Persoon

Põhjala pruulikoja asutaja Enn Parel: käsitööõllede tegemine on elustiil (2)

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 03. mai 2018, 17:19
Osa Põhjala õllesid laagerdatakse tammevaatides pool aastat kuni aasta, ütleb ettevõtte tegevjuht Enn Parel. Tammevaatides õllede keskel jalutades saab aimu, millise hoolega käsitööõlled sünnivad.  HEIKO KRUUSI
Eesti suurima väikepruulikoja Põhjala üks eestvedajaid Enn Parel tõdeb, et käsitööõlled teevad nii maailmas kui ka Eestis võidukäiku, sest üha enam eelistatakse mahule kvaliteeti.

2013. aastani Eestis sisuliselt käsitööõlut ei valmistatud, aga just siis, 2013. aasta lõpus ja 2014. aasta alguses hakkasid tegutsema siinsed praeguseks tuntuimad ja edukad väikeõlletootjad Õllenaut, Lehe, Vormsi ja Põhjala. Ning kuigi Põhjala oli nende seas viimane, on ta nüüdseks tõusnud Eesti suurimaks väikeõlletootjaks, kes on võitnud ka rahvusvahelist tuntust.

„Kui 2013. aastal polnud turul peaaegu kedagi, siis nüüd on põhimõtteliselt 50 käsitööõlle tootjat. Üks asi on tootjate arv, teine asi kvaliteet. Need neli-viis aastat on olnud fantastilised, Eesti õlled on saanud maailmas palju tunnustust ja neid teatakse. Eestist hakkab saama tõsiseltvõetav õlleriik,“ arutleb Enn Parel.

Et rääkida Põhjala sünnist, tuleb minna tagasi Pareli tudengiaega, mil tast sai suur õllefänn. „Mind huvitas õlu sügavamalt kui lihtsalt rüübe, mida endale sisse ajada ja millest end täis juua. Olen kogu elu õlle vastu huvi tundnud, uurinud, lugenud, käinud õlleretkedel. Reisinud ainult õlle pärast. Ühel hetkel läksin kodupruulimise kursustele ja õppisin õlut pruulima. Sealt hakkas mõte idanema, sest selgus, et maailmas tehakse nii ägedaid käsitööõllesid, aga Eestis midagi sellist ei olnud. Paar sõpra tuli samuti punti ja nii me 2011. aastal alustasime. Varsti liitus meiega ka šotlasest pruulimeister Chris Pilkington,“ meenutab ta Põhjala algusaegu. 2014. aasta aprillist on Põhjalal ka oma pruulikoda, Nõmmel Serva tänaval. „Minu arust on käsitööõlle pruulimine elustiiliäri. Parimad pruulikojad on ikkagi sündinud sellest, et selle asutajad on ise tohutud fännid,“ leiab Parel, märkides, et Põhjala ja teiste Eesti väikepruulikodade edu taga on paljuski see, et õlut ei tehta raha pärast, vaid see paneb tegijatel silmad särama.

Praegu toodab Põhjala rohkem käsitööõlut kui järgmised viis väikepruulikoda kokku. Tunnustust on tulnud kõvasti: õlleentusiastide portaal RateBeer valis Põhjala maailma 24 000 tegutseva väikepruulikoja seas esisaja hulka. Põhjala õlu Rukkivein hinnati samas üheks maailma 50 paremast õllest.

Seegi pole veel kõik, aasta lõpus avab Põhjala Noblessneri sadamalinnakus uue pruulikoja koos õllerestoraniga. Kuigi Põhjalat ootab ees võimas kasv, ei soovita Enn Pareli sõnul iga hinna eest laieneda. „Eesmärk on, et inimesed tahaksid meie tooteid juua. Meie lähenemine ärile või pruulimisele on olnud hästi tootekeskne. Me ei ole väga tegelenud sellega, et pruulida igale sihtrühmale teatud õlut. Meil on olnud selline õnnelik olukord, et oleme saanud pruulida neid õllesid, mis meile endale meeldivad,“ tutvustab Parel oma, aga tõenäoliselt ka teiste Eesti käsitööõllede pruulijate filosoofiat.

Sel nädalavahetusel Kultuurikatlas neljandat korda toimuva käsitööõllede ja väikepruulikodade ürituse Tallinn Craft Beer Weekendigi korraldab just Põhjala.

Enn Parel rõõmustab, et Põhjala tiim on saanud alati pruulida just selliseid õllesid, mis tegijatele endile on meeldinud.  HEIKO KRUUSI

Enn, Craft Beer Weekendi piletid müüdi pool aastat tagasi maha ühe päevaga. Aga ometi ei taha te laieneda ja korraldada massiüritust?

Meile on jah öeldud, et tehke suuremas kohas ja kutsuge rohkem pruulikodasid. Kuid meie põhitegevus on ikkagi õlle pruulimine ja see festival on meie jaoks eelkõige sõprade kokkutulek.

Me ise käime ka väga palju õllefestivalidel üle maailma ja tunneme väga suurt osa maailma parimatest väikepruulikodadest. Nad on meil päris pikalt siin külas käinud ning mõte ongi selles, et kutsume oma sõbrad külla ja proovime nende uusi õllesid. Ja lisaks on oodatud maitseid nautima linnarahvas. Niimoodi on aga välja kujunenud, et kolmveerand festivali külastajatest on välismaalased. Kummalgi päeval on kohal 1400 külalist, üle poole Soomest.

See üritus annab ka teile endile hea võimaluse konkurentide õllesid maitsta. Või saab üldse teisi väikepruulikodasid teie konkurentideks nimetada?

Tegelikult me ei olegi konkurendid, rohkem ikka sõbrad. Väikepruulikojad on igal pool maailmas üsna ühtne seltskond: omavahel niivõrd ei võistelda, vaid võisteldakse selle nimel, et inimesed jooksid paremat õlut. Jooksid vähem, aga paremat. See mõte iseloomustab kogu käsitööõllede maailma.

Põhjala pruulikojas on 18 õlletanki  HEIKO KRUUSI

Põhjalal on uhked plaanid – avate aasta lõpus Noblessneris uue pruulikoja?

Tõesti me ei osanud arvata, et see nõudlus nii kõvaks läheb. Alustasime Nõmmel viie õlle kääritamiseks mõeldud tankiga, aga nüüd on meil tanke 18. Põhiline probleem ei ole mitte selles, kuhu toodetav õlu müüa, vaid kuidas suudaks piisavalt toota, et tellimusi täita. See on küll hea probleem, aga on ikkagi probleem. Me nägime seda päris pikalt ette, et see läheb aina tõsisemaks. Ja kuna meil siin Nõmmel enam laieneda pole võimalik – oleme siin juba neli korda laienenud –, siis hakkasime uut pruulikoda ehitama. See peaks Noblessneris valmis saama aasta lõpuks, meie tootmisvõimsus peaks järgmisel aastal tänu sellele kümnekordistuma.

Kui suur on praegu Eestis käsitööõllede turuosa?

Üks põhjus, miks me uut pruulikoda teeme, on ka see, et Eestis räägitakse käsitööõlledest küll hästi palju, aga kui vaadata turuosa, siis see on kõigil kokku Eestis üks protsent. Põhjus on selles, et hinnad on kõrged. Enne eelmise aasta suurt aktsiisitõusu oli Saku Originaali ja meie kõige populaarsema õlle Virmaliste hinnavahe 3,8-kordne. Me neelasime aktsiisitõusu alla ja hindu ei tõstnud. Suutsime seda kompenseerida efektiivsuse kasvuga ja tänu väiketootjaks olemisele on ka meil aktsiis soodsam. Nüüd on hinnavahe võrreldes suurtootjatega 2,8-kordne, aga meie eesmärk on, et see oleks 2 või 2,2. Me loodame, et siis hakkab ka Eestis turuosa mühinal kasvama. Tahame, et üha enam inimesi valiks käsitööõlle seetõttu, et see ei ole enam nii kallis. Et nad suudaksid seda osta.

Üle maailma on käsitööõlled hakanud siis ikkagi jõuliselt pildile tõusma?

Käsitööõlled on mitu aastat olnud maailma number üks joogitrend. See on pidevalt kasvav, samal ajal kui õlleturg üldiselt on languses. Suured kaotavad turuosa ja väikesed võtavad neilt selle ära. Ma usun, et see ootab ka Eestis järgmiste aastate jooksul ees.

Mille poolest on Eesti väikepruulikojad maailmas silma paistnud? Mis on see, mida eestlased õlletootmises teistest paremini teevad?

Ma ütleks, et meie tase on lihtsalt väga kõrge. Suurem osa Eesti pruulikodadest konkureerivad maailma, mitte kohalikus mastaabis. Häid tegijaid on maailmas aga palju. Kui vaadata sedasama Ameerikat, siis seal on üle 5000 väikese pruulikoja. Et selles konkurentsis ellu jääda, peab midagi väga hästi tegema.

Eesti keskmise väiketootja õlle kvaliteet on väga kõrge. Ütleme nii, et võib-olla on Põhjala kõige tuntum Eesti väikeõlletootja maailmas. See on osalt tingitud meie suurusest. Meie tuntus tuleneb eelkõige tumedatest, rasketest, väga suure alkoholisisaldusega õlledest. Enamik aastast on ju Eestis külm ja siis tahaks midagi tummisemat juua. Nende õllede järgi meid teatakse ja see on võib-olla üks asi, mis on natukene määranud Eesti käsitööõlle nägu maailmas.

Põhjala Rukkivein valiti ju lausa maailma 50 parema käsitööõlle hulka?

Rukkivein on jah hea näide Eesti käsitööõllest. Selle pruulimisel kasutasime kohalikku toorainet rukist. Rukis on Eestis populaarne, aga teistes kohtades ehk mitte nii väga. Teda on keeruline pruulida. Leiutasime kavala nipi, kuidas see lahendada. Lasime soomlastel keeta rukki rukkiekstraktiks ja kasutasime seda osaliselt õlles. Suutsime niimoodi pruulida 70-protsendilise rukkisisaldusega õlle. Keegi teine ei ole maailmas seda suutnud. Laagerdasime seda veel ka Ameerika rukkiviski vaatides. Lõpuks tuli ta meil päris kange, üle 12-protsendilise alkoholisisaldusega.

RateBeeri tunnustust ei osanud me aga kuidagi oodata, seda võib veidi võrrelda õllemaailma Oscariga. RateBeer on väga suur ja mõjukas õllehindamise keskkond ning see, et me nii kõrge tunnustuse saime, oli meie pruulmeistritele väga suur tunnustus. See on muidugi aidanud meil avada uusi turge.

Kas Noblessneri pruulikojas olete mõelnud ka selle peale, et seal ekskursioone korraldama hakata?

Huvi on juba praegu olnud väga suur. Aeg-ajalt kirjutavad meile reisibürood, kes tahaks siia bussidega inimesi tuua. Nõmmel ei ole võimalik neid vastu võtta.

Õlleturism on maailmas väga tugevalt kasvav trend ja see hakkab vaikselt veiniturismi kandadele astuma. Veiniturism on vana teema, veinisõbrad külastavad veinimajasid, proovides veine. Ma usun, et mõne aasta jooksul kasvab Eestis ka õlleturism ja me loodame sellest tugeva tüki lõigata. Tahame olla alati õlletuuride nimekirjas. Uues pruulikojas hakkavad selleks tõesti väga head võimalused olema, sest loome alad tuuride jaoks, kus giid võtab tuurid vastu, käiakse läbi tootmise, näidatakse, proovitakse, ja pärast lõpetatakse tuur õllerestoranis. Ka fännikaup on tuuride osa. Mõned inimesed on nalja teinud, et pruulikoja särk on uus bändisärk. Kui inimesed käivad bändisärgiga ringi, siis need inimesed, kes tegelevad õllega väga süvitsi, käivad väga hea meelega ringi õllesärgiga.

Kas see tähendab siis, et leidub neidki, kes ütlevad, et nemad joovad näiteks ainult ühe kindla tootja õlut?

Üldiselt käsitööõllega on ikkagi nii, et proovitakse väga paljusid. Pruulikojad ise toidavad seda samuti. Meie oleme siin nelja aasta jooksul pruulinud umbes 100 erinevat õlut. Uusi tooteid tuleb lihtsalt nii palju peale, et üldiselt kui inimesele pruulikoda meeldib, siis ta tahab kõiki uusi õllesid proovida. Aga on mingid õlled, mis on alati populaarsed. Virmalised on hea näide, oleme seda neli aastat pruulinud ja see on ikka meie kõige populaarsem õlu. Lõppu ei näi paistvat. Näiteks Prantsuse baarikett Les BerThoM omab üle Prantsusmaa 17 baari ja kõikides nendes on alati kraanis Virmalised.

Eestis tegutseb poolsada käsitööõlle tootjat ja seetõttu võib siinse suurima väikepruulikoja Põhjala eestvedaja Enn Pareli sõnul juba rääkida Eestist kui õllemaast. „Eesti õlled on saanud maailmas palju tunnustust ja neid teatakse,“ lisab õlleentusiast.  HEIKO KRUUSI

Kuidas uued õlled sünnivad?

Õlle pruulimise plaani aastaks paneme paika kolmekesi – mina, müügipealik Peeter Keek, kes on ka üks asutajatest, ja meie peapruulmeister Chris Pilkington. Otsustame, mida tahame pruulida ja mida sellega saavutada. Mõtleme, milliseid maitseid taga ajada. Tänavuseks aastaks oli plaan tuua turule 15 õlut, osa neist on ära pruulitud. Seejärel teeb Chris retseptid, teeb esimesed proovipruulid, kui need õnnestuvad, siis pruulimeistrid pruulivadki õlle valmis.

P. S. Intervjuu alguses valas Enn Parel ajakirjanikule klaasi Põhjala värskeimat õlut Kirg ning see maitses suurepäraselt.

------------------------------

Kahe päevaga üle 300 õlle

Reedel ja laupäeval Tallinnas Kultuurikatlas toimuval väikepruulikodade festivalil Tallinn Craft Beer Weekend on kohal 33 külalist üle maailma ja 10 kohalikku pruulikoda. Esindatud on näiteks kaheksa pruulikoda Ameerikast, aga ka üks pruulikoda Hiinast, lisaks mõistagi paljude Euroopa riikide omad.

Üritus on mõeldud uusi maitseid otsivatele õllearmastajatele. Õlut pakutakse 50 ml kaupa ning iga osalev pruulikoda toob välja kaheksa maailmaklassi õlut. Seega saab kahe päeva jooksul ära maitsta üle 300 õlle.

Ürituse piletid on praeguseks paraku välja müüdud. Eesti Väikepruulijate Liit korraldab aga 6. ja 7. juulil Balti jaama turu õhtuväljakul festivali, kus osalevad sisuliselt kõik Eesti väikepruulijad.

2 KOMMENTAARI

e
Eksite28. mai 2018, 08:07
Mulle meeldib Säästuka Walter.
k
kas 05. mai 2018, 22:41
Enn ise ka mõne õlle kunagi pruulinud on, mis juua kõlbaks ?

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee