Arvamus

Murest edu ajal 

Heido Vitsur, majandusanalüütik, 12. aprill 2018, 16:37
Heiko Kruusi Heiko Kruusi
Eesti majandusel on juba üle aasta läinud hästi. SKT kasvutempo on viimase aja kõrgeim, tunduvalt kiirem, kui mõni aeg tagasi loota julgeti, ning ka sissetulekute kasv on jätkuvalt kiire.

Mõnevõrra häirib üksnes hinnatõusu suurus, kuigi see oli mingis ulatuses taotluslik. Alkoholi ja tubaka hinda tahetigi ju tõsta, kuid kaugeltki mitte nii ulatuslikult, kui see tegelikult toimus. Ka tulevikku vaadates pole suuri probleeme näha. Hea majanduskasv peaks jätkuma ja hinnatõus mõneti aeglustuma.

Olukord tundub olevat tunduvalt keerulisem kui siis, kui meil halvemini läks. Siis oli kõik selge: lähebki halvasti ning põhjuseks on peamiselt ebasoodus väliskeskkond ja tähtsaimaks ülesandeks majanduses kulutuste ja tulude tasakaalustamine. Lihtne ja loogiline.

Praegu on küsimusi rohkem kui vastuseid. Kas selline kasv on ikka jätkusuutlik; kas ülekuumenemise oht on reaalne või mitte; kui on reaalne, siis kui suur; mida sellises olukorras ette võtta jne. Kuni selleni välja, kes on süüdi.

Lihtsamad küsimused

Neist küsimustest on küsimus kasvu jätkusuutlikkusest teoreetilises plaanis vast kõige lihtsam. Kuid ainult teoreetilises plaanis. Majanduskasv on turumajanduses olemuselt alati tsükliline ja paremad ajad vahelduvad kehvematega meie tahtest sõltumatult. Ainuke, mida me teha saame, on proovida kõikumisi mõnevõrra siluda, et langus poleks nii valus, nagu oli näiteks meil viimase finantskriisi ajal. Kuid paratamatult on sellise valu vähendamise teiseks pooleks tõusude silumine. Mõnes ulatuses on see võimalik, kuid päris stabiilsena pole turumajanduses ja avatud maailmas majanduskasvu protsenti võimalik hoida.

Tsükli silumiseks, kui selleks ei saa kasutada rahapoliitikat, jääb üle fiskaalpoliitiliste meetmete kasutamine. Lihtsaim vahend neist on riiklike investeeringute suurendamine või vähendamine. Põhimõtteliselt võiks ju suurendada või vähendada mis tahes kulutusi, aga kuidas sa ikka kõigutad vastavalt majandustsüklile pidevalt õpetajate ja politseinike palku või inimeste pensione.

Jätkusuutlikkusest

Kui detailidesse minna, on jätkusuutliku majanduskasvu suuruse küsimus tunduvalt keerulisem, kui esmapilgul paistab. Seepärast tuleb lähtuda sellest, mida me teame ning millistes mängureeglites Euroopa Liidus ja eriti eurotsoonis on kokku lepitud. Asjaolu, et Eesti laenukoormus on kordi väiksem kui Euroopas keskmiselt, ei tähenda seejuures midagi – sellest hoolimata olime viimase kriisi ajal kõige enam haavatud riikide seas.

Loomulikult on kokkulepitud metoodikas lahtisi ja vaieldavaid kohti, kuid põhimõtteliselt on kõik selge. Eesti majandus kasvab üle ootuste kiirelt, ettevõtjad on hädas tööjõu puudusega ja hagu majanduskasvule enam lisada ei tohiks. Pigem tuleks sellise kasvutempo juures midagi kõrvale panna, sest maailmamajanduses on praegusele tugevnemisele vaatamata siiski liialt palju riske üleval. Elame sellises maailmas, mida varem pole ajaloos ette tulnud.

Paraku ei ole mitmele lahjale aastale järgnenud mõõduka kasvu teisel aastal pidurdamisest rääkimine kuigi populaarne. Ei inimestele, kes pole enda olukorra paranemist veel tajuma hakanudki, ega ka nendele ettevõtjatele, kes lootusele täiendavatest lepingutest riigiga peavad head aega ütlema.

Mida inimesed tajuvad

Kuid demokraatlikus ühiskonnas on keskne siiski küsimus sellest, mida inimesed tajuvad. See on midagi, millega on kõige kergem spekuleerida. Teatavasti ei tea ei keskmine inimene ise ega ka teised, milline see keskmine inimene tegelikult on ning kuidas teda kindlaks määrata. Me suudame küll sendi täpsusega selgeks teha mis tahes aastal keskmist tulu deklareerinud inimese ja personaalselt ka need 20 protsenti tulusaajatest, kes on tulu poolest talle kõige lähemal, kuid mida see meile ikkagi ütleb?

Kui neid keskmisi tulusaajaid lähemalt vaadata, siis on nad majanduslike võimaluste poolest vägagi erinevad inimesed. Osa neist kuulub tõepoolest igas mõttes keskmiste hulka, osa päris kindlasti mitte. Leibkondade uuringute kaudu saab küll palju parema ettekujutuse sellest, kuidas rahvas elab ja kuidas eluolu on muutunud, kuid paraku laekuvad need andmed ajalise nihkega. Aga ega seegi liiga palju tähenda. Kui paljud meist on üldse võtnud vaevaks järele uurida, milline on tegelikult keskmise 40 protsendi eestlaste kogutarbimine püsihindades viimastel aastatel olnud ning kuidas see muutunud on? Ja keda see asjaolu on takistanud midagi väitmast?

Keegi pole keskmine

Sellises olukorras võibki kes tahes end keskmiseks eestlaseks pidada ning oma muljete, mitte teadmiste alusel väita mida tahes. Just nii, nagu see tõejärgses ühiskonnas järjest enam kombeks ongi. Kahjuks. Vastutustundlik majanduspoliitika vajab teadmisi, mitte emotsioone. On vaja uuringuid. On vaja oskust tegelikku olukorda veenvalt ja objektiivselt selgitada ja lugupidavat suhtumist tõesesse infosse.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee