Persoon

Jaak Mäll: mees, kes valas ise keskaegse käsisuurtüki 

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 04. jaanuar 2018, 16:23
Jaak Mäll uuris Otepää varspüssi näitel käsitulirelvade seni vähe tuntud varast ajalugu.  Jaana Ratas
Ajaloomuuseumi ajalooliste relvade kollektsiooni teadur-kuraator Jaak Mäll uuris oma äsja kaitstud doktoritöös, kuidas ning mil moel 15. sajandi alguses Euroopas relvastusse tulnud käsitulirelvad mõjutasid sõjapidamist ja sõjameeste kaitsevarustust.

Uurimistöö ajal ilmnes, et ajaloos on see pöördeline aeg kõiki seniseid kindlusi purustada suutvate suurtükkide kasutuselevõtu valdkonnas küllalt hästi läbi kirjutatud, sarnaselt pöördeline käsirelvade kasutusele võtmine on aga jäänud suurte muutuste käsitlemise varju. Viimastel kümnenditel on mitmed Lääne-Euroopa ajaloolased siiski ka seda uurinud, kuid süstemaatilisest lähenemisest on vajaka jäänud. Tolleaegsete näidiste varal on vaadeldud ka relvade käsitsemist, eriti aga nende tulejõudu. Siiski pole praktilistel uurimistel olnud piisavalt tõendusjõudu, nendib Mäll.

Ajaloomuuseumi teadur Jaak Mäll  HEIKO KRUUSI

Ta püstitas oma uurimistöös hüpoteesi, et juba esimesed eestlaetavad ja tahiga süüdatavad käsitulirelvad olid tunduvalt suurema läbilöögijõuga kui kõige tugevamad heiterelvad vibud ja ammud ning kujutasid sellisena tõsist ohtu ka tugevat kaitsevarustust kandnud sõjameestele. Mäll arendas ühtlasi eksperimentaalarheoloogilisel alal välja uurimismeetodi, mis võimaldab eksperimentide tulemusi võrrelda ja teadlase püstitatud hüpoteeside kehtivust kontrollida. Teadustöö käigus valas ta keskaegseid metallurgiameetodeid kasutades üheks esimeseks käsitulirelvaks peetud pronksist varspüssi, kasutades eeskujuna Otepää piiskopilinnuse väljakaevamistelt leitud, 15. sajandi algupoolel kasutusel olnud relva. Püssi laskejõu proovimiseks ja mõõtmiseks tuli Mällil valmistada ka keskaegsete retseptide järgi musta püssirohtu ning valada püssile seatinast kuulid.

Jaak Mäll uuris Otepää varspüssi näitel käsitulirelvade seni vähe tuntud varast ajalugu.  Jaana Ratas

Eksperimentide ehk hulga sooritatud laskude mõõtmise tulemusena võib Mäll kinnitada püstitatud hüpoteesi kehtivust: tõepoolest olid juba esimesed käsitulirelvad kõikidest heiterelvadest tugevama löögijõuga ning kujutasid ilmset ja tõsist ohtu tolleks ajaks täiuslikkuseni arendatud plaatsoomusrüüde kandjate tervisele, aga ka elule. Tundub, et üks sõjandusajaloo valgetest laikudest on nüüd läbi valgustatud.

Jaak Mäll, kuidas te selle teemani jõudsite?

Idee sellest, et käsitulirelvad olid juba oma varastes mudelites sõjanduses pööret tekitavad, võib tunduda veider, aga tegelikult on see teema ajaloolaste ringides õhus hõljunud kogu aeg.

Üldkäsitlustes tolle ajastu kohta – neid on viimase kolmekümne aastaga kogunenud kümmekond – ei ole konsensust; teatakse, et varased ja lihtsa konstruktsiooniga käsirelvad olid olemas, aga pole üksmeelt, kas neist kasu oli. Ühel meelel ollakse selles, et 15. sajandi alguses toimus suur murrang, aga seda eelkõige linnuste piiramises. Piiramissuurtükkide kasutusele võtmine muutis ka kõige tugevamini püsinud kindlused suhteliselt hõlpsaks saagiks. Kui varem oli mõnd linnust piiratud näiteks aasta-paar, siis hästivarustatud suurtükkidega vägi hävitas müürid paari nädalaga või isegi kiiremini. See pööre tuli hästi esile saja-aastases sõjas inglaste ja prantslaste vahel, kui Prantsusmaa kuningas noppis inglaste kindlustusi nagu jalutuskäigul, tal oli tolle aja kohta kohutav suurtükijõud. Käsitulirelvade kasutusele võtmine jäi ilmselt selle suure pöörde varju.

Millal käsipüssid kasutusele tulid?

Esimest korda on suurtükkide kasutamist hästi dokumenteeritud Saksamaal Tannenbergis 1399. aastal, kui alistati seni vallutamata püsinud röövrüütlite pesa. Sealt on leitud ka paar käsitulirelva – varspüssi ehk handgonne’t. On viiteid, et neid piirajate vastu ka kasutati.

Kui allikaid uurida, siis neid nagu mikrosuurtükke küll kasutati, kuid üsna varsti saadi selgust, et rauda tuleb püssirohu laengu jõu paremini ära kasutamiseks pikendada. Nii olid juba 15. sajandi lõpupoole kasutusel laega püssisarnased laskeriistad. 16. sajandil koos trükikunsti levimisega hakkasid välja kujunema käsitulirelvade standardid, sellest ajast on infot juba palju.

Muide, varspüsside eelkäijaks võib lugeda vist tuleodasid, kus teraviku asemel oli metalltoru, kuhu pandi ülikuuma leegiga põlev tuli, praeguses mõttes bengali tule analoog. Aga esimesi teateid püssirohu kasutamisest võib leida 1260. aasta teadlase Roger Baconi käsikirjast „Opus Majus“, kus antakse ülevaade tollastest teadusteadmistest. Hulgalisi teateid nii suurtükkidest kui ka käsitulirelvadest pärineb ikkagi 15. sajandi algusest. Sellest perioodist on pärit ka Otepäält leitud varspüss, mille tükkide järgi rekonstrueerisin ja valasin töötavad pronksist koopiad. Põhjus lihtne: see oli meil siin käepärast, leide üle Euroopa on suhteliselt vähe, igaüks on erinev. On selge, et oli selline katsetamise periood. Püssi dateering on 14. sajandi lõpp, 15. sajandi esimene pool.

Otepää varspüssi rekonstruktsioon ja laadimisvahendid.  Jaana Ratas

Millistel puhkudel varspüsse kasutati?

Piiramissuurtükid olid viie-kuuetonnised koletised, mis lasksid 40–50-sentimeetriseid kivikuule, sellised seniste kindlustuste müüriharjadele ei mahtunud. Seepärast keskenduti käsirelvadele. Kuna suurtüki efektiivne laskekaugus oli väike, olid need üles pandud 50–60 meetri kaugusele, mis tähendas, et suurtükiväelased olid käsirelvade laskekaugusel. Vaieldav on muidugi, milline mõju oli käsitulirelvadel. Sõjaajaloolased vaatlevad peamiselt lahinguid, ja seal, nagu ka moodsamal ajal, pole peamine elavjõu kaotuste põhjus käsirelvad, vaid suurtükituli, miinipildujad, uuel ajal ka pommitajad. Napoleoni aegadest on arvud olemas: 70 protsenti kaotustest läks suurtükitule, 15–20 protsenti käsitulirelvade arvele.

Samas aga näiteks piiramiste juures muutis käsitulirelvade kasutusele võtmine situatsiooni minu hinnangul oluliselt. Nimelt korralikku soomusrüüd kandev sõjamees oli vibu- ja ammunooltest peaaegu haavamatu. Tannenbergi piiramise dokumentides aga kurdab üks suurtükimeister poolhüsteeriliselt, et müüridelt lastakse tinaga, mille eest on vaja muretseda piirajaile senisest hoopis tõhusamad kaitsekilbid, muidu olevat nad nagu alasti, ehkki neil olid ilmselt kõik seni normiks peetud kaitsevahendid ja soomusrüüd olemas.

Varspüssist laskmisel on suitsu ja tuld rohkesti.  Jaana Ratas

Millisele ajale keskendusite selles pikalt kestnud uuendusteajas?

Millest tuli veendumus, et katsetamisel on ka teaduslik tõendusjõud?

Lisaks ajaloo üldkäsitlustes valitsevale ebaselgusele käsitulirelvade algusaegade osas tuli välja see, et mõned uurijad on küll ka uurimiseksperimente teinud, aga nende korraldamise metoodika on olnud pehmelt öeldes pealiskaudne. Ajaloolase jaoks on selline asjade seis normaalne, arheoloogi kui täppisteadlase jaoks ei ole, leidsin ma. Paljas laskekatsete tegemine lisanuks lihtsalt ühe nupukese teiste samasuguste ritta. Mina proovisin luua eksperimentaalses arheoloogias täppisteaduslikuma lähenemise, et tulemusi oleks võimalik hinnata, kuna need põhinevad tõenduspõhisel alusel.

Selleks pidite ju hulga praktilisi probleeme lahendama?

Jah, lähtuda tuli ju tolleaegsetest tehnoloogilistest võimalustest. Nii otsustasingi kasutada keskaegset pronksivalumeetodit ning valasin metallikunstnik Harvi Varkkiga koostöös Otepää püssi replika. Nässuläinud katseid oli hulganisti, sest tehnoloogia on üpris keeruline ja nõuab osavust. Kokku valasin neli püssi, neist üks on muide ajaloomuuseumis Suurgildi hoones välja pandud. Vaja oli mitut püssi, kuna lastes ilmnes, et raudhaak, mis peaks tagasilööki leevendama, hakkas loksuma. Suurt vaeva nõudis õige musta püssirohu valmistamine, eriti kütuse, puusöe õige töötlemine. Ehtsat musta püssirohtu, muide, toodab ainult üks tehas Šveitsis, Goex. Seatinast kuulide valamiseks tuli ka vormid valmistada.

Minu üks eesmärk oligi näidata, et tehnoloogiline külg pole triviaalne, et tehnoloogia ajaloos triviaalseid probleeme ei ole. Arvan ka, et varspüsside tegemisel kasutati kohandatult samu meetodeid, mida oli kasutatud suurtükkide konstrueerimisel.

Kus te siis proovida saite?

Algul võsa vahel. Tõsisemalt aga siinsamas ajaloomuuseumis Maarjamäel, endises tallihoones, mis praeguseks on ekspositsiooniruumideks ja kabinettideks ehitatud. Liivakotid kaitseks. Ise hoidsin varju, juhuks kui midagi peaks lõhkema. Selline püss on psühholoogiliselt päris hirmutav, süütamise järel läheb tüki aega, enne kui pauk käib. Susisev relv – nagu pommiga oleks tegu. Kui püssirohuga olid probleemid, siis oli süüteaeg eriti pikk.

Päris tuhandet pauku me uurimistöö jaoks küll ei teinud. Peamine aeg läkski selleks, et üldse laenguga korralik pauk kätte saada. Kuulidega lastes enam nii palju tööd polnud vaja teha. Mõõtsime kuulide läbilöögivõimet ja lennukiirust ning arvutasime löögienergiat. Ilmnes, et see oli ka kõige võimsamast, tonnise tõmbejõuga ammust kõvasti suurem. Kogu praktilise uurimistööga hakkasime üha selgemaks saama, mida see relvameister 500 aastat tagasi oma tööga öelda oli tahtnud.

Mida järgmisena ette võtate?

Plaanis on seda eksperimentaalarheoloogia teooria ja metoodika kontseptsiooni veelgi arendada. Koos oma hea kolleegiga Saksamaalt Uwe Sperlingiga uurime pronksivalu tehnoloogiat, mida kasutati pronksiaja Asva linnusasula juures. Ka on plaanis tegeleda edasi keskaegsete tulirelvadega, eelkõige suurtükkide osas, sest see on tolle aja peamine tehnoloogia. Seda tuleb aga teha vist Haapsalus, ajaloomuuseumis pole eriti kohta, kus tossutada ja põletada, eksperimenteerida, uurida tolleaegseid tehnoloogiaid. Kahju oleks omandatud kogemusel tühja minna.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee