Linnaleht

Eestis on väikestviisi discgolf’i-buum  

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 26. aprill 2018, 17:00
Discgolf’i edendaja Rainer Lipandi sõnul tekitab üha populaarsust koguv ala adrenaliini ning nõuab head keskendumisoskust.  Erakogu
Nõmme metsas või Tartu dendropargis võib kevadest sügiseni õhtuti ja nädalavahetusel märgata kettaid korvidesse lennutavaid inimesi, kes mängivad üha populaarsemaks muutuvat discgolf’i.

Eesti discgolf’i üks eestvedajatest Rainer Lipand on olnud aastaid suur spordisõber, ta mängis 14 aastat kolmandas liigas jalgpalli, ühel hetkel aga märkas, et ei jaksa noortega enam sammu pidada. Kuid siis avastas ta enda jaoks discgolf’i.

Mehe sõnul saab sellest mängust sama palju adrenaliini kui sportmängudest. Nii võib Nõmme discgolf’i-rajal näha sageli mängimas meistriliiga tasemel jalgpallureid, korvpallureid ja võrkpallureid. „Esmapilgul selline rahulik ala pakub ka sportlastele pinget. Uus asi, mis ma discgolf’ist õppisin, oli aga keskendumine. Olen ka märganud, et iganädalastele võistlustele tulevad mängima kontoriinimesed, kes pole kunagi sporti teinud. Ja nad käivad iga nädal. Discgolf’i juures on huvitav, et see mäng ei küsi kehaehitusest ega vanusest, vaid sobib kõigile,“ toob Eesti Discgolfi Liidu juhatuse liige ja Nõmme discgolf’i-klubi eestvedaja Lipand välja ala populaarsuse tagamaad.

Ta lisab, et discgolf’i võib rajal käia mängimas igal ajal. Lipand on proovinud ka bowling’ut, kuid seal tuli paremaks saamise nimel minna tasulisele rajale teiste silma alla harjutama. „Bowling’ut ei saa kuskil metsa all harjutada, aga discgolf’i puhul ei pea isegi rajale minema, vaid võib ka lihtsalt Männiku metsas viskeid harjutada. Tagasihoidlikele ja natuke eraklikele eestlastele on see sobiv mäng. Euroopas ongi discgolf kõige populaarsem just Soomes, Rootsis ja Eestis ning viimasel ajal ka Tšehhis,“ tõdeb ala eestvedaja.

110 rada

Mõistagi pole ala juures vähetähtis asjaolu, et seda saab väljakutel mängida tasuta. Vaja on vaid kettaid. Ja kuigi harrastajatel on kolm ketast – kaug-, kesk- ja lähimaa ketas –, piisab Lipandi sõnul alustuseks ka lähimaa ja kaugmaa kettast. Ühega tuleks visata lähedalt ja teisega kaugelt. Kusjuures kui esmapilgul näib, et kaugmaa visked on võtmerolliga, siis Lipand lükkab selle väite kategooriliselt ümber: just lähedalt ketta korvi viskamine on mängu kõige olulisem osa. Siin võidetakse enim punkte.

Discgolf’i-radu kerkib Eestisse nagu seeni pärast vihma: mullu valmis sajas rada, aga Eesti Discgolfi Liit hindab, et praegu on radu 110 ja suveks võib väljakute arv kasvada 120 peale. Täismõõtmetes discgolf’i-väljak on 18 rajaga, kuid mõnel pool leidub ka üheksa rajaga väljakuid.

Kus saab mängida?

Rainer Lipandi sõnul on discgolf’i-harrastajaid Eestis ametlikult 8000. Nii palju on eestlasi, kes on oma tulemusi registreerinud rahvusvahelisel internetilehel Discgolf Metrics. Tegemist on tõsisemate harrastajatega. Aga väga palju on ka neid, kes käivad perega radadel, kuid tulemusi kirja ei pane. „Me eeldame, et harrastajate arvu saab korrutada kahega. Aga selle kevadega võib harrastajate arv tõusta juba üle 20 000,“ usub Lipand. Eesti spordiregistri andmetel on harrastatumad alad Eestis võimlemine (24 133 harrastajat) ja jalgpall (21 982) ehk kui kõik discgolf’i-mängijad end ametlikult registreeriks, võiks ala pidada Eesti üheks menukamaks spordialaks.

Tallinnas saab praegu discgolf’i mängida kahes paigas: Nõmmel ja Maarjamäel. Tõsi, Maarjamäe rada on üheksa korviga, kuid sinna plaanitakse laiendust. Nõmme rajal on praegu korvid veel ära korjatud, aga need pannakse tagasi 1. maiks. Põhjus on väga proosaline: korvid võeti kuuks ajaks ära, et maapind saaks taheneda. Tallinlased käivad päris palju ka linna lähedal mängimas, sest väljakud on nii Männikul, Sauel kui ka Keilas.

Tartu põhirada asub dendropargis, aga Tartu vahetus läheduses on nii suuremaid kui ka väiksemaid radu. Pärnus on radu praegu kaks, väike üheksa korviga rada ja suur rada, kus on peetud ka Eesti suviseid ja talviseid meistrivõistlusi. Lipandi sõnul ootab seda rada aga kadumine Rail Balticu tõttu. Pärnu regiooni radadeks peetakse ka Valgeranna ja Jõulumäe radasid.

Just Jõulumäel valmiski Eesti esimene discgolf’i-rada, esimene discgolf’i-võistlus peeti aga Pirital sajandi algul. Tegemist oli näidisvõistlusega, korvid toodi Soomest ja võistluse organiseerisidki eestlased, kes Soomes olid mängu harrastanud.

Eestlanna maailma tipus

N-ö suurele pildile jõudis discgolf 2012. aastal, kui Nõmmele rajati esimesena Tallinnas kümne korviga püsirada. 2013. aasta lõpuks oli Nõmmel juba täismõõtmeline rada. Samal ajal kerkis Tartusse dendroparki esimene rada. Enne Nõmme rada oli Lipandi hinnangul Eestis üldse 15 rada ja alla saja mängija, kuid pealinna ja Tartusse kerkinud rajad lõid eelduse ala massidesse minekuks.

Umbes samal ajal avastas discgolf’i ka Lipand. „Sain discgolf’ist esimest korda aimu videomängust. Vaatasin, et ohoh, huvitav mäng, peaaegu nagu golf. Siis avastasin, et Keilas on võimalik seda mängida. Proovisin ja kohe hakkas meeldima,“ meenutab ala eestvedaja.

Praeguseks ei ole eestlased discgolf’is jõudnud tegijate hulka mitte vaid harrastajate arvu, vaid tipus olevate mängijate poolest. Näiteks Kristin Tattar sai mullu USA lahtistel meistrivõistlustel seitsmenda koha ja seitsmes oli ta ka maailma edetabelis. Discgolf’i-klubi Hole-In-One esindav Tattar valiti mullu ka Pärnumaa aasta naissportlaseks. Meestest on Eesti esinumber Silver Lätt, kes on Euroopas tasemelt 20–30 parima mängija hulgas. Väga perspektiivikas noor on aga Rainer Lipandi sõnul Albert Tamm, kes nädal tagasi Soomes toimunud Euroopa PRO Touri võistlusel edestas kõiki Eesti tippe ja jõudis kokkuvõttes esikümnesse.

-------------------------

Lärmata ja oksa murda ei tohi

Väga oluline on jälgida ka turvareegleid. Inimesed ei tohiks viskealalt enne kettaid visata, kui eelmine seltskond on korvi alt lahkunud. Samuti ei tohi enne oma ketta juurde liikuda, kui kõik mängijad on viske sooritanud, sest muidu võib keegi väga valusalt kettaga pihta saada.

Ja lõpuks: kui mängija on visanud ketta näiteks põõsasse, siis ta ei tohi oksi murda, et oleks sealt lihtsam viset teha. „Võistlusel tähendaks kas või ühe väikese oksa murdmine automaatset diskvalifitseerimist. Rada peab jääma täpselt selliseks looduslikuks, nagu ta on,“ teatab Lipand resoluutselt.

Kui vanalt saab alustada?

Rainer Lipand on Youtube’ist näinud videosid, kus juba 7–8-aastased lapsed teevad kihvte discgolf’i-viskeid. Samas on Eestis noorimad võistlustel käijad 11-aastased noored. Lipand ja ta mõttekaaslased on võtnud ala propageerimiseks Järveotsa gümnaasiumis ette projekti, kus igal esmaspäeval tehakse 1. klassi lastele tund.

„Kuigi tunni ajal on kooli staadionil paras segadus, siis on lapsi, kes viskavad juba 30 meetrit. Suurena viskavad nad tõenäoliselt üle 100 meetri,“ räägib Lipand. Tema sõnul tundub lastele ala kindlasti lõbus, kui vanemad harjutusi ette teevad. Tõenäoliselt just need lapsed nakatuvad discgolf’ist, kelle vanemad alaga ise tegelevad. Kui mõni harrastaja on endale lausa kodu hoovi korvi toonud, on lastel muidugi eriti hea viskamist harjutada. „See on tulevikuks neile suur eelis,“ tõdeb Lipand.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee