Päevateema

Õiglane pension – kuidas seda saavutada? 

Ada Maltseva, 19. aprill 2018, 16:03
Meil on ligi veerand rahvastikust vanaduspensioni saajad, kellele makstakse riiklike pensionitena välja umbes seitse protsenti SKT-st. Võtmeküsimus on selles, kuidas on õiglane jagada seda seitset protsenti SKT-st veerandi rahvastiku vahel, nii et keegi ei kannataks puudust. Aldo Luud
Valitsus kiitis 5. aprilli istungil heaks pensionireformi eelnõu, mille alusel muudetakse pension alates 2021. aastast paindlikumaks, muudetakse pensioni arvutamise valemit ning seotakse pensioniiga alates 2027. aastast keskmise oodatava elueaga.

„Riigi ülesanne on anda inimestele kindlustunne olla vanaduspõlves vaesuse eest kaitstud. Palgad ongi erinevad, kuid ka väikese palga juures peab pension tagama piisava sissetuleku, et madalapalgaliste vaesusrisk ei võimenduks pensionieas,“ ütles sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. „Samavõrd on vaja paindlikkust, et jätkuks töökäsi ning vanemaealistel, kes täiskohaga töötada ei soovi või jaksa, oleks võimalusi eneseteostuseks.“
Ministri sõnul saab Eesti pensionisüsteemi, mis koosneb töötamise pikkusest sõltuvast solidaarsemast esimesest, palga suurusest sõltuvast teisest ja vabatahtlikust inimese panusel põhinevast kolmandast sambast. „Solidaarsem esimene sammas eeldab, et selle juures on ka palga suurusest sõltuv teine sammas. Suurem seos inimese enda panusega säilib tuleviku pensionäridel teise samba ja soovijatel ka vabatahtliku kogumispensioni kaudu,“ selgitas minister.
Sellele reageeris rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov, kelle hinnangul tööstaaži eelistamine palgale motiveerib inimesi pigem ümbrikupalka vastu võtma. Ehkki teisalt peaks ju kavandatav muudatus olema õiglane väikesepalgaliste suhtes, kes praegu peavad kaks kuni kolm aastat töötama, et ühe aasta pensionistaaži saada. Linnalehele selgitas teemat Tallinna ülikooli Eesti demograafia instituudi vanemteadur Lauri Leppik.

Kuidas teie plaanitavat pensionimuudatust kommenteerite?
Mulle paistab mõnevõrra kummastav, kui poliitikud ja ametnikud kasutavad kriitikana argumenti, et palka mittearvestava pensioni korral hakkab suurenema seadusrikkumine. Esiteks on mitmeid riike, näiteks Suurbritannia, Iirimaa, Taani ja Holland, kus riiklik esimese samba pension inimese varasemast palgast ei sõltu. Ehk ühiskonnas on põhimõtteliselt võimalik nii kokku leppida, et riiklik pension ei ole palgapõhine.
Teiseks, ajal, kus Eestis viidi riiklikus pensionis sisse palgast sõltuv kindlustusosak, oli haigushüvitis ainuke palgapõhine sotsiaalkindlustushüvitis. Toona ei olnud meil veel mitmeid teisi palgast sõltuvaid sotsiaalkindlustushüvitisi – ei töötuskindlustust, vanemahüvitist ega teist pensionisammast. See tähendab, et küsimus ümbrikupalgast ei ole nii sirgjooneline, nagu Dmitri Jegorov seda väljendas, ja selles võrrandis on tegureid ikkagi märksa rohkem.

Ent kuidas oleks õiglane?
Küsimust õiglusest ei saa käsitleda nii lihtsustatud kujul, et kas on õiglane, et riiklik pension sõltub varasemast palgast, või on õiglane hoopis see, et riikliku pensioni juures varasemat palka ei arvestata. Nii lihtsal kujul saaks arutleda õigluse küsimuse üle ainult siis, kui meil ei oleks ühtegi muud piiravat tegurit. Reaalseid poliitika valikuid aga piiravad nii õiguslikud kui ka ressursside raamid.
Põhiseadus kohustab tagama igale kodanikule riigi abi vanaduse ja puuduse korral. Kas see abi on aga tagatud juhul, kui osa pensionisaajaid saab nii väikest pensioni, mis jätab nad vaesusse?
Ressursipiirang tuleneb asjaolust, et meil on ligi veerand rahvastikust vanaduspensioni saajad, kellele makstakse riiklike pensionitena välja umbes seitse protsenti SKT-st. Seega küsimust õiglusest tulebki lahendada nendes raamides – kuidas on õiglane jagada seitse protsenti SKT-st veerandi rahvastiku vahel nii, et keegi ei kannataks puudust? Sellist ülesannet saab matemaatiliselt lahendada ja vastus lihtsustatud kujul paraku ongi selline, et palga osa riiklikus pensionis ei saa olla liiga suur. Kui tahta teistsugust jaotusõiglust, siis tuleks hakata muutma raamtingimusi – tõsta pensioniiga veel kiiremini, suurendada pensionikulutuste osa SKT-s või muuta põhiseadust.
Eks loomulikult inimesed hindavad õiglust oma olukorra järgi ja vastused ongi mõnevõrra erinevad. Kuid riigimeeste ja ametnike ülesandeks on neid lähenemisi kokku viia ja lahendada n-ö suur pilt. On kurvastav, kui selle asemel teadlikult mängitakse vastuoludele ega nähta suurt pilti.

Milline on teie prognoos, kas tulevaste pensionäride pensionisumma põhiosa tuleb ikka esimesest sambast ning teine ja kolmas sammas jäävad suhteliselt marginaalseks?
Kui esimesse pensionisambasse makstakse 16 protsenti ja teise 6 protsenti palgast, siis on ootuspärane, et ka tulevikus suurem osa pensionist tuleb esimesest ja väiksem osa teisest sambast. Tõsi, need proportsioonid pensionisummade suuruse vahel hakkavad olema erinevad, sõltuvalt palgatasemest, kuivõrd teise sambasse kogunevad summad sõltuvad vahetult inimese palgast, ent esimene sammas on solidaarsem.

Pensionäride ülalpidamiseks napib töötegijaid – ühe pensionäri kohta on Eestis peagi kahe töötaja asemel vaid 1,3 töötajat. Üheks lahenduseks on pensioniiga tõsta, mida järk-järgult ka tehakse. Kas see on teie hinnangul piisav lahendus?
Eelnõu järgi seotakse 2027. aastast pensioniiga keskmise oodatava elueaga vanuses 65. See puudutab siis vahetult neid inimesi, kes on sünniaastaga 1962 ja hiljem. Kui vaadata statistikaameti viimaseid andmeid, siis igast sajast naisest 90 ja igast sajast mehest 75 elavad vähemalt 65-aastaseks. Ent teisalt elavad 65-aastaseks saanud naised keskmiselt veel 20,5 aastat ja mehed keskmiselt veel üle 15 aasta. Mida selle eelnõuga sisuliselt tehakse, on see, et erinevate sünnipõlvkondade keskmine pensionipõlve pikkus jääb ühesuguseks. Teisisõnu, kui keskmine eluiga kasvab, siis need lisanduvad eluaastad ei too kaasa pikemat pensionipõlve, vaid inimesed peavad kauem töötama.
Ent loomulikult ei ole selline pensioniea mehaaniline nihutamine üksi piisav samm. Oluline on ikkagi see, et inimesed ka reaalselt saaksid ja suudaksid kauem töötada. See tähendab, et tööturg peab kohanema vanemaealiste töötajatega, et oleks neile sobivat tööd. Ja tervis peab võimaldama töötamist ka vanemas eas. Riiklikud sammud peavad seda toetama, ei piisa ainult pensioniea tõstmisest.

Ka sündimus mängib siin oma rolli?
Loomulikult on selles võrrandis sees ka sündimus, mis mõjutab seda, kui suured põlvkonnad jõuavad tööikka.
Eestis on tekkinud häälekas pronatalistlik seltsing, kes leiab, et sündimuse probleemi lahendamiseks tuleks riiklik pensionisüsteem kas täielikult likvideerida või seda siis vähemalt radikaalselt muuta. Nende mõttekäik on selline, et pensionisüsteem justkui vabastab vastutusest kasvatada lapsi endale tulevasteks pensionimaksjateks. Jälgin nende argumentide konstruktsiooni professionaalse huviga, kuid jään nende pakutavate radikaalsete, et mitte öelda anarhistlike lahenduste suhtes väga skeptiliseks.
Tegelikult ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat uuringut, mille tulemused näitaksid, et pereloome valikute juures mängiks olulist rolli kaalutlus lastest kui tulevastest ülalpidajatest. Pigem on pereloomeeas noorte mõtetes hoopis teised teemad ja kaalutlused. Ja kui see tõesti oleks nii lihtne, et suurem pension toob kaasa madalama sündimuse, siis peaks Eestis olema üks kõrgemaid sündimuskordajaid kogu Euroopa Liidus, sest Eesti pensionite suhteline tase võrreldes palkadega on paraku Euroopa Liidus madalaim.

-----

Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas esmaspäeval valitsuse algatatud eelnõu, mille alusel seotakse pensioniiga eeldatava elueaga, muudetakse pensionile jäämine paindlikumaks ja vähendatakse pensioni sõltuvust palga suurusest.

Komisjoni esimees Helmen Kütt ütles, et praeguse pensionisüsteemiga jätkata ei saa, sest selle tagajärjel tekiks tulevikus suur hulk väga väikese pensioni saajaid. „Selleks, et tulevaste pensionäride vaesusriski vältida, tuleb süsteemi muuta,“ lausus Kütt. Esmaspäevane kuulamine oli esimehe sõnul plaanitava pensionireformi arutelus esimene. Ta lisas, et tegu on väga suure reformiga ja praegusesse süsteemi soovitakse sisse viia põhimõttelised muudatused, mistõttu plaanib komisjon aruteludesse ka huvigruppe kaasata.

Komisjoni liikme Maris Lauri sõnul saab põhimõtteliselt nõustuda pensioniea paindlikuks muutmisega, kuid ta lisas, et süveneda tuleb detailidesse. „Ei saa nõustuda esimese samba pensioni sõltuvusse seadmisega üksnes töötatud aastatest,“ ütles Lauri. Tema sõnul ei ole tõene väide, et teise samba kaudu on pensioni suurus sõltuvuses tuludest. „Teame, et paljudel ei ole teist sammast,“ lausus ta. „Veelgi enam, nad ei saa sellega liituda ning isegi liitumise võimaldamine osale ei pruugi neile erilist pensionikasvu tuua, sest kogumispensioni suurus sõltub väga palju sellest, kui palju suudetakse koguda ja kui kaua. Keskmisest enam teenivatele inimestele võib see olla kasulik, kuid väikesepalgalistele mitte.“

Istungil märgiti, et 1970.–1982. aastal sündinud inimestele on kavas taasavada teise sambaga liitumise võimalus. Eelnõuga kavandatud muudatused puudutavad peamiselt neid, kes on sündinud 1962. aastal või hiljem ja jõuavad pensioniikka pärast 2026. aastat.

Eelnõu seob pensioniea muutuse alates 2027. aastast 65-aastaste inimeste keskmise eeldatava elueaga. Alates 2021. aastast on eelnõu järgi võimalik minna pensionile sõltuvalt staažist kuni viis aastat enne pensioniiga või lükata pensioni saamist edasi nii kaua, kui soovi on.

Eelnõuga muudetakse pensionivalemit. Töötasu suurusest sõltuva kindlustusosa asemel koguvad inimesed eelnõu järgi aastatel 2021–2036 ühendosa, mis koosneb pooles ulatuses kindlustusosast, mis sõltub töötasust, ning pooles ulatuses staažiosast. Alates 2037. aastast sõltub esimese samba pensioni suurus üksnes töötatud aastatest.

---

4 muutust pensionisüsteemis

• Pension muutub 2021. aastast paindlikumaks. Inimesed saavad valida ise sobivaima aja pensionile minekuks, võtta pensioni välja osaliselt või pensioni maksmist soovi korral peatada ilma, et nad kokkuvõttes rahaliselt kaotaksid.

• 2021. aastast muutub riikliku vanaduspensioni valem. Selle järgi hakatakse töötasu suurusest sõltuva kindlustusosa asemel koguma nn staažiosa, mis sõltub töötatud aastatest. Täielik üleminek staažiosale toimub plaanide järgi 2037. aastast. Enne seda on kavas üleminekuperiood, mille kestel kogutakse pool kindlustusosa ja pool staažiosa. Senised kindlustusosakud jäävad alles, neid ei teisendata. Seos palga suurusega säilib teise ja kolmanda samba kaudu.

• 2027. aastast on pensioniiga seotud keskmise oodatava elueaga. Nii on pensionisüsteem kooskõlas demograafiliste muutustega ja rahvaarvu vähenedes on võimalik maksta praegusega samaväärseid pensione.

• Aastatel 1970–1982 sündinutele avatakse uuesti teise sambaga liitumise võimalus.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee