Tavaline tegu on kaks leiba: üks seemnetega ja teine magus. (HEIKO KRUUSI)

Merle Kuris (46) on kodus leiba küpsetanud peaaegu kümme aastat.

Leiba hakkas ta küpsetama eeskätt huvist teada saada, kuidas see käib. „Saia olin tolleks ajaks juba küll ja küll küpsetanud, see enam põnev ei tundunud,“ räägib Kuris. Ka oli tol ajal leibade valik poes väiksem kui praegu. „Kõigepealt vaatasin internetist, kuidas leiba tehakse, ja leidsin sealt retsepte. Panin nendest kokku sellise, mis tundus sobivat,“ meenutab ta algusaegu. „Praegu tundub leivategemine lihtsalt ühe mõnusalt vanaaegse tegevusena. Ja tuppa tuleb ka hea leivalõhn,“ lisab ta.

Leiva tegemiseks on tarvis juuretist. Juuretis on hapnemis- ja käärimisseisundis oleva taina osa, mille valmistamiseks kasutatakse jahu ja vett ning vajadusel kääritamist soodustavaid lisaaineid. Seda on võimalik ise teha, kuid kindlam on küsida seda mõnelt leivaküpsetajalt või praegusel ajal ka poest osta. „Mina olen leivajuuretise alati ise teinud. Vahetevahel on see ka ära surnud, siis olen pidanud uue tegema,“ selgitab Merle Kuris. Ta ütleb, et uuest juuretisest leib ei kerki nii hästi, kui peaks. „Alles alates neljandast tegemisest hakkab juuretis korralikult tööle.“

Leiba tegema hakates lisatakse juuretisele vett ja jahu ning jäetakse segu üleöö seisma. Hommikul kasutatakse suurem osa sellest taina valmistamiseks ära, aga peotäis läheb uueks juuretiseks järgmisele leivateole. „Kui on korralik külmkapp, siis säilib juuretis kuu aega. Seega peaks vähemalt kord kuus leiba tegema,“ räägib Merle Kuris oma kogemustest ja täiendab: „Väidetakse, et juuretist võib ka sügavkülmas hoida, aga mina seda proovinud ei ole.“

Leivaküpsetamise algusaegadest meenub Kurisele ka üks lõbus lugu. „Lugesin õpetusest, et juuretist tehes peab seda hoidma soojas. Panin siis koostisosad kaussi, kausile kaane peale ja selle omakorda radiaatorile. Ise läksin duši alla. Õige pea kostis pauk. Eralduvad gaasid olid kausikaane pealt löönud ning elutoa põrand, aga ka kardinad ja diivan olid pruunikat löga täis,“ räägib ta.

Alguses kasutas ta ka pärmi, kuid nüüd enam mitte. „Pärmiga leib kerkib paremini ja on konsistentsilt teistsugune kui pärmita tehtu. Viimane on justkui nätskem, niiskem,“ täpsustab leivategija. „Ühele maitseb üks, teisele teine,“ lisab ta.

Kodus tehtud leiva teeb eriliseks see, et saab lisada just seda, mida ise soovid. „Panen leiva sisse linaseemneid, sest need pidavat seedimisele kasulikud olema. Maitseks lisan koriandrit. Aeg-ajalt kasutan päevalille-, kõrvitsa- või seesamiseemneid. Müüakse ka valmis leivaseemnesegu. Kui teen korraga kaks leiba, siis ühte neist panen kuivatatud puuvilju, marju ja pähkleid. Kõige lihtsam on osta pähklite ja kuivatatud jõhvikate segu ning kallata see taina hulka. Olen pannud leiva sisse ka aprikoose, vahel harva rosinaid. Selline leib on hea magustoit,“ kirjeldab kodupagar ning täiendab, et poest ostetud puuviljaleivas on liiga vähe puuvilju, ise leiba tehes saab neid ikka mõnuga lisada.

„Tegelikult on leivategemine lihtne,“ julgustab Kuris kõiki, kes pole veel ise julgenud seda ette võtta.

1 kommentaar

Ö
öötöö  /   07:44, 13. apr 2018
Ja veel, lihtne kodune leib tuleb 3 korda odavam poeleivast.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias