Päevateema | Linnaleht

Rahvarõivaid kandes tuleb teada paljusid pisiasju 

Ada Maltseva, ada.maltseva@linnaleht.ee, 22. veebruar 2018, 15:39
Naiserõivastus Paistu kihelkonnast. Aldo Luud
Peagi ootab ees vabariigi aastapäev koos presidendi vastuvõtuga. Igal aastal leidub seal inimesi, kes piduliku riietusena kannavad rahvarõivaid.

Lisaks kihnlastele ja setudele, kes on rahvarõivaid alati kandnud ja kannavad neid praegugi täie teadlikkusega, leidub järjest enam inimesi, kes on rahvarõivad hankinud või ise teinud ning panevad need pidulikul puhul aeg-ajalt selga.

Otse loomulikult peaksid seljas olevad rahvarõivad olema puhtad ja korras. Aga sellega asi kaugeltki ei piirdu – rahvarõivaste õige kandmine on omaette teadus ning apsakaid tasub vältida. „Eesti inimesed on üsna teadlikud sellest, milline peab välja nägema pidulik rahvarõivakostüüm. Samuti tehakse vahet neiu ja naise rõivastel. Teatakse ikka, et naised kandsid peakatet ja põlle ning pärjad olid mõeldud noorte neidude ehtimiseks,“ märgib Eesti Rahva Muuseumi kuraator Reet Piiri.

Alustage asjatundjatest

Kõigepealt peab kindlaks tegema, kuidas selle kandi rahvarõivad, mida kanda plaanitakse, täpselt välja näevad. Sellist komplekti, et seelik ühest kihelkonnast, käised teisest, ei ole sobilik kokku panna.

„Inimene, kes otsustab rahvarõivad ise teha või meistrilt tellida, teab, et see on suur ja mahukas ettevõtmine, kuhu kulub palju materjali ja töötunde. Kui juba see töö ette võtta, siis tuleks olla tulemuses kindel ja ilusti tehtud kostüüm kaunistaks kandjat. Et vigu vältida, oleks vaja pöörduda asjatundjate poole. Meie suurimast rahvarõivavaramust Eesti Rahva Muuseumist saab ikka abi, kas kohapeal või meilitsi. Rahvarõivakostüümi valides on heaks abimeheks portaal aadressil rahvaroivad.folkart.ee. Eestis on ilmunud ka palju kirjandust, raamatuid saab sirvida raamatukogudes. Alati tasub vaadata muuseumides olevaid originaalesemeid portaalist www.muis.ee,“ soovitab Piiri.

Tukk tanu alla

„Inimestel, kel tekib huvi kanda rahvarõivaid, on tavaliselt ka huvi, kuidas selliseid riideid selga panna. Aga vahel on näha ka eksimusi,“ tõdeb muuseumi kuraator.

„Keerukas on naiste peakatete pähepanek, eriti linikute ja palmikute pähesidumine. Aga ka tanude pähepanemise viisid on erinevad. Üldjuhul jääb tanuäär juuste piirini, lõunapoolses Eestis, kus tanu serval on pits, jääb pits laubale. Juukse tukk pannakse tanu alla, sest tanu kandmise ajaloolisel ajal tukamoodi veel ei olnud. Tanu ei ulatu kulmudeni ja seda ei kanta ka kuklas. Põhja-Eestis asetati tanu pähe püsti, tanu ots oli kurrutatud, öeldi, et tanu oli peas kui kübarake. Samamoodi otse peas oli naistemüts ehk pottmüts. Saaremaa kõrged tanud olid seevastu kergelt tahapoole kaldu. Ja kui abielunaisel on tanu peas, peab ette siduma ka põlle. Põllede juures on oluline pikkus ja laius, vastavuses kandja mõõtudega. Üldjuhul on põlle alumine äär 10 sentimeetrit seelikuäärest kõrgemal,“ märgib ta.

Reet Piiri toob välja, et suuremaid probleeme on ehete kandmisega, mehed kipuvad naiste ehteid kandma. „Tuletan veelkord meelde, et kuhiksõlg on ainult naiste ehe. Ja naised kandsid sõlge rinnal, mitte kurgu all. Mehed panid oma särgihõlmad kinni vitssõle abil, aga kasutati ka lihtsamaid südamekujulisi sõlgi või väikesi preese. Hoburaudsõlg ei sobi 19. sajandi kostüümi juurde,“ rõhutab ta.

Pastlad passivad hästi

Aga mida panna jalga, kui seljas rahvarõivad? Uhkeid trendikingi mõistagi ei kanta, aga kas pastlad võiks asendada tagasihoidlike madala kontsaga mustade kingadega?

„Rahvarõivaste taaselustamise ajal on just traditsioonilised jalatsid kõige rohkem vastuseisu kohanud,“ tähendab Piiri. „Pidulike jalatsitena kanti varem pargitud nahast pastlaid. Erandiks oli vaid Saaremaa, kus juba varakult levisid kingad ja saapad. Tänapäeval kantakse rahvarõivakostüümiga piduliku sündmuse ajal kinniseid musti madala kontsaga kingi, pastlaid või nööritud saapaid. Kindlasti ei sobi lahtise ninaga kingad või rihmikud,“ kinnitab ta.

Ja loomulikult ei passi rahvarõivaste juurde nüüdisaegsed moekad kotid. „Hädavajalike asjade kaasavõtmiseks on sobilik valmistada tekstiilist kotike. Mis tegumoega ja mis materjalist, selleks on palju võimalusi: võib kududa, heegeldada, riidelappidest õmmelda, kaunistada tikandi või aplikatsiooniga jne. Siingi on heaks abiliseks muuseumide veebivärav www.muis.ee, kust saab häid ideid. Ja nagu seal näha, tehti triibuseelikutest kotte harva, meie esivanematel oli palju rikkalikum fantaasia endale otstarbekas ja ilus kotike valmistada,“ tõdeb Piiri.

„Mulgi mehed võtsid vajaliku kaasa nahast kõhukotis ehk tasis, tänapäeval võib mehele kotti tehes eeskuju võtta nahast või riidest õmmeldud tubakakottidest. Tubakakoti nöör oli kinnitatud püksinööbi külge, kott ise oli otsapidi püksitaskus või rippus niisama,“ annab asjatundja nõu ka meestele.

Ent kuidas peaks rahvarõivakostüümis mees siseruumis peakattega talitama? „Meeste peakate oli enamasti vildist kaapkübar, kübara rummu ümber seoti sageli värviline ehispael või punane nöör,“ sõnab Piiri. „Eesti mees hea meelega pead ei paljastanud, kuid kirikus ja söögilauas oli ta alati paljastatud peaga – austusest. Viies kokku vana kombestiku ja tänapäeva etiketi, oleme soovitanud mehel ruumi sisenedes kohe peakate ära võtta. Rahvarõivakostüümi terviklikkuse huvides ja ka atraktiivsusest võib mees kaapkübara pähe jätta, aga sel juhul peaks ta paljastama pea naise juuresolekul või kätlemisel. Nagu etikett kaabugi puhul ette näeb. Ja loomulikult kaap peast ka hümni ajal,“ annab Piiri juhiseid.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee