Persoon

Mihkel Poll: „Virmaliste“ festivalil kõlab eesti muusika kuld (1)

Küsinud Ants Vill, 25. jaanuar 2018, 16:39
Klaverikunstnik Mihkel Poll leiab, et loominguline töö pole töö, vaid elu osa, isegi elustiil.  HEIKO KRUUSI
Eesti klaverimuusika festivali „Virmalised“ avakontserdi avapalana kannab eesti klaverimuusika ühe tippteose, Eduard Tubina 1950. aastal kirjutatud ja festivalile pealkirja andnud sonaadi „Virmalised“ ette festivali üks loominguline juht, noorema põlvkonna silmapaistev pianist ja klaveriõppejõud Mihkel Poll (31).

Mille poolest on festival „Virmalised“ eriline?

See on esimene Eesti Interpreetide Liidu korraldatud festival ja üldse esimene eesti klaverimuusika festival – nii on see erakordne kahes võtmes. Festival annab ülevaate meie klaverimuusika parimatest teostest, mis on publiku jaoks üsna harv võimalus. Ja see pakub ka suurepärase võimaluse näha kontserdilaval suurt osa meie kõige väljapaistvamaid pianiste.

Kaaskorraldaja, Eesti pianiste ühendav Eesti Pianistide Liit, asutati aasta tagasi, 2017. aasta jaanuaris ning ta on seni jõudnud korraldada kaks galakontserti. Nüüdsel festivalil on esinejate hulk veel suurem – 16 ja igaühel neist rohkem mänguaega, kui neil kontsertidel oli võimalik. Muide, pianistide liit asutati selleks, et meie kõrgetasemeliste pianistide kunst jõuaks paljude inimesteni, et nad näeksid, kui ilus ja sisuliselt tasutud on see suur vaev, mida klaverikunstniku elukutse nõuab.

Kas eesti klaverimuusika on kõrgel tasemel?

Minu meelest eesti muusika üldse on väga rikas eriilmeliste heliloojate teoste poolest. Ja ehkki helilooja kirjutab mitmes žanris muusikat, annab klaverimuusika ülevaate tema loomemõttest, eesti klaverimuusika laiemalt ülevaate ka kogu eesti muusikast. Tõepoolest, eesti klaverimuusika on väga rikas ja mitmetahuline, nii et ka festivalikavast võib leida vägagi erinevaid teoseid, mis on kõik tõesti suurepärased.

Eduard Tubina teine, festivalile pealkirja andnud klaverisonaat ongi inspiratsiooni saanud virmalistest. Nimelt nägi Tubin Stockholmis 1950. aastal virmaliste mängu, sealt tekkiski tal see tugev kujund. See on eesti klaverimuusika üks tähtsamaid teoseid. Aga samas kõrval on Heino Elleri, Eduard Oja, Mart Saare, Lepo Sumera, Urmas Sisaski ja paljude teiste teosed, mis kõik võluvad oma eripalgelisuse ja selle „miskiga“, mis teeb teosest sellise, mida inimene tahab kuulata, mis on ilus. Festivalil on palju ilusat ning eriilmelist klaverimuusikat, mis on ainulaadne. Ja üllatavgi, kui vaadata Eesti väiksust.

Eesti pianistid on olnud meie muusikaelus väljapaistvad figuurid, alates näiteks Artur Lembast, kes õppis Peterburi konservatooriumis ja oli Peterburis väga tunnustatud nii klaverimängija kui ka pedagoogina, ning Olav Rootsist, kel oli silmapaistev rahvusvaheline karjäär, kuni praeguse aja pianistideni, näiteks muusika- ja teatriakadeemia rektori Ivari Iljani, kes on erakordne klaverikunstnik ja üks maailma juhtivaid klaverisaatjaid.

Festivali saadab ka näitus „Eesti klaverimuusika läbi sajandi“, mida on võimalik selle vältel näha Estonia kontserdisaalis. Sealt saab aimu, kui laiahaardelised on meie pianistid olnud.

Millised esiettekanded on festivalil kavas?

Festivalil on kolm esiettekannet, igal õhtul üks uudisteos: esimesel õhtul kõlab Jüri Reinvere teos, teisel õhtul Tõnis Kaumanni ja kolmandal Tõnis Kõrvitsa uudisteos. Need on kõik selleks festivaliks kirjutatud, ootame põnevusega, kuidas need kõlavad. Mina olen juba neid natuke kuulnud, Ivari Ilja tutvustas mulle Tõnis Kõrvitsa teost, ja olen kuulnud veidi ka, midi-failina küll, Tõnis Kaumanni teost. Nii on Jüri Reinvere ka mulle veel täielik üllatus.

Kuidas sündis festivali mõte?

Mõte, et interpreetide liidul võiks olla oma festival, on olnud õhus minu meelest juba mõned aastad. Miks idee just sel aastal realiseerus – ilmselt oli aeg saanud küpseks. Ja kindlasti oli inspiratsiooniks ka Eesti vabariigi 100. sünnipäev. Ilus põhjus idee elluviimiseks! Loodan, et festivalile tuleb ka jätk, järgmisel korral siis näiteks viiuli- või puhkpillimuusika festivalina.

Peab ütlema, et festivali esimest korda korraldamine on päris mahukas ning aega ja energiat nõudev ettevõtmine. Samuti suur risk – ei tea ju, kas kõik läheb, nagu plaanitud. Praegu on küll kõik minemas õiget rada pidi. Kõik kontserdid pole veel välja müüdud, eks nii mõnigi ostab pileti isegi viimasel minutil.

Kas klassikalisel muusikal on head ajad?

Mina arvan küll, et inimesed vajavad alati midagi n-ö hingele ja klassikaline muusika on üks asi, mis seda vajadust rahuldab. Me ei saa kurta publiku huvipuuduse üle, viimase aja kontserte, kus ka ise esinesin, näiteks tuues võib öelda, et paljudel puhkudel on saalid viimse kohani täis. Interpreetide liidus alles äsja nenditi, et publikuhuvi ja piletimüük on järjest kasvanud.

Arvan jah, et klassikalisel muusikal on head ajad, eriti arvestades praegust infoajastut, kus on hästi palju erinevaid asju palju saadaval ning inimeste tähelepanu kõikvõimalikul viisil koormatud.

Kuidas kulges teie tee muusikani?

Kuna minu vanemad on olnud muusikud – isa oli pianist, ema on laulja ja koorijuht –, siis oli see väga loomulik, muusika oli mu elus kogu aeg olemas. Mäletan, et kui olin kuueaastane, küsiti minult, mis pilli tahaksin õppida, vastasin – klaverit. Siis algasid õpingud Nõmme muusikakoolis, seejärel Tallinna muusikakeskkoolis ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Vahepeal õppisin ka Londonis. Nii et mina jõudsin muusikani kodu kaudu.

Ei, mäletan, et jooksime palju väljas, mis tänapäeva lastel pole tihti enam võimalik – ollakse kuidagi korralikumad. Kasvasin Rahumäel ja seal leidus pooleli ehitisi, vanu aedu, korrastamata alasid, mida oli alati väga tore uurida ja kus igasuguseid luuremänge mängida. Meil oli oma lasteseltskond, kellega siis toimetasime. Kutsusime üksteist välja ja päev arenes siis vastavalt sellele, kuidas parasjagu juhtus. Ei, klaverimäng polnud ainus, mis mu lapsepõlve täitis.

Samas, muidugi, klaverit tuleb kogu aeg harjutada. Eriti just hilispuberteedieas, kuni 20. eluaastani, on aeg, kus tuleb väga palju harjutada, terved päevad, kuus-seitse-kaheksa tundi päevas – see on periood, kus motoorika areneb, kus aju areneb, kus mõtlemine areneb. Sellest tööst ei saa mööda.

Aga kindlasti see suur töö annab midagi ka elule juurde: aitab asjadest teistmoodi aru saada, rikastab mitmel moel, täiesti üldinimlikult ka üldist maailmapilti. Nii et see harjutamise ja õppimise töö pole ainult midagi sellist, mis realiseerub kontserdilaval või on nagu mingi töökohustus. See on pigem elu osa, isegi elustiil. Arvan naeruga pooleks, et see pole nii hirmus, kui see kõrvalt paistab.

Ma pole kohanud kedagi, kel oleks kahju, et ta mingit pilli on õppinud. Pigem arvan, et pilliõppimine – enda arendamine, motoorika arendamine, ka mõistuse arendamine, lavanärviga tegelemine – sellest on edaspidises elus kasu ka neil, kes ei vali muusiku elukutset. Kui saad hakkama klaveriteosega, saad ka elus muude asjadega hakkama.

Olen lugenud, et klaverimäng oma mitmekülgsete nõuetega olevat kõige enam aju arendav tegevus. Ei tea, kas see vastab tõele, aga seda võin küll kinnitada, et klaverimäng hõlmab paljusid ajukeskusi korraga.

Kas see on töö või puhkus?

Kindlasti mitte puhkus. See on töö, pigem küll vaimutöö, loominguline tegevus. See ühtaegu annab ja võtab. Aga arvan, et annab tunduvalt rohkem, kui võtab. Ja protsess ise, kontserdiks valmistumine, teose õppimine, muusikaga koos elamine, on tegelikult ka see, mille pärast seda elukutset pidada. See viiv laval, mida publik näeb, on jäämäe tipp – see nõuab keskendumist, enda kokkuvõtmist.

Töö enne seda on muidugi ka väsitav, aga samas see, mis annab väga palju ka endale tagasi. Kuid muusika kõrvale mahub ikka ka muud! Mulle meeldib näiteks lugeda, jalutada, ka rabades käia. Samas aga, muusika on elu osa, mis saadab kogu aeg. Pole nii, et lahkud töölt ja lülitad selle välja.

Milles on muusika mõte?

Arvan, et kui inimene läheb kontserdile, siis peaks ta sealt lahkuma nii, et on saanud midagi juurde, et see on tõstnud teda kõrgemale, andnud talle midagi vaimset, mida ta tavaelust nii lihtsalt ei saaks. Kui ta on saanud sellise elamuse, on elamuse võrra rikkam, siis kontsert on täitnud oma eesmärgi.

Kunsti eesmärk ongi anda elamust, mis pole vaid pelgalt meelelahutus, seal on „midagi veel“, mingi essents. Selleni jõudmine on ka loomingulise töö kõige raskem osa – et oled jõudnud sellise veendumuseni, et kui lähed lavale, suudad seda inimestele pakkuda. Aga mis see on, vaat see ongi mõistatus. Kahtlus, kas oled selle saavutanud, muudab loomingulise tegevuse raskeks. Niisugust lõplikku rahu pole. Aga kui usk selle saavutamisse püsib, siis on muusiku elu väga ilus elu, ma usun.

1 KOMMENTAAR

t
Tõnu27. jaanuar 2018, 01:04
Ikka Tõnu Kõrvitsa, mitte Tõnis Kõrvitsa....

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee