3
fotot
Rein Veidemann suhtub A. H. Tammsaaresse ja tema loomingusse nii aupaklikult, et Linnalehe fotograafil oli üksjagu tegemist, et ta suurkirjaniku laua taha istuma meelitada. (HEIKO KRUUSI)

Kirjandusteadlase ja kirjaniku Rein Veidemanni sõnul on A. H. Tammsaare looming kui kogu aeg voolav allikas, mis ei saagi tühjaks.

„Selles (mõttes – toim) on kindlasti ka suur lootus Tammsaare loomingu igikestvusele, vähemalt eestlaste jaoks,“ usub Veidemann. Üks Tammsaare loomingu parimaid mõtestajaid räägib, et armastatud kirjaniku teoseid lugedes võimendab ta meile kogu aeg uusi mõtteid. „Võimendab just sel määral, mil me ise kasvame, mil määral me ise oleme midagi juurde lugenud,“ hindab Veidemann.

Kas just Tammsaare oma teostega annab meile, eestlastele enesekindlust ja võib-olla rasketel hetkedel isegi meelerahu? „Seda ma ei oska päris öelda, kas ta meelerahu annab. Aga Tammsaare muuseumis on meenena trükitud väga ilus T-särk, millel on lause: „Vargamäel oli elu veel raskem“. Selles mõttes küll annab ta meile julgust ja jõudu, kui hakata mõtlema tagasi selle peale, kust meie rahvas kõik on läbi tulnud. Ja ikkagi tänu oma tööle ja visadusele hakkama saanud ja võib-olla isegi tänu sellele, et sealt ei leitud armastust. See kuulus lause, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Aga järgmine lause on noorelt Andreselt: sina, isa, nägid küll vaeva, aga armastust polnud kuskil. Kui meie nüüd seda loeme, siis võib-olla julgustus seisneb selles, et me siiski ehk tajume, et see maa ja rahvas vajab armastust ja me peame seda vähemasti otsima. Isegi siis, kui me sealt vastuarmastust ei leia. See on julgustav,“ mõtiskleb Veidemann.

Tema ja teised Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi eestvedajad võtsid südameasjaks, et Tammsaare nimi oleks eelmisel nädalal, suurkirjaniku 140. sünniaastapäeval au sees.

Ühtekuuluvustunne

Põhjuseid, miks Tammsaare sünniaastapäeva suurejooneliselt tähistada, on kirjandusteadlase sõnul mitu. Esiteks, Veidemann tunnistab, et näeb üha enam, kuidas inimeste, eriti noorte suhtumine klassikasse on muutunud. Lugemine on muutunud fragmentaarseks, suurt ei loetagi ja kui, siis lühikesi tarbetekste ning sõnumeid. „Valdav on tunne, et inimesed oleks nagu maailma äsja tulnud ning leitakse, et ei olegi vaja vaimset seost minevikuga,“ leiab Veidemann. Teise põhjusena toob ta näite, et 2016. aastal jäi luuletaja Debora Vaarandi 100. sünniaastapäev Eestis vaid lokaalse tähelepanuga sündmuseks, seda tähistati vaid Saaremaal mälestusmärgi avamisega. Tammsaarega ei tohtinud ju sama korduda! Ja lõpuks lähtus Veidemann sellest, et me keegi ei tea, milline on elu kümne aasta pärast, kui saab tähistada Tammsaare 150. sünniaastapäeva.

„Tammsaare sünniaastapäeva tähistamine tuletas meile meelde, et meil on niisugust klassikat, niisuguseid teoseid, mille endassevõtmine muudab meid paremaks. Ega Tammsaare teostes otseselt lõbu ei leia, aga kui me seda loeme, siis tunneme, et seal avaneb meie enda rahva minevik ülemöödunud sajandi lõpust kuni möödunud sajandi keskpaigani. See on meie oma ajalugu, eestlaste ajalugu,“ räägib Veidemann.

Nii Veidemanni kui ka paljude ta mõttekaaslaste jaoks oli eelmise nädala Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktus justkui ideaalne Eesti 100. aastapäeva aktus. Lihtne, kontseptuaalselt ühendatud, paari kõnega. „Tajusin Estonia saalis istudes mingit müstilist ühtekuuluvustunnet,“ meenutab Veidemann nädalatagust sündmust ning lisab, et kujundlikult võiks seda hetke iseloomustada – õigupoolest tabas ta sellel mõttel ennast juba saalis istudes – Paul-Eerik Rummo ühe kuulsama armastusluuletuse ridadega: „Me hoiame nõnda ühte / kui heitunud mesilaspere / me hoiame nõnda ühte / ja läheme läbi mere.“

Tammsaare 140. sünniaastapäevaga seonduvalt on kirjaniku majamuuseumis värskelt avatud näitus, kus pööratakse üksjagu tähelepanu ka kirjaniku omaaegsetele kriitilistele artiklitele. Või kas need olid ikka kriitilised? „Tammsaare oli küll selgelt kriitiline niisuguse asja suhtes nagu võimu võõrandumine. Seda on igas ühiskonnas, ka kõige demokraatlikumas on võimu võõrandumine alati võimalik. Ta kirjutab sellest teatava irooniaga, aga Tammsaare ei ole distantseeritud vaatleja. Tema lähtekoht on, et inimesed peaksid kogu aeg iseendasse vaatama,“ tutvustab kirjandusteadlane ning toob siis näite Tammsaare suhtumisest kirikusse. Veidemann leiab, et suurkirjanik ei olnud usu vastane, sest tema teosed on väga religioossed, seal on palju Jumala otsimist. Ta oli institutsiooni suhtes kriitiline, sest nägi, et kirik on oma kogudusest võõrandunud.

Kirjaniku majamuuseumi ees vaatab Tammsaare pea justkui tühjusesse. Rein Veidemann kasutab ära värsket lund ja teeb palli, et kirjanikul oleks huvitavam vaade. Lapsed võiks siia üldse lumememme teha, lisab ta. (HEIKO KRUUSI)

Kes on praeguse Eesti mõtlejad, keda võiks võrrelda Tammsaarega omas ajas? Veidemann toob välja kaks nime, Hando Runneli ja Toomas Pauli. Runnelist on ta kirjutanud kui Tammsaarest eesti luules. Veidemanni hea sõbra ja õpetaja Toomas Pauli esseedes kajab aga hoolimine inimesest. „Ka Tammsaare hoolis inimesest. Tema põhitees on minu meelest eksistentsialistlik: me saame ellu täiesti juhuslikult, kui me selle juhuse oleme saanud, siis meil tekivad siin elus sellesama elu suhtes kohustused, vastasel juhul me ei vääri seda. Ka Tammsaare kriitika on kantud hoolivusest, mitte ärapöördumisest ja eemaldumisest, vaid ikkagi kaasaelamisest,“ leiab Veidemann.

Jah, Runnel ja Paul võtavad meedias sõna, kirjutavad artikleid. Aga kas nende sõnum jõuab kohale? Veidemann pakub, et tõenäoliselt pidi Tammsaaregi endale mõnel hetkel tunnistama, et tema hääl on hüüdja kõrbes. „Igas ühiskonnas on niimoodi, et kui sa midagi kirjutad, siis kõigini see nagunii ei jõua. Aga sa jõuad võib-olla teatud grupini, n-ö ühe koguduseni. Nagu kirikuski, kus sellel kogudusel on omakorda võime neid sõnades väljendatud mõtteid edasi kanda. Ja niimoodi kaudsel viisil võib tõesti sõna mõjuda,“ arutleb kirjandusteadlane.

Unistused ja reaalsus

Tammsaare 140 tähistamine läheb sujuvalt edasi Eesti riigi 100. sünnipäeva tähistamiseks. Veidemannilt kui laulva revolutsiooni aegselt poliitikult on paslik küsida, milline oli tema unistus toona, 1980. aastate lõpus ja kui palju see erineb praegusest reaalsusest. Unistus peabki olema idealistlik, sest ei saa unistada reaalsust, leiab Veidemann. Küsimus on eelkõige selles, kuhu püüeldav reaalsus modelleerida. Veidemann uskus toona, võib-olla tagantjärele mõeldes natuke naiivselt, kuidas oma riigi tagasisaamisega kasvab eestlaste tung vaimsuse poole veelgi. Kuidas hariduselu ja rahvuslik looming saab võimsa plahvatusliku tõuke ja kuidas tekiks heaolu, mis rajaneks võrdsetel võimalustel. „Võimaluste võrdsust muidugi ei tulnud ja heaoluühiskonna piirile hakkame nüüd alles kuidagiviisi jõudma, kui võrdluseks pidada Põhjamaid ja nende heaolu,“ on kirjandusteadlane tagantjärele tark.

Rein Veidemann tahab, et ka tulevad põlvkonnad tajuksid Eestit kõige erilisema ja parima paigana (HEIKO KRUUSI)

„See mõte, mis ma edasi tahaksin anda, on see, et Eesti on meile parim koht maailmas. Et siit ei mindaks ära. Vastupidi, et siin olemise ja elamisega tehtaks ja saavutataks seda, et ta on maailma parim paik. Minu jaoks ta ongi maailma parim paik, kuid ma tahaksin, et ka see põlvkond, kes järele tuleb, tajuks seda. See ei ole iseenesestmõistetav. Selle nimel tuleb midagi teha, nii vaimselt, riigi- kui ka elukorralduslikult. Palju tuleb pühenduda,“ räägib Veidemann. Ta toob välja, et lõpuks algab aga kõik siiski igast perest ja inimesest. „Muuda ennast, siis muutub ka maailm. Muuda Eestit eestilikumaks. Rohkem Eestit, nii ta kasvab ja kasvades püsib. Mulle on lähedane Uku Masingu üks keeleline tuletus, elusamus. See on teatud elu kvaliteedi seisund. Seesama elusamus võiks olla rakendatav ka Eestile. See tähendab kindlust, et Eesti püsib sellisena, nagu ta meil käes on. Tegelikult on meil ju erakordselt vedanud, me oleme miljoniline rahvas riigi, keele ja kõrgkultuuriga, oma suure pärimuskultuuriga. No mida veel tahta. Me võiks iga päev ärgata ja olla tohutult tänulikud, mina olengi tänulik.“

Õnnestav kogemus

Veidemann ei taha enda sõnul näida ka viriseva vanamehenässina, vaid otsib ja leiabki ka praegustes noortes palju positiivset. Viimase erilise kogemuse sai ta mullusel noorte laulupeol. „See oli julgustav ja õnnestav kogemus. Ma tajusin meeletut jõudu ja entusiasmi. Seal oli üks juhatajatest Rasmus Puur, tema sobiks väga hästi praeguse noore inimese koondkujuks. Ma arvan siiski, et ka uue põlvkonna puhul hakkab Eesti olema heades kätes. Nad on väga avatud, haritumad, mobiilsemad ja võimalusi haaravamad. See on täitsa loomulik, et nad ei korda või ei taha korrata oma vanemate või vanavanemate ettekirjutusi. Kui nad isegi mässavad, siis mingisuguse allhoovuse kaudu saavad nad ikkagi oma kultuuridoosi. Nad ei pääse sellest, et siin maanurgas on eestlased elanud väga kaua. Ühel hetkel nad tajuvad, et on üks lüli kümnete-sadade-tuhandete põlvkondade keest, mis ulatub täiesti nimetusse minevikku.“

-----------------------------------

Mäkketõusev tee kohtub taevaga

Rein Veidemanni jaoks on viimastel aastakümnetel olnud üheks inspireerivamaks kohaks tema abikaasa Andra Veidemanni esivanemate talukoht Põhja-Viljandimaal Veneveres. „Oleme paarkümmend aastat seda talukohta elus hoidnud. Seal on sarnane väljamägi nagu Vargamäel. Kui ma talumaja hoovist sinna väljamäele lähen, siis on mul vastas ainult mäkketõus ja taevas. Mäkketõusva tee kohtumine taevaga – see on inspireeriv. See on mulle ka kogu aeg kuidagiviisi olnud hingeliseks toeks,“ tunnistab Veidemann.

Üles on ta aga kasvanud Pärnus ja sellest ajast pole teda mitte niivõrd mõjutanud meri, vaid jõgi ja selle suubumine merre. „Jõe suubumine merre on mulle sisimas olnud alati väga oluline kontrapunkt. Nüüd on see aga üle kandunud mäkketõusva tee kohtumiseks taevaga,“ tutvustab Veidemann enda jaoks tähtsaid inspiratsiooniallikaid.

------------------------------------

Julgus öelda: „Mul on häbi.“

Eesti 100 juubeliaasta on alanud skandaaliga, kus avalikkuse pahameele on pälvinud presidendi otsus kutsuda vastuvõttu lavastama NO99 teatri juhtfiguur Tiit Ojasoo.

„Ma eelistaks, et kui keegi eksib ja selle eest andestust palub, siis meis oleks siiski niipalju suuremeelsust andestada. Kahjuks pean tunnistama, et seda on väga vähe praegu näha. Kui inimene palub vea eest andestust, siis see tähendab, et ta juba ise tunnistab seda,“ leiab Rein Veidemann ja lisab: „Kui ma ise olen midagi kirjutanud või midagi valesti teinud, siis ma ei karda kunagi öelda, et mul on häbi. Ma tahaksin, et kuuleksin ka inimestelt, kes on midagi valesti teinud, et nad ütleks, et neil on häbi. Aga häbi tihtipeale ei ole ning seetõttu me ka saame aru, et vabandus on ainult formaalne. Kui aga öeldaks, et „jah, mul on piinlik, mul on häbi ja ma palun vabandust“, siis minu jaoks oleks see teema täielikult suletud ja saab edasi minna. Selles suhtes saan ma ka aru, miks teemat edasi keritakse. Tehtud otsused ei ole olnud võib-olla kõige õigemad. Saaks ju öelda, et „jah, me häbeneme neid otsuseid ja palume vabandust“. Aga et nüüd kasutada inimest, kes on eksinud ja selle eest karistuse saanud – pean silmas NO99 osalust –, siis see läheb raamistikku, kus inimeselt ei saa ära võtta kogu tema loomingulist elu ja võimalusi.“

-----------------------------------

Rein Veidemann

Sündinud 17. oktoobril 1946 Pärnus.

Tallinna ülikooli emeriitprofessor ja rahvusringhäälingu nõukogu esimees.

Õppinud aastail 1954–1965 Pärnu 1. 7-klassilises koolis ja Pärnu 1. keskkoolis ning seejärel aastail 1969–1974 Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust.

Aastatel 1986–1989 oli ajakirja Vikerkaar peatoimetaja. Oli Rahvarinde Eestseisuse liige 1988–1992. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige 1990–1992 ja riigikogu liige 1992–1995.

Kirjanduskriitiliste artiklite kõrval on tema sulest ilmunud romaanid „Lastekodu“ (2003) ja „Tund enne igavikku“ (2012).

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias