tulemus ja palju suurem rahulolu. Kui ikka ansambel hakkab kokku kõlama, on see nii magus tunne, et ükski üksik rõõm ei ole sellega võrreldav,“ kinnitab arhitekt.

Teisaldatavad betoonmajakesed

Nagu „Kerese“ balleti tarvis tehtud muusikute klaaskastidega oli ka nende minimajade juures plaanis kavandada need nii, et inimene ei tunneks end selle sees kuidagimoodi ahistatuna, vaid saaks täies pikkuses pikali olla, võimelda, liikuda ja elutoas isegi tantsusamme teha, kui mööbel on kokku lükatud. Mark räägib, et tegi selle kõige järeleproovimiseks igasuguseid harjutusi, näiteks proovis käed laiali tiirelda, tegi taiji’d ja karate kata’sid, samuti proovis valsi ja tango põhisamme.

Seest on Koda palju suurem kui väljast – kahele korrusele mahub ära elutuba, köök, vannituba ja magamistuba. Põrandapinda on seejuures vaid 25 ruutmeetrit. Koda on neli meetrit kõrge ning eksterjöör on betoonist ja interjöör puidust. Katusele saab paigaldada päikesepaneelid, nii et soojemas kliimas võiks sellest saada plussenergiamaja ehk hoone, mis toodab rohkem energiat, kui ise kasutab. Majja on koondatud ohtralt nutitarkust, et elamine oleks energiasäästlik ja hästi ventileeritud. Kaalu on majal 27 tonni. Ent teisaldamist see ei takista – kraanad tõstavad, veoautod veavad. „Needsamad betoonist Kojad on läinud Norrasse, Rootsi, Soome, Inglismaale ja Hollandisse,“ märgib Mark. Kojast on olemas ka kergem versioon, mis kaalub kolm korda vähem.

„Siin Mere puiesteel on väike küla selleks, et katsetada, kuidas maja töötab, kas kõik toimib, aga toote päris turg asub ikkagi mujal,“ tõdeb Mark ning lisab, et läbirääkimised käivad kõikidel kontinentidel kõigis suundades.

Üksikuid inimesi on järjest enam

Betoonkoja hind jääb Marki sõnul 80 000 euro kanti. „Igaüks võib endale maja osta,“ muigab arhitekt. „Eks see lõpuks ikka taandub sellele, kuhu seda panna,“ tõdeb ta.

Põhjus, miks ta nüüd just selliste väikeste majadega tegeleb, on selles, et selliste väikeste korteriühikute järele on maailmas aina suurem vajadus. „Esiteks linnastumine. Rahvas liigub linnadesse, eelkõige Aafrikas ja Aasias, aga samamoodi Euroopas ja Eestiski. Need, kes linna tulevad, tahavad tavaliselt väga väikest korterit, sest kohe suuremat ei jõua osta. Koos hakatakse elama aina hiljem, üksi elavate noorte hulk üha suureneb. Ja ka neile, kes on kooselu lahutanud, on vaja väikesi korteriühikuid. Lisaks elavad inimesed aina kauem, ka vanemaealisi, kes üksi elavad, on järjest rohkem. Üksi elavate inimeste hulk suureneb tegelikult igas vanuseastmes. Sotsiaalses mõttes on see üsna kurb ja karm, aga selline see linnaelu on,“ nendib arhitekt.

Tulevik kuulub tehasemajadele

Koda moodulmaja on ühik, millest saab kokku panna ridaelamuid ja kortermaju, neid saab paigaldada nii üksteise kõrvale kui ka peale. See on uuenduslik toode, mida saaks tehases toota kiiresti, suures koguses ja mõistliku hinnaga. Samal ajal ehitussektoris on viimaste aastakümnete jooksul puudunud igasugune innovatsioon, leiab arhitekt.

„Kõik teised valdkonnad liiguvad väga suurte sammudega edasi, on toimunud lausa pööraseid asju, aga ehitussektoris on töövõtted ikka samad – mehed platsil, haamrid käes, suurt muutust pole toimunud,“ märgib ta. „Pääsetee ja tulevik on ikkagi tehasemajades,“ leiab Mark. Aga keegi ei taha kasutada uuesti sõna „paneelmaja“, kuna sel on halb maik juures. Ehkki võrreldes kehvalt ehitatud uusarendustega on nõukaaegsetel betoonpaneelmajadel isegi eeliseid. „Need olid ka tüüpprojektid, sellised tooted, mis olid detailideni väga tõsiselt läbi mõeldud,“ nõustub arhitekt.

„Praegusel sõgedal ajal on ehitussektoris ühel hetkel hästi palju tööd ja siis ei ole seda jälle üldse. Ja nii vaheldumisi. Hästi palju tööd tähendab aga seda, et kõike on vaja teha väga kiiresti, arendajatel pole aega mõelda. Arhitekt tahaks mõne nädala mõelda, aga öeldakse, et ei, üle viie päeva ei tohi. Siis võibki juhtuda igasuguseid huvitavaid tulemusi,“ nendib Mark.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias