Persoon | Linnaleht

Eiki Nestor: mina olen Eesti suhtes väga suur optimist (3)

Küsinud Ants Vill, 22. veebruar 2018, 15:42
Riigikogu esimeest Eiki Nestorit rõõmustab see, et on alanud tagasiränne Eestisse. HEIKO KRUUSI
1992. aastast riigikogu liige ja 2014. aastast riigikogu esimees olnud Eiki Nestor leiab, et meie riigil on praeguseks läinud maailma mastaabis üllatavalt hästi. Meie tuleviku pant on meie noorsugu, selle garantii aga kuulumine meiega ühtviisi mõtlevate riikide perre, Euroopa Liitu ja NATO-sse. Samas on meil mitu tõsist lahendamata probleemi, rõhutab Nestor.

Kui kaugele me Eesti esimese sajandiga oleme välja jõudnud?

Euroopa jaoks oleme riik, kes on hoogsalt arendanud demokraatiat, viinud oma elu uutele rööbastele ja tänu väiksusele suutnud olla hakkajam mitmel teemal, mis on maailmas uued ehk siis targas keeles innovatiivsemad, seetõttu väga paljudele huvitavad.

Kui me vaatame oma regiooni siin, siis meil on oi kui palju veel teha, et jõuda tasemeni, mis on näiteks meie põhjanaabritel. Ja kui vaadata meie riigi sisse, siis on meil veel rohkem teha. Muidugi, kõige tähtsam on see, mida me ise oma riigist arvame.

Aga kui nüüd mõelda ennast tagasi aastasse 1991 näiteks, siis – ma polnud tollal poliitik – mina küll ei arvanud, et me aastal 2018, kui Eesti vabariik tähistab 100. sünnipäeva, elame siin Eestis nii hästi, kui me praegu elame. Me võime kiruda parlamenti, presidenti, valitsust, keda iganes, aga mõelge tolle aja peale tagasi ja uskuge mind, te tulete samale järeldusele: meil on läinud ikka paremini.

Vast kõige suurem suurus siin riigis, mis minus meie tuleviku suhtes optimismi üleval hoiab, on meie noorus. Me võime arvata PISA testidest nii või teisiti, aga need näitavad häid tulemusi. Kui minusugused „kuldsesse keskikka“ jõudnud inimesed kohtuvad lapselastega ja saavad positiivse elamuse nende ärksusest, optimismist ja kaasaelamisvõimest, elulustist, siis sama käib ka Eesti ühiskonna kohta. Mina olen Eesti suhtes väga suur optimist.

Ja selle saja aasta jooksul saavutatu võib kokku võtta: me iseseisvus ei ole olnud kunagi nii hästi kaitstud kui praegu ning Eestis ei ole kunagi elatud paremat elu kui praegu. Nii et paraku – kes on valitsuse suhtes kriitiline, kirugu edasi, aga ega meie edu pole ju ühe valitsuse töö. See on aastakümnete töö ja ühe valitsuse võiduks või kaotuseks ei saa siin midagi lugeda. See on kõikide valitsuste töö tulemus, ja ka riigikogu töö tulemus.

Millised on meie praegused probleemid?

Probleeme on nii Eestis kui ka Eestist väljas. Meie kõige tõsisem probleem pikemas perspektiivis on Eestist väljaspool.

Oli aeg, kus Venemaa president Boriss Jeltsin oli meie sõber ja iseseisvus taas teoks sai. Sellest ajast on suur idanaaber väga palju muutunud, muutunud taoliseks riigiks, nagu mäletavad need, kes on Nõukogude Liidus elanud. Ei riigi retoorikas ega käitumises näe ma suurt vahet varasema Nõukogude Liiduga. On loodud kuvand vaenlasest, kelle vastu peaks võitlema, kelle eest oma rahvast kaitsma. Ja paraku – meie oleme osa sellest vaenlasest.

Meie õnn on olnud see, et oleme väga ruttu sellest aru saanud, et oleme olnud umbusklikud nende muudatuste suhtes, mis idanaabri juures on toimunud, palju rutem kui meie sõbrad läänes. Selles mõttes oleme käitunud õigesti. See, et kuulume sellesse avatud riikide ringi, ongi meie kõige suurem garantii ja kõige suurem võit. See, et Eesti kuulub NATO-sse ja Euroopa Liitu, on meie elukindlustus. Me ei saa kaevata ennast lahti ja purjetada kuskile, näiteks Suurbritannia ja Islandi vahele. Me oleme siin, kus me oleme.

Aga Eestis endas?

Meie oma elus – loomulikult võiks olla paremini. Aga realistlikult võttes, kui Eesti poleks Euroopa Liitu astunud, oleksime ammu ära kängunud. Muidugi, läheb aega, pole midagi parata, aga – meie elatustase läheneb meie rikkamate naabrite omale. Samal ajal peaksime neilt õppima, kuidas seda kõrget elatustaset ka hoida.

Kui võrrelda erinevaid valdkondi, siis mina tunnen, et meie kõige suurem võlg praegu on selles, et me pole suutnud luua süsteemset lähenemist hästi eakatele inimestele, kel pole jäänud enam palju elada. See killustatus – meil on praegu ju mingi süsteem olemas, aga see ei ole organiseeritud, igaüks vaadaku, kuidas ise jõuab, – on minu meelest kõige suurem mure, kui mõtlen tegemata töödele.

Ja muidugi, kõige olulisem on see, et meil lähemail aastail see hoogne palgatõus jätkuks – see on kõige tähtsam. Ajalehed kiruvad valitsust, mis toimub Eesti–Läti suunal. Kui Eesti keskmine palk on 1200 eurot ja Lätis 900, siis peavadki Lätis olema hinnad odavamad. See on lihtne majandusloogika! Nii et – Eestis on elu parem kui Lätis, midagi pole parata, aga Läti madalamaid hindu võivad kõik lõunaeestlased ära kasutada, ja uskuge mind: te ei ole riigireeturid!

Kas Taganurga inimeste mured kõrgele Toompeale kostavad?

Kasutame sõna „kõlakas“, niisiis – kõlakas selle kohta, et riigikogu liikmed ei tea elust mitte midagi, oleks siis õige, kui me nad pärast riigikogu valimisi laseks siit uksest sisse, paneks uksed lukku ja nad enam välja ei saaks. Sellisel juhul võiks nii kirjutada. Tegelikult on meil kõigil olemas abikaasad, lapsed, vanemad, vanavanemad, sugulased, sõbrad... Kümned ja tuhanded korrad, kus me suhtleme kogu ühiskonnaga. Riigikogu liikmed ei ela mingis mullis, nad elavad täpselt sedasama Eesti elu nagu kõik inimesed.

Millise riigikogu otsuse võiks positiivselt esile tuua?

Võtame eelmise aasta. Eelmisel aastal tehtud otsustest on kõige olulisem üks; ma tunnistan, et võitlesin selle eest kaua – viisteist aastat läks –, enne kui arusaamine jõudis valitsejateni. See teadmine, et meie ühiskonnas kulutused inimeste tervisele peavad paratamatult kasvama, ja sellest 13 protsendist, mis makstakse töötavate inimeste palkade pealt ravikindlustuseks, ei jätku. Põhjus on selline – see ei käi ainult Eesti kohta – , et me elame kauem, seetõttu vajame ka rohkem arstiabi.

Aga see ei ole põhiline põhjus kulutuste suurendamiseks. Põhiline põhjus on see, et pea kõik, mis tervishoius on uut, et see kõik on palju kallim kui varasem. Kui öelda, et internet tegi maailmas ühe revolutsiooni, siis ma arvan, et minu eluajal näeme veel järgmist, ja selle teevad geeniteadlased. Ning see hakkab olema võib-olla tervel maakeral veel suurem üllatus, probleem, vastuolude tekkimise allikas.

Milliseks võiksid kujuneda meie ja meie riigi jaoks järgnevad aastad?

Olen kindel, et hirm avatud maailma ees ei saa Eestis ülekaalu parlamendis, et see jääb alati vähemusse ning nende ideede toetus palju ei tõuse praegusega võrreldes, jääb sama pisikeseks tulevikus.

Arvan, et viimaste aastate kõige positiivsem näide Eestis on olnud see, et kui me Euroopa Liitu astusime, siis nendes tööjõu vaba liikumise tingimustes täiesti selgelt oli ju teada, et inimesed liiguvad sinna, kus nad saavad oma oskusi ja teadmisi paremini rakendada ja olla paremini makstud, siis nüüd juba paar aastat see miinusmärgiga number on meil positiivne. Eestisse tuleb rohkem inimesi, kui lahkub. Ma arvan, et nii jääb ka tulevikus olema.

Ma usun, et Eesti inimene jätkuvalt jääb, et Eesti riik asub siin, kus ta asub. Ja meie elukindlustus on sõbralik koostöö. See õnnetu hetk meie ajaloos, kus meie iseseisvus katkes – kui te natukenegi mõtlete ajaloo peale tagasi, katkes ju seetõttu, et maailma rahvad igaüks ise püüdsid tollel kriisihetkel oma probleeme lahendada. Ja siis ei olnud meil sõpru. Kõik. Lihtne. Ja siis need kolm Balti riiki olid ühele suurele tegijale lihtne suutäis. Nii kaua, kui see meie moodi mõtlev maailm püsib ühtne ja ühteviisi aru saab, nii kaua on Eestis kõik hästi.

----------------------------------------------

Tunnustus

President Kersti Kaljulaid andis Eesti 100. sünnipäeva eel riikliku teenetemärgi 166 inimesele. Riigivapi II klassi teenetemärgi pälvis riigikogu esimees Eiki Nestor, kes on üks Eesti ajaloo pikema töökogemusega riigikogu liikmetest.

Eiki Nestor (64) on olnud riigikogu liige alates 1992. aastast, ta on olnud VII, VIII, IX, X, XI, XII ja on XIII koosseisu liige. Aastail 1994–1995 oli ta regionaalminister, aastail 1999–2002 sotsiaalminister. Aastast 2014 on ta riigikogu esimees. Nestor on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige.

3 KOMMENTAARI

h
hurraaa16. aprill 2018, 21:36
sots on optimist... kas kusagil on uus Lenin sündinud... elab heinakuhja all ja kirjutab piimaga raamatuid.. hr kommunidst ju on neid lugenud
l
lootsin väga, kuid05. märts 2018, 09:28
optimismiks pole küll enam põhjust. Lubati rohkem raha kätte, saanud pole midagi ja seda piskut kooritakse näppude vahelt ära.
Loe kõiki (3)

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee