Sport

Mullune parim spordiraamat sündis tänu Avo Keele avatusele 

Kristjan Roos, 12. aprill 2018, 16:45
Ajakirjanik Märt Roosna ja võrkpallitreener Avo Keel mullu detsembris raamatu esitlusel.  Alar Truu
2017. aasta parima spordiraamatu autor Märt Roosna ütleb, et legendaarsest võrkpallurist ja treenerist Avo Keelest raamatut kirjutama hakates läks ta kindla peale.

Spordiajakirjanik Roosna märgib, et Keelest raamatut kirjutades ta otseselt ühestki varem ilmunud spordiraamatust eeskuju ei võtnud, aga samas võivad loetud raamatud mõjutada autorit alateadlikult.

„Raamatu kirjutamisega on see asi, et tegelikult puudub igasugune käitumisjuhend. Sa lihtsalt hakkad pihta ja vaatad, kuhu välja jõuad. Ja vahepeal on loomulikult tunne, et asi on täiesti lootusetu ning tahaks kõigele käega lüüa!“ märgib Roosna, kelle raamat „Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu“ pälvis seitsmenda Georg Hackenschmidti raamatuauhinna ehk aasta spordiraamatu tiitli.

Märt, millised spordiraamatud on olnud sinu enda jaoks erilised?

Millegipärast on lapsepõlvest hästi meelde jäänud Paavo Kivise „12 meest“ – maailma kergejõustikutähtede lühibiograafiate õhuke kogumik. Ja Olev Reimi „Lõvide lugu“. Muidugi ka Mihkel Tiksi „Korvpalliromaan“.

Häid eestikeelseid spordiraamatuid on tegelikult viimasel ajal kirjutatud palju: Jaan Martinsoni „Kristina“, Paavo Kivise „Erki Nool. Autogramm“, Deivil Tserbi „Irdinimene“ ja paljud Gunnar Pressi teosed. Pressi raamat Viljar Loorist ja „Terava keelega“ täiendavad teineteist väga hästi, andes Eesti võrkpallist hea ülevaate.

Mis on hea spordiraamatu kirjutamise eeldus: kas persoon peab olema suur isiksus või on eelkõige tähtis kirjutamisoskus?

Mõlemat. Persoon peab olema värvikas inimene ja valmis end avama. Avo Keel näiteks on alati olnud meediaga suheldes avatud, seega teda võrkpalliraamatu keskseks tegelaseks valides läksin kindla peale välja. Ja minu arvates ei tohi peategelane olla liiga „sile“. Kui ikka inimene on liiga hea, ühegi veata, poliitkorrektne ning ühestki nurgast kinni haarata ei ole, siis ole kui tahes osav kirjutaja, raamat tuleb igav.

Sinu raamat Avo Keelest on aus pilt ühe spordimehe teekonnast, kus on ka üksjagu karme hetki. Kas pidid teda ka mõne teema raamatusse panemiseks veenma?

Ei. Tõsi, juba esimesel kohtumisel ütlesin, et kindlasti oleks vaja pikalt ja põhjalikult lahti rääkida ka 1986. aasta sündmused, mille tagajärjel Avo ja veel kaks toonast Eesti esindusmeeskonna Kalevi mängijat – pool põhikoosseisust! – pikaks ajaks trellide taha sattusid. Avol ei olnud sellega probleemi. Vastupidi, ta rääkis põnevalt raskest perioodist ning avaldas näiteks loo, kuidas oleks vanglamüüride vahel peaaegu elu kaotanud, küsimus oli minutites ja sekundites.

Mis Avo Keele raamatu juures sulle endale kõige rohkem rõõmu teeb?

See, et absoluutselt kõik inimesed leiavad raamatust enda jaoks uut infot. Ka Avo. Näiteks sai ta teada, kuidas ta tegelikult 2004. aastal Eesti koondise etteotsa määrati ja kelle idee see oli. Hea meel on, et lisaks Avole saab lugeja teada üht-teist põnevat paljude teiste Eesti võrkpalli jaoks oluliste inimeste kohta. Näiteks Rein Lingi, Jaanus Lillepuu, Aksel Saali, Laimons Raudsepa, Andrei Ojametsa, Kristjan Kaisi, Pajusalu-Meresaare-Nõmmsalu põlvkonna jpt kohta. Paljusid suuri tegusid teinud häid võrkpallureid kiputakse juba unustama.

Kas oled asunud juba kirjutama ka mõnda uut spordiraamatut? Kellest tahaksid kirjutada?

Käsil ei ole midagi ja plaanis esialgu ka mitte. Tahaksin kindlasti veel kätt proovida, aga üldiselt ma sedasi põhitöö kõrvalt enam raamatu kirjutamist väga ette võtta ei soovi. Alahindasin kõvasti selle töö mahtu, võrkpalliraamat võttis lõpuks kahe aasta peale kokku julgelt ühe aasta tavapärased töötunnid. See aeg tuli leida pere ja iseenda arvelt. Tulemuse võttis ilustamata kokku Eesti koondise praegune treener Gheorghe Creţu, kes teatas mulle mullu: Märt, sa oled paksuks läinud!

Aga värvikaid persoone ja häid kirjutajaid meil jagub, ootan juba põnevusega Vahur Kersna raamatut Andrus Värnikust. Ja kindlasti peaks ka Gerd Kanter karjääri ühel hetkel kokku võtma.

----------------------

Aasta spordiraamatud

2017 Märt Roosna „Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu“

2016 Vahur Kalmre „Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu“

2015 Mait Riismani „Veepallur“

2014 Mart Poomi ja Indrek Schwede „Minu lugu“

2013 Gunnar Pressi „Härra sportlane Viljar Loor“

2012 Vahur Kalmre „Kolm Kirsipuud“

2011 Valter Heueri „Meie Keres“

2011. aasta mais algatasid Eesti spordimuuseum ja Eesti olümpiaakadeemia Georg Hackenscmidti nimelise raamatuauhinna väljaandmise. Seda antakse välja igal aastal eestikeelsele sporditeemalisele raamatule.

Auhinna nime valides lähtusid väljaandjad arusaamast, et Tartus sündinud Georg Hackenschmidt (1877–1968) oli nii rahvusvaheliselt edukas sportlane kui ka tunnustatud filosoof, mistõttu sobib temanimeline auhind igati väärtustama meie spordikirjandust.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee