3
fotot
Hooaja avastardis võtavad kontrollpunkti Snelli tiigi ääres põdrakujude juures orienteerumissportlased Evely Kaasiku ja Kenny Kiivikas. (HEIKO KRUUSI)

Tallinna orienteerumisneljapäevakute 55. hooaeg algab tuleval neljapäeval. Aastatega on päevakutest saanud üks suurema harrastajate hulgaga rahvaspordiala.

Linnaorienteerumise esimese päevaku rada oli märgitud ümber Snelli tiigi. (HEIKO KRUUSI)

Harrastusspordisarja „RMK Eestimaa orienteerumispäevakud“ hooaeg kuulutati avatuks sel esmaspäeval. 54 aastaga on esialgne väike üritus paisunud 20 sarjaga liikumiseks, mille etapid katavad kõik maakonnad. Hooaja jooksul toimub üle riigi ligikaudu 350 üritust, kus mullu osales kokku 52 000 stardiga enam kui 6500 orienteerumisharrastajat.

Orienteerumispäevakute üldsiht on jõuda osaluskordade arvuga tänavu 60 000-ni ja osalejate arvuga 10 000-ni. Kõik märgid näitavad, et see plaan pole käeulatusest kaugel.

Hooaja avastardis võtavad kontrollpunkti Snelli tiigi ääres põdrakujude juures orienteerumissportlased Evely Kaasiku ja Kenny Kiivikas. (HEIKO KRUUSI)

Alguses oli idee

Aga algas see kõik 1963. aasta detsembris, kui tehnikateadlasel ja orienteerumissportlasel Rain Lahtmetsal tuli idee korraldada Tallinnas orienteerumisneljapäevakuid. Idee küpses ja esimene üritus toimus 1964. aasta 11. juunil Kloostrimetsas.

„Tollal, kuni 1970. aastani, oli peakorraldaja Toomas Kerem. Asi oli siis veel lapsekingades ning mõeldud peamiselt sportlaste õhtuse treeninguüritusena. Osalejaid oli 33–75. Kui 1971. aastal sai peakorraldajaks Toivo Kotov, otsustati asja muuta. Ürituse korraldamine viidi paremale tasandile, üritus korraldati ümber rahvavõistluseks, parandati ka reklaami,“ valgustab ammuseid aegu Tallinna orienteerumisneljapäevakuid korraldava orienteerumisklubi TON peakorraldaja Mait Tõnisson.

Tallinna orienteerumisneljapäevakute peakorraldaja on viimased viis aastat olnud Mait Tõnisson. (HEIKO KRUUSI)

Ta räägib, et muutustel oli suur mõju. Kui 1971. aastal oli osalejaid paarisaja ringis, siis aasta-aastalt huviliste arv kasvas, kuni jõudis aastaiks 1987–1989 juba keskmiselt 900-ni. Sellesse aega jäävad ka rekordid: 4. mail 1989 Nõmmel korraldatud neljapäevakul oli 1342 osalejat, paar nädalat hiljem, 18. mail 1989 Rakus korraldatud neljapäevakul aga püstitati absoluutne rekord – 1395 osalejat. „Siis tulid laulva revolutsiooni ajad, inimestel oli palju muud ja tähtsamat teha, 1995. aastaks kukkus osalus 400 peale, siis tõusis enne masu kuni 600-ni. Praegune keskmine osalejate arv ühel päevakul on 550 ringis,“ räägib Tõnisson. Tallinna neljapäevakute võistlusi on peetud nii Tallinnas, Tallinna lähemas ümbruses Harjumaal kui ka Raplamaal, Läänemaal ja Lääne-Virumaal.

„Uut platsi, kus varem pole käidud, on üha raskem leida. Aga mõned kohad ikka lisanduvad igal aastal,“ ütleb Tõnisson ning lisab: „Hiilgeaegadel oli 25 päevakut hooajal, siis tõmmati vahepeal tagasi, praegu teeme 21–22 päevakut. Alustame siis, kui lumi on läinud.“

Kolm päevakut nädalas

Tänavune hooaja esimene Tallinna neljapäevak on kavas 19. aprillil Männikul. „Ja nii läheb septembri keskpaigani välja, igal neljapäeval. Tallinnas on lisaks neljapäevakutele, mis toimuvad linnast väljas, esmaspäevased linnaorienteerumised, nüüd lisanduvad mai lõpus teisipäevased metsapäevakud linnalähedastes metsades, nagu Pirita, Nõmme jne,“ tutvustab eelolevat hooaega Tõnisson. Ta räägib: „Orienteerumine on hoopis midagi muud kui jooksmine: kui joostes teed oma ringid ära, pea aga mõtleb ikka päevaprobleemidele, siis paljud on öelnud, et kui võtta kaart ja kompass kätte, siis see nõuab sellist keskendatust, et pühib kõik muud mõtted nagu peoga ära, see on totaalne väljalülitamine.”

Viis aastat Tallinnas päevakuid peakorraldanud Tõnisson selgitab, et tema mure on võistlusmaastikud leida ja saavutada kooskõlastused maaomanikega. See on mõneti keeruline, kuna igal üritusel lööb kaasa 500–700 inimest ja see tähendab vähemalt 300 autot – parkimisprobleemi lahendamine ongi kõige suurem mure, millele iga kord vaja lahendus leida. „Kõik siiski ei tule autoga, meil käib ka tasuta eribuss, sinna mahub veidi üle 40 inimese, see on iga kord täis,“ märgib Tõnisson.

Terve suvi

„Mina suvel muud ei teegi, kui korraldan. Siis on veel finiši ajavõtt, IT pool, kokku neli-viis inimest, kes on kogu aeg väljas,“ räägib peakorraldaja. Iga päevaku jaoks on vaja võistlustrass ette valmistada. Seda teevad rajameistrid.

„Ühe neljapäevaku tegemine on neile kolm täispäeva tööd: kõigepealt tuleb rada looduses läbi käia, vaadata, kuhu saab üldse kontrollpunkte panna, et näiteks sinna pole puu kukkunud, keegi mingi koorma vedanud või uus autotee tehtud, seejärel tuleb punktid metsa paigale viia, pärast jälle ära tuua,“ kirjeldab Tõnisson kõige suuremat täpsust nõudvat tööd. Ta lisab, et igal päevakul on veel eraldi korraldav seltskond vabatahtlikest, kümmekond inimest, kelle taga on klubid, sõpruskonnad, firmad – harrastajad teevad seda tööd hea meelega. „Ikka endale teevad ju. Üks päev teen mina, teine kord teised,“ sõnab Tõnisson.

Aus mäng

Kui küsin, kas mõni jooksja ka GPS-i abi ei kasuta, siis vastab Tõnisson: „Ei, sellega mässamine oleks tehniliselt liiga keeruline – kuidas aluskaarti ja GPS-i kokku viia. Aga mis peamine, orienteerumine on aus mäng. Hoiaks jumal, et see ei saaks olümpiaalaks. Siis kaoks ausus ära. Oldaks droonidega kohe kohal.“

Ta nendib, et orienteerujad on üks eriline rahvas: „Ma korraldajana käin pärast platsi läbi ega leia pea kunagi sealt prahti, selline põhimõte on inimestele nii sisse juurdunud. Lastehoidu palkame vahel kohalikke lasteaiakasvatajaid, nad ütlevad, et orienteerujate lapsed on hoopis teistsugused, kui nad on harjunud, nood saavad ise hakkama.“

Tõnisson ütleb, et üldine arvamus on, et tippsport on lahe. Aga tegelikult pakub orienteerumispäevak ka väga palju: „Muide, meil pole vaja joosta. Võib käia koos laste ja koeraga. Kõik on tipp-topp: päike, sipelgad, lilled. See on just see, mille poole püüda – mõnus õhtu. Pärast saab veel kohvi ja saia osta.“ Ta lisab, et eesmärk ongi kujundada orienteerumispäevakust õhtune kogu pere ajaveetmise võimalus.

Esimene neljapäevak

Tallinna neljapäevakute 55. hooaja avamine 19. aprillil Männikul
Start on avatud kella 17–19.30, finiš avatud kella 20.30-ni.
Eribuss väljub Männiku linnaliinide lõpp-peatusest kell 17 ja 17.30, tagasi kell 19.30 ja 20. Eribuss on tasuta. Kohapeal on söögipunkt, kella 17.30–20 on avatud lastehoid. Müüakse ka kompasse.
Võistluskeskus asub Männiku linnaliinide bussi lõpp-peatusest 1,6 km Saku poole ja Männiku jaama bussipeatusest 1,6 km Tallinna poole. Tähistuse algus: Männiku–Saku tee 5. kilomeetrilt.
Täpsemat teavet saab aadressil mait.tonisson@ton.ee ja telefonil 513 8911 (Mait Tõnisson).

5 kommentaari

R
Raidumiskunst  /   13:00, 14. apr 2018
Näidake seda metsa, kus võib ära eksida. Mets on juba Hiinas ja võsas orjenteerumine peaks lihtne
olema,painuta oks alla ja vaata Gedimiinase tornini. Imelik on ainult mõnes kohas see,et puid raiutakse kuue meetri kõrguselt,niisugust raietööd saab teha ainult pikalt redelilt. Mõnes metsas
käi,nagu siili seljas.
R
Raidumiskunst  /   13:00, 14. apr 2018
Näidake seda metsa, kus võib ära eksida. Mets on juba Hiinas ja võsas orjenteerumine peaks lihtne
olema,painuta oks alla ja vaata Gedimiinase tornini. Imelik on ainult mõnes kohas see,et puid raiutakse kuue meetri kõrguselt,niisugust raietööd saab teha ainult pikalt redelilt. Mõnes metsas
käi,nagu siili seljas.
H
hmm  /   16:53, 14. apr 2018
Orjenteerumine?
N
noh  /   16:47, 19. apr 2018
kus on see Mets????
N
noh  /   16:48, 19. apr 2018
Kus on see mets???

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias