Värsked Tallinna uudised

Sügispäikesest Eurovisioni võiduni – Eesti levimuusika sajand 

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 3. mai 2018, 16:27
Risto Lehiste näitab Emil Laansoo kitarri, taustaks kuulus Emil Laansoo ansambel. HEIKO KRUUSI
Maarjamäel ajaloomuuseumi tallihoones avati näitus „Vabaduse kõla! Eesti levimuusika lugu“, kus saab tuttavaks Eesti kerge muusika sajandipikkuse ajalooga.

Eesti teatri- ja muusikamuusumi väljapanek algab silmapaistmatust ühe küljega heliplaadist, millel asuva muusika on 1901. aastal Peterburis sisse laulnud tenor Mihhail Goltisson. Loo „Paistab sügisel ka päikene“ muusika autor on skulptor August Weizenberg. 10-peatükilise näituse lõpetab Eurovisioni lauluvõistluse 2001. aasta võidu auhind, kullatud küünlajalg. Selle sajandi sisse aga mahub teenekaid tegijaid, kes meile kõik vähemal, enamasti aga rohkemal määral tuntud.

Esimene eestikeelne heliplaat aastast 1901, sellega algab Eesti levimuusika ajalugu. HEIKO KRUUSI

Samal teemal

Huvi on olnud suur

Näituse eestvedaja Risto Lehiste ütleb avamiseelses saginas, et väljapanekuga soovitakse kokku võtta meie levimuusika ajalugu ning näidata seda rahvale esemete, lugude, fotode, videote ehk kõige kaudu, mis levimuusika ajaloost jäänud.

Kui näitusele saadi kaks ja pool aastat tagasi rahastus esemete kogumiseks, siis oli muuseumi kogudes levimuusikat puudutavaid eksponaate üllatavalt vähe, märgib Lehiste. „Ma täpselt ei oska öelda, kui palju, aga neid oli vähe. Selle pärast, et popmuusika ja rokkmuusika ning mingil perioodil džässmuusika ei olnud muuseumi jaoks populaarsed, neid ei kogutud. Võimud ei soosinud. Nagu öeldi: täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa!“ Näitusel on sellest ajast ka see kurjuse sümbol muusikalises mõttes – Valter Ojakääru saksofon, mille annetas Raivo Tafenau.

Kogumine edenes aga üllatavalt hästi, üleskutsega on kaasa mindud, paljud inimesed on ise ühendust võtnud ja pakkunud. „Sedasi saime ka Raimond Valgre akordioni, Joel Steinfeldti kitarri, Emil Laansoo kitarri ja viimase eksponaadina Kojamehe punkaritagi,“ ütleb Lehiste.

Risto Lehiste näitab Emil Laansoo kitarri, taustaks kuulus Emil Laansoo ansambel. HEIKO KRUUSI

Näituse sissejuhatavast osast leiabki 1901. aasta plaadist edasi juba 78 pööret minutis mänginud šellakheliplaadid, loo esimesest džässkontserdist (Priit Veebeli ellukutsutud džässorkestri Murphy bändi esinemine Estonias 1936. aastal) ning siis juba Raimond Valgre. Näituse sissejuhatav peatükk kannab pealkirja „Läbi tähtede raskuste poole“, et märkida, kuidas ilusad ajad said läbi ja asendati rasketega.

Näituse avab mälestus Raimond Valgre muusikutee algupoolelt. HEIKO KRUUSI
Raimond Valgre akordion Chiusaroli on jõudnud näitusele Nõvalt. HEIKO KRUUSI
Näituse esimene osa kannab kadunud kaunite aegade mälestuseks pealkirja"Läbi tähtede raskuste poole". HEIKO KRUUSI

Keelatud

Näituse teine peatükk on „Keelatud“. Seal tutvustatakse aegu, mil osa muusikat või muusikuid oli Vene võimu keelu all. „Juttu on ka probleemsetest ansamblitest, näiteks Polyphon, Peoleo, kel oli probleeme võimudega, kuna nad julgesid rohkem välja öelda, kui oli lubatud. Ja nii see läheb, edasi on juba populaarsed laulusaated, ka „Horoskoop“,“ ütleb Lehiste. Välja on pandud ka Els Himma ja Heidy Tamme esinemiskostüümid ning Uno Loobi kitarr.

Kerge muusika plakateid eri aegadest. HEIKO KRUUSI
Eesti kõige esimene süntesaator Varioola, mille valmistasid Haino Pedussaar ja Anatol Sügis aastal 1956. HEIKO KRUUSI

„Omaette peatükk on biitansamblite teke, kus saeti kapiustest elektrikitarre välja, ja edasi tuleb juba peatükk, kus muusika hakkas professionaalseks muutuma – seitsmekümnendad, kui staarid hakkasid Venemaal käima,“ märgib ta. Vaadata saab näiteks Gunnar Grapsi esinemiskaarti, sealt paistab, milline haare Eesti muusikuil Venemaal oli. Peale Grapsi oli ju veel Anne Veski, Marju Länik, Jaak Joala ja Tõnis Mägi. „Tegelikult see Vene territoorium oli korralikult Eesti muusikute käpa all,“ nendib Lehiste.

Gunnar Grapsi kontsertreisid hõlmasid suur osa punaimpeeriumist. Pildil on esitlemisel Gunnar Grapsi särk. HEIKO KRUUSI

Pöördelised ajad

Näituse kümnes, viimane peatükk on „Vaikus pärast tormi“. Lehiste ütleb, et sealt leiab lood nendest, kes üheksakümnendatel hakkasid uuesti Eesti levimuusikat arendama pärast seda, kui suur idaturg oli äkitselt ära langenud: „Too aeg oli paljudele ansamblitele kabelimatsuks. Siis aga hakkas muusikaelu jälle elavnema, oli päkapikudisko aeg, oli suvetuuride periood, masinamuusika periood ning viimase sähvatusena siin näitusel on Eurovisioni lauluvõistluse võitmine 2001. aastal.“

Küünlajalg, Eurovisioni kullatud veerega võidutrofee aastast 2001. HEIKO KRUUSI

Eesti riigi 100. sünnipäevale pühendatud näitus jääb vaadata kolmeks aastaks. „Siis võiks veelgi suurema alalise näituse üles panna, nii palju on annetatud kõikvõimalikke eksponaate. Selle näituse tegemisel oli mulle aga kõige suurem üllatus, kui rikkalik meie levimuusika on olnud,“ märgib näituse eestvedaja. Ta lisab, et kui ta küsis ekspertidelt 30 mõjukama tegija nimesid, ei õnnestunud kellelgi teha lühemat nimekirja kui 70 inimest. „Kokku võiks seada vähemalt 100-nimelise nimekirja nendest, kes meie levimuusikat olulisel määral on mõjutanud,“ ütleb Risto Lehiste.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee