Kolumnist Kalev Stoicescu hindab, et Venemaa ja läänemaailma vastasseis – pea igal rindel – on ilmne ning süveneb. (HEIKO KRUUSI)

Välispoliitikaekspert Kalev Stoicescu kirjutab, et Venemaa poliitika imiteerib külma sõda, kuigi vahendid on tänapäevased, näiteks infotehnoloogia.

Kreml vannub, et pole mitte midagi valesti või kurjasti teinud, ning eitab mis tahes süüdistusi. Moskva võim ei olevat korraldanud Aleksandr Litvinenko tapmist (2006), küberrünnakuid Eesti vastu (2007), kallaletungi Gruusiale (2008), Krimmi okupeerimist ja annekteerimist ning destabiliseerimist ja sõjategevust Ida-Ukrainas (alates 2014), MH17 reisilennuki allatulistamist (2014), sõjakuritegusid Süürias (alates 2015), sekkumist USA presidendivalimistesse (2016) ning lõpuks mõrvakatset Sergei Skripalile ja ta tütrele. Kuritegude ja eituste nimekiri on mõistagi palju pikem.

Kõiges, sealhulgas Venemaa majanduslikus allakäigus olevat süüdi „venevaenulik“ ja „provokatiivne“ lääs (ja Ukraina), kes väidetavalt kadestab tugevnevat Venemaad ning püüab õõnestada lääneriikide liidritest (näiliselt) jõulisemat ja efektiivsemat Venemaa presidenti. Läänemaailma kõiges süüdistamine ning vaenlase kuvandi võimendamine on Putini režiimile hädavajalik. See õigustab Moskva sise- ja välispoliitikat ning loob pada-sõimab-katelt-efekti.

Kremli rahvusvahelised avantüürid suunavad rahva tähelepanu Venemaa majanduslikelt ja sotsiaalsetelt probleemidelt mujale, rääkimata venemaalaste võimatusest muuta või isegi kritiseerida üha süvenevat autoritaarset ja kleptokraatlikku sisepoliitilist süsteemi. Vene rahvas koondub oma juhi ümber ja toetab teda, isegi kui riigivõimu tegelikku olemust mõistetakse ja vihatakse. Sellel taustal võõrsõdades kantud ohvrid, venelaste elatustaseme langus, puudulik haridus- ja tervishoiusüsteem, laialdaselt lagunev infrastruktuur ning riigi ambitsioon hambuni relvastuda, sealhulgas „imerelvadega“, tunduvad loomulikud ja möödapääsmatud.

Venemaa kinnisidee

Lääs olevat Venemaad „ebaõiglaselt kohelnud“, „alandanud“, „sisse piiranud“ ja lausa „rünnanud“, mistõttu Venemaa peab ennast kaitsma, mitte ainult vastusanktsioone rakendades, vaid vajadusel ka relvajõude kasutades, või vähemalt demonstreerides.

See mäng, mis imiteerib selgelt külma sõda, kasutades tänapäevaseid vahendeid ehk infotehnoloogiat, jätkub nähtavasti vähemalt seni, kuni Venemaad valitseb nn kollektiivne Putin, kui majanduslik langus ei sunni hambaid krigistades sisulisi korrektiive tegema. Venemaal on kinnisidee saavutada taaskord ülijõu staatus, et USA võtaks teda tõsiselt. Kreml ja Putin isiklikult reageerivad – vaatamata näilisele rahumeelsusele – küllalt emotsionaalselt „mitteaustamisena“ tajutud sündmustele.

Kas Venemaa ootamatult korraldatav õhutõrjeõppus keset Läänemerd, järjekordne jõudemonstratsioon Läti rannikust 40 kilomeetri kaugusel, mis tõsiselt häirib ja ohustab lennu- ja laevaliiklust kogu regioonis, samal ajal kui toimub Balti riikide presidentide visiit Washingtonis ja kohtumine president Donald Trumpiga, on lihtsalt ajaline kokkusattumus? Tundub, et sellele küsimusele vastas Putini välispoliitika nõunik Juri Ušakov, kes hiljuti teatas 20. märtsil toimunud USA ja Venemaa presidendi telefonikõnest, kus Trump olevat rääkinud umbmääraselt kahe liidri kohtumise vajalikkusest, kusjuures selle ettevalmistamise märke ei ole näha.

Vastasseis süveneb

Esialgu tundub, et Venemaa keerab oma propagandamasina hääle (Kreml ei ole Skripali mõrvakatse taga) kõvemaks. Püütakse sõjalise muskliga näidata, kes on (justkui) Läänemere peremees. Isegi köetakse üles hüsteeriat (Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Zahharova), et Suurbritannia eesmärk on jalgpalli maailmameistrivõistlused Venemaalt „ära varastada“.

Mingil hetkel see foon peaks veidi rahunema, eriti kui Trumpi ja Putini kohtumise aeg ja koht selguvad, kuid Venemaa kindlasti ei lõpeta senist tegevust, mõistagi eitamise saatel. Ees seisavad USA kongressi vahevalimised novembris, mis on võimalus tekitada veel suuremat segadust USA sisepoliitikas ning takistada Valgel Majal ellu viia sidusamat ja jõulisemat Venemaa-poliitikat.

Tuleva aasta märtsis toimuvad Ukraina presidendivalimised. Venemaa jaoks on üliolulise tähtsusega, kes juhib Ukrainat aastatel 2019–2024 (ühtlasi Putini viimased viis aastat, kui Venemaa põhiseadust ei muudeta), sest Kreml ei saa lubada naaberrahva aeglast, kuid sihikindlat eemaldumist Moskva orbiidilt. Võimalikud on ka suuremastaabilised küberrünnakud lääneriikide ja Ukraina vastu.

Venemaa ja läänemaailma vastasseis – pea igal rindel – on ilmne ning süveneb. Hiljutine Vene diplomaatide väljasaatmine nii paljudest riikidest korraga peaks olema Kremlile valus õppetund ning ühtlasi heidutav poliitiline hoiatus. Kogu aeg tõdetakse, et Venemaa tunnustab ainult jõudu. Lääs on hakanud seda tasapisi näitama, küll mitte sõjaliselt ärbeldes nagu Moskva. Nüüd peab Venemaa hindama ja otsustama, kas edasisel eskalatsioonil on mõtet ning kas tal jätkub selleks jõudu.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias