Arvamus

Pidu meis endis 

Kristjan Roos, toimetaja, 1. märts 2018, 15:54
Sõjatehnika näitus pärast paraadi  Tiina Kõrtsini
Mõni päev on kohe lihtsalt nii eriline. Just selline päev oli 24. veebruar 2018, kui Eesti riik sai 100-aastaseks.

Jah, kõigil meil on vedanud, et olime selle erilise päeva tunnistajaks. Olgem ausad, Eesti 100-ga suursugususelt võrreldav järgmine juubel tuleb ju alles Eesti 500, kui mitte Eesti 1000. Järgmised eestlaste põlved võivad meie peale ikka seetõttu üksjagu kadedad olla.

Oli omamoodi armas, et kui hommikused lipuheiskamised ja paraad välja jätta, siis pidupäeva õhtu sai iga eestlane veeta oma parima äranägemise järgi. Ei rahvapidusid, ei kontserte. Nii jättis riik igaühele võimaluse ise mõnus pidu valla lüüa. Ja inspiratsioonist juba puudus ei tulnud: kes vaatas presidendi vastuvõttu ja pärast kritiseeris NO99 filmi, kes läks tõrvikurongkäigule, kes käis Lätis õlle järel, kes tegi vabariigi auks suusa- või jooksuringi, kes veetis õhtu lähedastega saunas. Need on lood, mida igaüks saab veel lapselastelegi rääkida. Just selline see Eesti 100 pidu oli.

Ehk andis pakaseline ja pime õhtu igaühele vähemalt viivuks aega ka sisekaemuseks. Jäin sel õhtul mõtlema laulva revolutsiooni aegse poliitiku Rein Veidemanni mõttele, et igaühel meist tuleb pingutada selle nimel, et ka me lapsed tunneks, et just Eesti on neile parim koht maailmas. „Muuda ennast, siis muutub ka maailm. Muuda Eestit eestilikumaks. Rohkem Eestit, nii ta kasvab ja kasvades püsib,“ rääkis Veidemann hiljuti Linnalehe veergudel. See on väärt ideaal, mida kanda järgmised sada või miks mitte tuhat aastat.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee