Persoon

Uudishimu inimeste vastu inspireerib näidendeid kirjutama 

Küsinud Ada Maltseva, 15. märts 2018, 16:09
Kui inimesed tahavad anda endast maksimumi, siis teevad nad ka tööd suure intensiivsusega, iseloomustab näitekirjanik Piret Jaaks näidendi lavaletoomist.  HEIKO KRUUSI
Piret Jaaks on näitekirjanik, kelle näidendid on leidnud konkurssidel tunnustust ning neid on ka päris palju lavale toodud. Tuleval nädalal esietendub kaks lavastust, mille tarvis ta dramaturgina oma panuse annab.

Tuleval kolmapäeval esietendub Tallinnas Kanuti gildi saalis terrorismihirmust kõnelev lavastus „Plaan T“. Tükk sai ainest dokumentaalsest materjalist, mille jaoks lavastajad Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste ning dramaturg Piret Jaaks viisid mullu sügisel läbi vestlusi terrorismihirmust tänapäeva Eesti inimeste seas. Vaba Lava teatrisaalis jõuab aga päev hiljem lavale eepiline kommunaaldraama „Enne meid oli veeuputus“, mille lavastamisega debüteerivad teatris Jaak Kilmi ja Kiur Aarma. Selle tüki dramaturgia kirjutas Piret Jaaks koos Andris Feldmanisega.

Nõukaaega oma absurdsustega tundub praegu tagantjärele põnev ja naljakas meenutada. Kas värskes eepilises kommunaaldraamas saab palju naerda? Või on see naer läbi pisarate?

Kes mäletavad Jaak Kilmi ja Kiur Aarma filmi „Disko ja tuumasõda“, mis rääkis samuti 1980. aastatest, need ilmselt juba aimavad, et natuke nalja ikka saab. Võimalik tõesti, et see on naer läbi pisarate, sest ka kõige jaburamas loos peitub alati olukord, milles inimesed reaalselt elama pidid.

Juba idee rääkida kogu kaheksakümnendate lugu ühe Õismäe teel asuva tornmaja kaudu on teravmeelne ja naljakas. Meie lugu on jutustatud kolme toonase lapse silmade läbi, veeuputuse tõttu kaotavad nad paljutki ja peavad hakkama uut maailma üles ehitama. Kirjutasime selle teksti lõpuks kokku nelja peale. Mul endal oli küll väga tore seda luua, meenutada põnevaid ja humoorikaid seiku lapsepõlvest ning panna kirja teiste juhtumeid. Loodan, et see hea energia läks sinna sisse ning seda on ka publikul tore vaadata.

Nõukaajal vähemalt terrorismi ei pidanud kartma. Mis võtmes käsitlete nüüdisaja terrorismihirmu lavastuses „Plaan T“?

Kõik sai alguse lavastajate Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste ideest, mis tõukus ühest juhtumist. Nimelt elab Üüve-Lydia Berliinis ja kui toimus terrorirünnak Berliini jõuluturul, siis hakkas ta saama murelikke kõnesid, kas temaga on kõik korras. Ja tõepoolest, ta ei viibinudki jõuluturust sel hetkel väga kaugel. Läbielamisest tekkis idee rääkida terrorismihirmust. Oma loo jutustamise vahendiks valisime auto – kuidas auto, mis on ühelt poolt argine igapäevaese, võib muutuda kuritegelikes kätes taparelvaks. Omamoodi on see inimeste personaalsesse ruumi tungimine hirmu külvamise kaudu. Lavastuses kujutamegi väljamõeldud aega ja ruumi, kus autodest on saanud objektid, mida inimesed pelgavad, ning püüame neid oma kunstilisel moel taas hirmust vabastada.

Kuna teemana on terrorism kompleksne ja hõlmamatu, siis otsustasime, et vajame selle lavastuse loomiseks välist abi. Kuna õpin praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemias doktorantuuris, kus uurin, kuidas luua dramaturgiat kogukondi kaasates, siis kohtusime selle lavastuse loomiseks kümnete inimestega, kes kirjeldasid meile, kuidas nad terrorismi näevad, millised on nende enda kogemused sellega ja mis neis täpselt hirmu tekitab. Nendest vestlustest saigi inspiratsiooni lavastus „Plaan T“.

Millised on muljed enda kirjutatud näidendi lavaletoomisest, kas proovid on pingelised?

See, kui näidend lavale jõuab, on alati väga hea tunne, sest näidendi koht ongi laval. Kui olen kirjutanud näidendi valmis, siis tihti võtab teater selle üle ja asub sellega toimetama nii, et mina autorina proovidesse ei sekku. Küll aga olen lavastajatega siiski kontaktis. Saame kokku ja arutame teksti, kuidas üht või teist kohta täpsemaks sõnastada, või selgitan, mis ma mõne koha peal täpselt mõelnud olen.

Lavastusdramaturgina seevastu teen kaasa terve prooviprotsessi. Olen n-ö lavastaja parem käsi teksti ja dramaturgia küsimustes. Mulle meeldib väga proovides osaleda, olla teatriime sünni juures. See on hästi võimas, kuidas kogu kollektiiv töötab ühe suure eesmärgi nimel ühes sünergias.

Lavastajatega on mul alati vedanud, nii nendega, kes mu näidendeid on lavastanud, kui ka nendega, kellega olen proovis olnud. Alati on tekkinud hea ja toetav atmosfäär, kus tegutseme teineteisemõistmises. Tõsi, vahel on tõesti pingeline, kuid ka see käib lavastuse sünni juurde. Kui inimesed tahavad anda endast maksimumi, siis tehakse ka tööd suure intensiivsusega.

Õppisite Tartu ülikoolis teatriteadust, siis Drakadeemias näidendite kirjutamist, nüüd õpite muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli doktoriõppes dramaturgiat. Tundub loogiline ja hästi kavandatud arengutee. Mis oli see, mis juba algusest peale teatri poole tõmbas?

Tegelikult ei olnud see niivõrd teadlikult kavandatud arengutee, kui tundub. Iga etapi vahel on olnud mitmeaastane vahe. Olen vahepeal olnud ka pikalt teatrist eemal. Töötasin näiteks seitse aastat suurkorporatsioonis kommunikatsioonijuhina. Hiljem olen mõelnud, et ka see oli väga kasulik kogemus, mis õpetas mind ratsionaalsemalt mõtlema. Kuid teatrisse tagasi tõi mind seesama asi, mis juba lapsena teatri poole tõmbama hakkas, ja selleks oli uudishimu.

Ma tunnen suurt ja sügavat huvi inimeste vastu. Näiteks küsimuste vastu, kes on inimene, miks on inimene selline, nagu ta on, ja mis teeb inimesest inimese. Kui mõelda dramaturgia peale, siis ilmselt on selline uudishimu ideaalne omadus, et seda luua. Dramaturgia tegeleb paljuski just inimestevaheliste suhete ja inimese sisemaailmaga. Inimese suhtega ümbritsevasse maailma ning pöördeliste olukordadega inimese elus – sünd, surm, armastus.

Tõnu Õnnepalu on Linnalehele öelnud, et „Eesti kirjandusel on see häda, et lugejaid on vähe, ja vähemaks jääb“. Kas näitekirjaniku suurim unistus on leida oma loomingule lavastaja, sest lavale toodud näidenditel on eeldus jõuda suurema publikumi ette?

Jah, Õnnepalul on õigus. Raamatutel pole just liiga palju lugejaid, kuid näidendil on neid kordades veel vähem. Tänapäevaks on lavastaja leidmisest saanud ainuvõimalik tee näidendil inimesteni jõuda, sest raamatuna näidendit peaaegu ei ostetagi. Rääkisin sellest kunagi ühe kirjastajaga, ta ütles, et näidend raamatuna on kinkeprojekt. Omamoodi on see nukker, sest juba ainuüksi meil Eestis kirjutatakse väga huvitavat ja mitmekülgset dramaturgiat. Kuid ka head näidendid püsivad mängukavas vahel lühikest aega ja seega oleks raamatuna nende lugemine üheks võimaluseks näidendil edasi elada. Lavastajad ja teatritegijad saavad näidendeid tellida enda postkasti Eesti Teatri Agentuurist, kes neid suure missioonitundega levitab, kuid teiste huviliste jaoks jääb ainsaks võimaluseks näha näidendi lavaversiooni teatris.

Lisaks näitekirjanikutööle olete kätt proovinud lühijuttude, lastejuttude ja isegi ulmejuttudega. Kas kirjutatav teos on peas üldjoontes selge juba kirjutama hakates või ei tea teinekord ise ka alustades, millega lugu lõpeb?

Olen paar korda proovinud ka nii kirjutada, et töötan samm-sammult välja näidendi sündmuste plaani ja siis kirjutan „liha luudele“. Ka see on osutunud edukaks meetodiks. Nii sündis näiteks „Öökuninganna“, mida hiljuti mängiti lausa kahes teatris korraga – Tartus Karlova teatris ja Vana Baskini teatris. Selle näidendi puhul teadsin, et soovin kirjutada lugu noore mehe ja vanema naise kohtumisest ning nende omavahelise suhte võimalikkusest. Selle mõttega asusingi teekonnale.

------

Loovkirjutamise õpetaja Piret Jaaks: „Igaüks oskab kirjutada. Vaja on vaid tahet!“

Näitekirjanik Piret Jaaks on ise õppinud ja nüüd õpetab Drakadeemias loovkirjutamist. Pärin temalt, milles peitub kirjutamise saladus. Miks üks inimene oskab hästi kirjutada ja teisel ei lähe see üldse?

„Ma usun, et lugude loomise universaalne võime on meis kõigis olemas. Mõni loob lugusid muusika kaudu, teine paneb pintsli lõuendile ja kolmas kirjutab sõna paberile või arvutisse ning mõned on kuldsed jutuvestjad kõnes. See on meediumi küsimus. Mina olen oma meediumi leidnud. Introvertse inimesena sobib kirjutamine mulle hästi,“ ütleb ta.

„Drakadeemias õpetame ka seda, kuidas saada üle kirjutamiskrambist ja kuidas „kirjutada end lahti“. Meie juhtmõte on see, et nii nagu on võimalik õpetada teisi loovalasid – näitlemist, maalimist, komponeerimist, tantsimist, nii on võimalik õpetada ka kirjutamist. Ehk siis jah, saladus on selles, et peab olema tahe, ja kõik muu on juba õpitav. Mõnel on tahe lihtsalt suurem kui teistel,“ kinnitab Jaaks.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee