Lavakunstikooli 28. lennu diplomilavastus on Molière'i „Õpetatud naised“. Proovis tehtud pildil on Markus Truup, Ingrid Margus, Laura Kukk ja lavastaja Lembit Peterson. (HEIKO KRUUSI)

Teatrikoolitust andev Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikool tähistas eile 60. sünnipäeva.

„Mis on muutunud? Väga palju on muutunud, aga samas – see põhiline kooli telg – on ikkagi alles jäänud,“ ütleb lavakunstikooli seitsmes juht Lembit Peterson. Ta on kooli asutaja ja esimese juhi, Voldemar Panso juhendatud VII lennu lõpetaja. Lend, mis jäi meie seast 1977. aastal lahkunud legendaarsele lavastajale, näitlejale ja teatripedagoogile viimaseks.
Panso eestvedamisel 1957. aastal toonase Tallinna riikliku konservatooriumi juurde asutatud lavakunstikateedris on näitleja, lavastaja või dramaturgi kutse saanud 60 aastaga 27 lendu, kokku 433 lõpetajat. Lõpetajate read saavad täiendust igal teisel aastal. Ka eeloleval kevadel on taas vastuvõtt, lavakooli, nagu on kooli läbi aastate mitteformaalselt nimetatud, seekord juba 30. korda. Juhendajaks saab Lembit Peterson.
Neile, kes juhuslikult ei tea: kool on tegutsenud algusest peale Toompeal Toom-Kooli 4 asuvas auväärse vanusega hoones, mille seinal on ka mälestustahvel Pansole.
Juba algusaegadest peale on kateedri, hilisema lavakunstikooli tegevus ja selle lõpetajad olnud avalikkuse suure ja soosiva tähelepanu all. Suuresti nende teha on olnud meie teater, aga ka film. Panso rajatud vundament, mis ühendab Eesti, Euroopa ja Stanislavski teatripärandi paremiku, on lavakunstikooli praeguse tegevuse kindel alus, kinnitab Lembit Peterson.

Mis on muutunud näitleja õpetamises?
See õpetusmeetod ehk baas, millele kool on rajatud, see meie eesti teatrihariduse traditsioon ja teistpidi siis Konstantin Stanislavski meetod ehk Moskva Kunstiteatri koolkonna pagas, mille Voldemar Panso Moskva GITITS-es õppimise järel kaasa tõi, on üks kooli alustalasid olnud läbi kõikide aegade, mulle tundub. Vahepeal on olnud tendentsid, mis on asetanud suurema rõhu füüsilisele liikumisele ja modernsemale, postmodernistlikule teatrile. Aga minu jaoks on keskne olnud kogu aeg see kool kui sõnateatri kool. Mõtestatud, tegevusliku sõna keskse teatri kool. Sõna jõud on väga suur, meie ülesanne ongi sõnakunsti abil inimese vaimse ja hingelise elu, nende tähenduste esiletoomine. Mõistagi seoses inimese füüsisega, kõige nähtava ja kuuldava, kõige aistitava ja tajutava kaudu. Nähtavaid ja ka nähtamatuid väljendusvahendeid kasutades... Psühholoogiline, poeetiline teater, mis on rikkalik oma väljendusvormides.

Kas Panso pärand on aktuaalne ka aastal 2017?
Voldemar Panso oli tegelikult sillaehitaja. Eesti esimese vabariigi aegsest lavakunstikoolist, kus ta ise Leo Kalmeti juhatusel õppis, ehitas ta meieni silla. Taastas sõja ja nõukogude okupatsiooni tõttu seiskunud teatrialase kõrghariduse Eestis. Selles mõttes on ta väga oluline teatrimees, kes lisaks vaimustavale loovtööle lavastaja, näitleja ja kirjanikuna suutis kahekümne aasta vältel meie lavakooli juhtida ja hingestada. Olles ise silmapaistev teatripedagoog, suutis ta õpetajatena enese ümber koondada oma ala tõeliseid meistreid, suuri isiksusi. Lavakunstikateedrist Toompeal kujunes nõukogude ajal meie kultuuri- ja kunstielu üks olulisemaid vaba mõtte ja loovuse saarekesi.

Kas näitleja roll on palju muutunud?
Me viibime hoopis teistsuguses situatsioonis, kui siis, kui kool 1957. aastal asutati, teatri osa ühiskonnas on väga tugevasti muutunud. Kui mõelda kooli alguse peale, siis teatri all mõeldi mäletatavasti suures osas ikka draama- ehk sõnalavastusteatrit, muidugi ka ooperit ja balletti. Nüüdsel ajal on tekkinud palju mutante, kes end teatriks nimetavad. Selleks on saamas pea iga nähtus, mis end ise teatriks peab või mida teatriks nimetatakse.
Aga siiski, uue meedia kõrval, olgu see siis arvuti või film, televisioon või mistahes muu, on teatril mängida ikkagi oma, väga iseäralik roll. Teatris tekib teatav elav, inimliku energia vahetus näitlejate ja publiku vahel, seal on ainuvõimalik see, mida ekraani vahendusel kunagi kätte ei saa. Teatril võib olla meie elu mõtestamisel, enesest ja maailmast arusaamisele jõudmisel suur osatähtsus.

Kas teatritegemine on eesti rahvale omane?
On küll, kui vaadata külastatavuse järgi, selle järgi, kui populaarne on teater meie inimeste jaoks. Tundub, et kaks asja – laulukoorid-laulupeod ja teater – on need, mis on olnud meie rahvusliku kultuuri hälli juures ja aidanud seda kultuuri üles ehitada. Eesti rahvas vajab teatrit. Kui seda omaseks peetakse, siis järelikult on teatris olemas mingi meile sobiv kunstilise tunnetuse võimalus.

Kas näitlejaks saada tahtjaid jätkub, amet rikkaks ju ei tee?
Jah, rikkaks ei tee, aga soovijaid on väga palju, tavaliselt on kuni 40 kohale. Tuleval aastal võtan vastu uue, 30. lennu tulevasi näitlejaid, lavastajaid ja dramaturge. Näitleja õppesuunal hakkavad tööle ka Indrek Sammul, Liina Olmaru ja Mirko Rajas, dramaturgi suuna juhendajaks saab Siret Campell, ise tahaksin keskenduda lavastaja õppesuunale. 2019. aastal on plaanis uus magistriõppe kursus. Lähemat infot juba jaanuaris algavate sisseastumiskatsete kohta leiab kooli koduleheküljelt lavakas.ee.

Kas pealiskaudne aeg ei suru psühholoogilist teatrit kõrvale?
Pealiskaudsena näiv aeg võib viia just süvenemisele, tingida vastureaktsiooni. Ma märkan noorte puhul väga suure rõõmuga soovi süveneda, leida võimalusi süvenemiseks. Ajas on palju võimalusi siiski.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias