Koolitaja Kaido Pajumaa rõhutab, et juhtimine põhineb suhetel ning ka juht ja töötajad peaksid omavahel inimlikult suhtlema. (HEIKO KRUUSI)

Mullu teist korda aasta koolitajaks valitud Kaido Pajumaa jõudis koolitamiseni isikliku arengu kaudu, õppides ebaõnnestumistest ja leides väliste edutunnuste kõrval üles oma sisemise mina.

Igal juhul on tema teekond koolitajaks olnud huvitav, seda võiks võrrelda sõiduga Ameerika mägedel. „Mul võttis aastaid aega, et end nimetada koolitajaks,“ ütleb neljakümnele lähenev Pajumaa. „Tegelikult ma ei tunnegi end koolitajana, vaid mikroettevõtjana. Ma ei ole kunagi teadlikult otsustanud, et minust saab koolitaja, sest see ei tundunud päris tõsiseltvõetav amet,“ tõdeb ta.

Pajumaa on lõpetanud Tartu ülikoolis rahvusvahelise ettevõtluse eriala. Ta töötas viis aastat Hansapangas, kus plaanis karjääri teha. Seal sai ta ka oma esimese koolituskogemuse, sest pidi projektijuhina koolitusi läbi viima. „See kukkus hästi välja, sest nn lavahirmu ei olnud,“ ütleb ta. Pangast läks ta eelmise majandusbuumi ajal eraettevõtlusse oma ehitusfirmat arendama, kuid juba 2008. aastal pakkis ta firmas asjad kokku.

Ta jätkas ettevõtlust, kuid palju väiksemas mastaabis, arendades väikest kaubandusäri ning pidades selle kõrval blogi sisekosmos.ee, kus kirjutas kõigist oma ebaõnnestumistest ja vaimse tee otsingutest. Kuni ühel päeval hakkasid blogi lugejad uurima, kas ta ei tahaks korraldada koolituspäeva, kus ta kõigest sellest ise räägib. Kohale tuligi ligi sada inimest, kes jäid rahule. Veel paar sarnast koolituspäeva, kuni osalejate seas olnud pangainimesed soovisid saada ka oma meeskonnale sarnast koolitust. Niimoodi laiendas ta koolitusi ettevõtetele ning koolitusäri hakkas muudkui paisuma – lumepall oli teele lükatud. 2013. aastal müüs Pajumaa oma väikese kaubandusäri konkurendile maha ja keskendub nüüd ainult koolitustele, mida pakub motivaator.ee kaudu.

Viimasel kolmel aastal Pajumaa motivatsioonikoolitusi eriti enam ei tee. Põhjus on selles, et koolitusel pole mõtet, kui juht tellib oma töötajatele motivatsioonikoolituse, tahtmata näha enda rolli töötajate motiveerimisel, põhjendab koolitaja. Kui juht ei mõista, et töötajate motiveerimine algab temast endast, tekib olukord, et motivatsioonikoolitust läbi viima tellitud koolitaja tunneb end kui kloun, kes on tulnud matustele show’d tegema. Nii on ta viimastel aastatel fookusesse võtnud meeskonna dünaamika parandamise. „Esimene poolteist tundi läheb tavaliselt usalduse loomise peale. Aga kui päeva lõpuks näed, et inimeste energia on muutunud, nad on üksteise suhtes avatumad, räägivad asjadest avatumalt, neil on tekkinud huvi meeskonnatunnet hoida, siis tunned, et oled tõesti midagi kasulikku teinud. See on kõige parem tunne,“ tõdeb Pajumaa.

Juhtimise kvaliteet

Praegu on tööturul pingeline aeg – juhid peavad mõtlema, kuidas tööotsijatele ettevõte atraktiivseks teha, sest töövõtjatel on palju valikuvabadust. Ja töökohta ei valita ainult palganumbri, vaid ka selle järgi, milline on ettevõtte õhustik, milline juhtimisstiil jne. Ehk nn mitterahalised motivaatorid mängivad järjest suuremat rolli. „Nii rahaline kui ka mitterahaline osa on väga olulised ning neid ei saa teineteisega asendada,“ kinnitab Pajumaa.

Ka palk on endiselt väga oluline, olenemata sellest, millise palgagrupiga tegu. „Me elame ikkagi kapitalistlikus majandusruumis, mida rohkem mul raha on, seda mugavamalt ma ennast tunnen. Kui inimesel on vähe raha, teeb see ta õnnetuks. Eriti õnnetuks teeb see, kui ta teab, et sama töö eest saab kuskil teises ettevõttes keegi teine rohkem palka. See kindlasti tekitab tööga rahulolematust,“ tõdeb koolitaja. Ta on koolitustel uurinud, kes oleks nõus viis protsenti rohkem palka saama tingimusel, et tema uus otsene juht oleks täielik diktaator, kes käsib, kontrollib, ei tunnusta, ei anna tagasisidet. Senimaani pole veel kedagi olnud, kes veidi suurema palga kasuks valiku teeks.

Kolmanda motivatsioonitegurina toob ta välja enesemotivatsiooni ehk inimese oskuse ennast motiveerida. „Üha rohkem noori mõtleb sellele, mida ta tegelikult teha tahab. Ja mitte just selles mõttes, et proovitakse leida oma kirg ja keskenduda sellele, vaid üha rohkem püütakse just aru saada, mis inimene ollakse,“ räägib ta. „Mida varem inimene saab aru, mis on tema anded – ja kui ta neid juba väga varasest noorusest arendab –, seda rohkem toob tulevik töörõõmu, naudingut sellest tegevusest. Siis ei pea tööd ainult palga pärast tegema. Nendel, kes leiavad, et see töö ei ole üldse nende jaoks, et nad teevad seda ainult arvete äramaksmise pärast, on väga raske end motiveerida. Aga kui ei jõua nädalavahetusel esmaspäeva ära oodata, sest töö on nii põnev – mis vahet siis selles, kas makstakse 100 eurot rohkem või vähem?“ räägib ta.

Juhi inimlik pale

Olge inimesed, annab Pajumaa ühe lihtsa soovituse nii juhtidele kui ka mis tahes ametiposti pidajatele. Ta loetleb hulga omadusi, mis inimlikku palet esile toovad: iseendast paremini aru saamine, julgus olla haavatav, vabanemine võltsmaskidest ja hirmudest, julgus olla see, kes tegelikult oled, julgus tunnistada oma puudusi, julgus küsida nõu ja abi, julgus öelda asju, kui ei tea, kuidas neile reageeritakse.

„Olen näinud, et juhid, kes on võtnud selle teekonna ette ja lõpetanud ära nn juhiks olemise, vaid muutunud oma töötajate ees inimeseks – kui nad astuvad ühe sammu inimeste poole, siis inimesed astuvad kolm sammu neile vastu,“ räägib Pajumaa. Juhid, kes tunnevad, et töötajad ei tule kaasa, ei mõtle kaasa, punnivad kõigele vastu, peaksid kõigepealt peeglisse vaatama ja mõtlema, kuidas nad ise käituvad. Kas ehk mängivad suurt juhti, ei küsi kunagi töötajate arvamust? „See on esimene samm – elada tões iseenda vastu, mitte püüda peita oma puudusi, mitte varjata oma eksimusi, vaid olla inimene, ja kui see samm astuda, siis sealt edasi tuleb kõik lihtsamalt,“ kinnitab koolitaja.

Pehme ja kõva juhtimine

Kui jagada juhtimisvõtted tinglikult pehmeteks ja kõvadeks, siis kõvasid juhtimisvõtteid on väga lihtne rakendada, nendib Pajumaa. Just pehmete võtete kasutamine on palju kõvem ja keerulisem, kui paberil paistab. „See ei ole mingi väljakutse teha Excelis tabel valmis, minna koosolekule ja näidata mingeid numbreid. Kellelegi ei ole väljakutse nõuda, käskida, kontrollida, olla õel. Väljakutse on olla inimene. Juhile on väljakutse saada oma töötajaga näost näkku kokku ja küsida, kuidas töötajal läheb. Väljakutse on ka küsida töötajalt enda kohta tagasisidet,“ tõdeb Pajumaa.

Need pehmed juhtimisvõtted ei ole sugugi teisejärgulised. „Kogu juhtimine on üles ehitatud ainult suhetele ning suhteid ei saa luua müüri või barjääri tagant. Suhteid saab luua ainult siis, kui juht kõigepealt viskab oma seinad ja müürid minema ning hakkab päriselt inimestega tegelema. Siis tuleb kõik muu järele. Sest kui juhil ei ole inimesi, siis tal ei ole ka ettevõtet, mida juhtida.“

Kuidas nautida tööd?

Paraku on nii, et isegi need, kes oma tööd naudivad, ei pääse päriselt tööga seotud stressist. On kahte tüüpi stressi – positiivne ja negatiivne. Negatiivne stress tekib siis, kui tööd on liiga palju, antakse ülesandeid, mille täitmiseks töötaja ei ole valmis, juht ei väärtusta töötajat jne. Ülemäärane negatiivne stress võib viia töötaja läbipõlemiseni. Aga on ka positiivne stress. „Ma päriselt naudin oma tööd, aga olen ikkagi stressis, sest mul koolitushooaeg just algab ja see hakkab olema väga kiire aeg. Ma tean, kui raske ja keeruline see on. Aga ma tunnen, et teen midagi head, saan selle eest väärilist tasu ja see teeb mind samal ajal ka õnnelikuks,“ ütleb Pajumaa.

„Minu arvates on tänapäeva ühiskonnas väga suur stressiallikas võrdlemine. Need mudelid, mille nimel justkui pingutatakse, on valed. Pidev võrdlusbaas sotsiaalmeedia kaudu, mille alusel luuakse eeskujusid, illusoorseid saavutusi, mille poole püüelda, tekitab kõige hullemat stressi ja mitte ainult tööalaselt, vaid just emotsionaalselt, paneb mõtlema, et sa ei ole piisavalt hea, ei ole kuhugi jõudnud. See on kõige hullem stress,“ leiab Pajumaa.

Endaga kontaktis olemine

Hästi oluliseks peetakse edu, edukaks saamist. Pajumaa tunnistab, et temagi oli üks neid, kes noorena arvas, et elu mõte on saada edukaks. Aga edukust hinnatakse väliste näitajate, näiteks raha järgi. Oled rikas, järelikult edukas. Koolitaja tõdeb, et ka tema mõtles kunagi niimoodi, ent sai aru, et see ei vii kuhugi. See on vaid väline pool. Ta kohtus inimestega, kes aitasid tal kannapöörde teha ja näidata, et elus on lisaks välisele edukusele ka muud. „Teekond oli minu jaoks palju sujuvam alates sellest, kui olin enda jaoks avastanud sisemise poole. Et päriselt elust rõõmu tunda, peab sisemine ja väline olema tasakaalus. Ei saa väita, et raha pole oluline. Aga teisalt, kui püüame ainult lahti mõtestada väliseid eduprintsiipe ega vaata üldse enda sisse, kaob balanss ära.“

Et olla päriselt edukas, on võtmesõnaks eneseteadlikkuse arendamine ehk teadmine sellest, kuidas enda sisemaailm töötab. Millised on hoiakud, hirmud, mõtted, emotsioonid ja neis tasakaalu leidmine. „Ükskõik, kas oled juht, spetsialist või pereema – mida enesest teadlikum oled, mida paremas kontaktis endaga oled, seda lihtsam on suhteid luua, suhteid hoida ja ükskõik mis valdkonnas edu saavutada,“ kinnitab Pajumaa.

Edu ei mõõdeta ainult rahas. Edukas olla tähendab saavutada seatud eesmärk ükskõik mis alal. „Edukas saab olla ka selles, et tahad näiteks 2018. aastal mingeid oma harjumusi parandada, olla ehk vähem impulsiivne, vähem õnnetu, kaalu kaotada, taimetoitlaseks hakata. Ükskõik mis alal sa endale eesmärgi paned – kui sa selle saavutad, siis oled edukas. Aga keegi ei räägi sellest, kui midagi sellist saavutad. Kõik pommitavad välise edukusega, aga välisele survele peab vastu seisma,“ kinnitab ta.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias