Filmi nimitegelast kehastab 90-aastane Harry Dean Stanton, kes on seni olnud tuntud eelkõige kõrvalosadest filmides nagu „Ristiisa II“, „Tulnukas“ ja „Pariis, Texas“. (outnow.ch)

Värskelt kinodesse jõudnud Ameerika näitleja ja režissööri John Carroll Lynchi linateos „Lucky“ tõstatab ühiskonna jaoks ebamugava teema – vanaduse.

Kriitikutelt kiidusõnu pälvinud ja eelmisel aastal ka Locarno festivalil oikumeenilise žürii eripreemiaga hinnatud filmis mängib peaosa Harry Dean Stanton, kelle jaoks osutus see töö viimaseks. Näitleja suri 91-aastasena, vaid kaks nädalat enne filmi USA-s linastumist.

Filmi keskmes on Lucky, üksik energiline riiakas vanamees, kes elab mõõdukat ja mõnes mõttes ka lõbusat elu väikelinnas, kus kõik päevad on ühesugused ning elanikud on üksteist kogu elu tundnud. Vanamehel pole mingit tegevust ega tööd, peret ega sugulasi.

Sigaret voodis, mõned joogaharjutused, klaas külma piima kodus ja tass kohvi joomakohas ristsõna lahendades – nii algab iga ta hommik. Tele-show-viktoriin, Liberace’i kontserdi salvestus ning Verise Mary kokteil baaris – sellega lõpeb iga õhtu. Ning nõnda, muutumatult, mööduvad aastakümned. Pärast kodus toimunud kokkukukkumist hakkab aga Lucky järsku mõtisklema surma üle, selle üle, et varem või hiljem lahkub siit ilmast iga inimene. Ja tema järjekord on vist lähenemas. Mis saab edasi? Luckyt tabab hirm paratamatuse ees, hirm selle ees, et pole võimalik muuta ei minevikku ega tulevikku.

Mõtlik meeldetuletus

Tähelepanuväärsed on filmis vanade naabrite ja sõprade napisõnalised dialoogid. Aastaid lähestikku elades ei tea nad üksteise kohta sisuliselt midagi ning mõtlevad väga harva selle peale, mis naabri hinges tegelikult toimub. Sõpruse tunne pole Luckyle siiski päris võõras. Ta tunneb kaasa sõbrale Howardile, kes kaotas oma kõige lähedasema olendi – kilpkonna. Kiindumus kilpkonna oleks justkui püüdlus leida midagi vähem habrast, aga võib-olla ka tegelase arvates mõttekamat kui inimese elu.

Eksistentsiaalse üksinduse omaksvõtt on elu tõde ning isegi tegelase omapärane elufilosoofia. Ainuke võimalik religioon vanamehe jaoks, kes ei usu midagi. Näha ümbritsevat maailma lahtiste silmadega, näha ja mõista selle ebatäiuslikkust ning samas jääda iseendaks ja kinkida kõigile hüvastijätuks naeratus on suur anne, elutark harjumus, mida peategelane meile meelde tuletab. See on ilus, südamlik ja hea film.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias