2
fotot
Erki Pärnoja looming sünnib Tallinnas koduses Kalamajas, ka Telliskivi kandis tunneb ta end hästi. „Saan siin kõik asjad aetud ja kesklinna satun haruharva,“ tunnistab parasjagu kontsertetenduse „Saja lugu“ väljatoomisele pühenduv looja. Heiko Kruusi (HEIKO KRUUSI)

Kuigi kitarrist Erki Pärnoja on Ewert and The Two Dragonsis mängides ja sooloprojekti tehes saavutanud juba nii mõndagi, tunnetab ta, et tuleval nädalal etenduv kontsertlavastus „Saja lugu“ ületab mitmeski mõttes senised mastaabid.

„Ma usaldan elu,“ ütleb eriliste ja sügavate muusikamaastike looja Erki Pärnoja ning lisab, et tema elu on läinud kuidagi niimoodi, et asjad on ikka kogu aeg edasi läinud. „Kui sa oled mingi vastutusrikka asjaga hakkama saanud, siis oled saanud endale justkui vastutuse pagunid. Ja sealt sa enam tagasi ei lähe, vaid käitud nende pagunite vääriliselt ja lähed järgmisi juurde hankima. Sest nüüd sa tead, et talud vastutust,“ mõtiskleb Pärnoja. Tema enda jaoks on olnud elus üksjagu vastutuse võtmist – näiteks tundis ta seda nii oma laste sünni puhul kui ka sooloplaate välja andes.

Inspiratsiooniallikad

Mõistagi on Pärnoja muusikuteel üks märgiline sündmus ka „Saja loo“ loomine. „Tegelikult ei ole muusikuteed ja eluteed võimalik lahutada. Need arenevad ikkagi käsikäes. „Saja lugu“ on andnud mulle tohutu võimaluse enda maailmapilti avardada,“ märgib ta.

Kas tõesti juba nädala pärast „Saja lugu“ etendubki? – üllatub Pärnoja järgmisel hetkel, kui meenutan talle, et tema suurvormi ettekandeni katedraaliliku kõla ja ilmega Noblessneri valukojas on vaid loetud päevad. Tegelikult on tiimil kõik juba sisuliselt valmis, jäänud on viimased proovid Noblessneris, visuaalide sättimine kohapeal ning koostöö lihvimine orkestriga.

Jazzkaare festivali kingitus juubelit tähistavale Eestile on žanriülene: sadat eestlast portreteeritakse fotodel, muusikas ja nende endi sõnadega. „Saja lugu“ kõlab live’is vaid ühel õhtul, ühe korra. Aga mõistagi see jäädvustatakse mitmel moel – seega harukordset ettevõtmist saavad näha-kuulda-tunnetada ka tulevased põlved.

Pärnoja on loonud „Saja loole“ muusika, fotograaf Kaupo Kikkas teinud eestlastest fotod, lisaks on lavastuse sünni taga dramaturg Laur Kaunissaare ja lavastaja Jaak Prints. „Nii ma ise, Kaupo, Jaak kui ka Laur on sellised tüübid, kes seisavad kõik ühe asja eest väljas. Mina olingi tegelikult meie meeskonnast viimane, kes läks inimestega kohtuma. Mul oli oma plaadiga seotud tegemiste tõttu vahepeal kiire aeg, aga siis mäletan hästi, kuidas Jaak ühel kohtumisel ütles, et kas sa näed, teistel inimestel on siin laua ümber silmis sära, mida sul ei ole. Siis sain pihta, et ma ei pea istuma kodus ja mõtlema tohutult sellele, kuidas ma oma esimest suurvormi kirjutan. Mõistsin, et pean hoopis muusikat kirjutades lähtuma inimestest, neist inspiratsiooni saama, lähtuma ka iseendast ja oma intuitsioonist. Nii oligi: läksin inimestega kohtuma, sain sealt energiat, sain sellest energiast aru. Sain ka aru, mis see on, mida me teeme,“ meenutab Pärnoja „Saja loo“ sünnivalusid, või pigem siiski sünnirõõme.

Soojad ja avatud

Pärnoja räägib, et nagu kunstis ikka koondas ta „Saja loo“ muusikasse oma mõtted ja läbielamised või siis peegeldatud läbielamised inimestelt, kellega ta kohtus. „Peegeldasin need läbielamised endasse ja kirjutasin need muusikasse,“ lisab ta.

Mida need kohtumised eestlastega ühele muusikule andsid? Pärnoja vastab, et inimesed, kellega ta kohtus, on lükanud ümber eelarvamust, mis meil endil enese kui rahvuse kohta on tekkinud. „Sellist soojust ja avatust ma võib-olla tõesti ei osanud oodata. Mulle tundub, et vahel ei lase oma inimesedki nii lähedale kui need sada eestlast. Nende lood on olnud väga mitmetahulised ja sügavad, ootamatute keerdkäikudega,“ võtab muusik erilised kohtumised kokku. Mõnes mõttes jäävad need inspireerivad kohtumised Erki, Jaagu, Kaupo, Lauri ja intervjueeritavate vahele – seda ei saa ei ühegi dokumentaalfilmi ega kontsertlavastusega edasi anda. „Aga meil on võimalus seda emotsiooni väljendada kunsti kaudu,“ lisab Pärnoja.

Kas „Saja lugu“ on ka natuke patriootlik teos, ikkagi ju Eesti 100 kingitus? „See on meie, eestlaste lugu nende inimeste kaudu, kes seal on. Eesmärk ongi ju heita pilk endasse ja enda ümber. Tegemist ei ole muidugi antropoloogilise uurimusega, vaid kunstiga. Peamine eesmärk on näha inimest ja ennast. Kuna on Eesti suure juubeli aeg, siis ei ole põhjust ainuüksi juubeldada, vaid mõelda ka sellele, kes me oleme. See on väga suur küsimus ja tähendab väga paljusid asju. Tahame neid asju edasi anda,“ vastab „Saja loo“ muusika autor.

Kuidas sünnib looming?

Pärnoja on end seoses suurvormi kirjutamisega avastanud sagedasti mõttelt, kui suur Eesti tegelikult on: „Ei saa öelda, milline on Eesti või eestlane – seda ei saa nii lihtsalt kokku võtta. Erinevad on nii saarlane kui ka setu, aga ka setu ja setu. Kõik inimesed on erinevad ning igaühel tuleb välja oma eriline lugu, kas siis lapsepõlvest või praegusest ajast. Või siis meie mõtted tulevikust, milliseks me tahame, et meie kodu muutuks kümne aasta pärast, saja aasta pärast. Ka need visioonid on olulised, sest kirjeldavad nii seda konkreetset inimest ja meid kui rahvust.“

Kuidas üldse sünnib looming? Kas mõni ootamatult tulnud meloodia hakkab vahel peas ka painama? Pärnoja jutust selgub, et just nii ongi: helid võivad tulla pähe korraga ja kutsumata. Kõige riskantsem ja samas viljakam aeg on magamamineku aeg, kus keha on väsinud ja ei ole enam energiat tegeleda olmega. „Siis oled justkui puhas. Alles hiljuti tuli üks muusikaliin just nii pähe, hoidsin küll seda meeles, aga hommikuks oli see kahjuks läinud. Siiamaani kahetsen, et seda kohe kirja ei pannud,“ meenutab muusik, kelle meelisaeg loomiseks on öö või varahommik. Aeg, mil ülejäänud maailm magab.

Kui mingi muusikaliin aga kord peas kummitama hakkab, siis ei saa seda kõrvale heita – isegi kui tegelikult tuleks tegeleda mõne teise asjaga. Ainuke võimalus sellest lahti saada on see lõpuni viia ja ära vormistada: „Loomine ongi see, et sa lähed idee sisse ja katsud jõuda raku tasandini. Mis asi see nüüd siis ikkagi oli? See ei ole ainult meloodia ja rütm, vaid küsid ka, miks ja mida see nüüd tähendab, kustkohast see tuleb ja kust ma selle sain ja millise elulise asja tõlgendus see praegu on. Kui sa jõuad selle jälile ja vormistad selle mingil kujul ära – paberil või heliliselt kas või koduse salvestise näol –, siis oled selle vabaks lasknud. Siis on see nagu iseseisvaks suureks inimeseks kasvatatud laps, kes on küll kogu aeg südames, aga saab iseseisvalt hakkama.“

Leidis oma hääle

2015. aasta lõpus ilmus Erki Pärnoja sooloalbum „Himmelbjerget“, mullu teine sooloalbum „Efterglow“. „Sooloprojektiga alustamine on seotud mu enda laste saamisega. Kui sa võtad elus vastu ühe väga suure vastutuse, siis tunned, et saadki rohkem vastutada,“ jõuab Pärnoja tagasi loo alguses kõlanud mõttekäigu juurde. „Samamoodi on selle sooloasjaga. Ma tundsin, et olen valmis selle seikluse või katsumuse vastu võtma. Et lähen oma nimega inimeste ette, näitan oma päris kompromissitut asja. Ansamblis tegutsedes on tegemist ikkagi demokraatiaga, kuhu kõik annavad oma panuse. Tahtsin enda jaoks näha, milline see minu hääl siis tegelikult on.“

------------------

2015. aasta lõpus ilmus Erki Pärnoja sooloalbum „Himmelbjerget“, mullu teine sooloalbum „Efterglow“. (Kalev Lilleorg)

Džäss – see tähendab ju mängulisust

Erki Pärnoja sõnul on tema loodud muusika mõjutatud kõigest sellest, mida ta on kuulanud. Selles on mõjutusi nii džässist, rokist, elektroonilisest muusikast kui ka klassikast. „Saja lugu“ tuleb aga ettekandele Jazzkaarel. Pärnoja sõnul sobib teos väga hästi just džässifestivalile, sest sealne publik tunnetab muusikat hästi. Teisalt on sellel festivalil ju lisaks džässartistidele teisigi artiste. „Mida üldse tänapäeva džäss tähendab? See on tegelikult pikem jutt. Ma arvan, et see tähendab teatud sorti avatust ja mängulisust. Jazzkaar on „Saja loo“ esitamiseks ainuõige koht, aga samahästi võiks see sobida roki- või indie-lavadele,“ lisab Pärnoja.

-------------------

Tahab esineda Värskas ja Kärdlas

Erki Pärnoja tähtsustab muusikuna mõistagi välismaal esinemist, kuid teisalt hindab väga kõrgelt seda, kui Eesti bändid tegelevad oma vahenditega regionaalpoliitikaga ja esinevad väikestes kohtades. Eeskujudeks toob ta siinkohal Trad.Attack!-i ja Miljardid.

„See on väga õige asi ja tahan minna nende jälgedes. Tahan teha „Efterglow“ kontserdi näiteks Värskas, Räpinas, Kohtla-Järvel ja Kärdlas. Ma tahaksin, et see saaks võimalikuks ja see oleks inimeste jaoks normaalne. Eestis reisimine ja uute kontserdikohtade kujunemisele kaasaaitamine on sama tähtis, kui käia välismaal olulistel festivalidel esinemas,“ leiab Pärnoja.

--------------------

Kodune Ida-Euroopa

Erki Pärnoja on muusikaliselt tugevasti mõjutanud Skandinaavia maad, sest tema muusikaline eneseavastuse aeg on paljuski olnud Rootsis. Nimelt on ta õppinud Rootsis Skurupi muusikakoolis. Aga muusikuna on ta piiri taga esinedes end väga hästi tundnud näiteks Slovakkias ja Ungaris. „Midagi ma tunnen ära ka Ida-Euroopas – selle piirkonna muusikaga samastun ma väga tugevalt. Nagu Eestiski on seal muusikapilt väga rikas, täis ootamatuid leide. See on suur avastamise maa,“ tutvustab Pärnoja.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias