Aldo Luud (Aldo Luud)

Läinud nädalal kuulutati suisa ajalehtedes uue erakonna – pensionäride erakonna – loomisest ja kutsuti üles liikmeks astuma. Kes kuulutas, pole veel teada, kuid pole ka praegu oluline.

Erakonna asutamine pole kuigi keeruline, sest 500 asutajaliikme kokkusaamisega saadakse hakkama. Võib kaunis kindlalt aimata, et tegutsema hakatakse pensionäride heaolu nimel. Selles tähenduses on tegemist survegrupiga, kuid ka see pole oluline. Arutleks pisut laiemalt – kas jõulise erakonna tekkeks on Eesti praegustes poliitilistes oludes olemas vajalikud tingimused.

Aus vastus oleks, et väikese, mitte eriti ambitsioonika partei jaoks selle pisku ikka leiab. Kui erakond tahab kohe jõuda riigikogusse – seda tahtmata pole mõtet asutamisest heietada – tuleb sein tee peale ette. Mis sein see siis on?

Esimene takistus on olemasolevad erakonnad, ennekõike suured ja riigikogus esindatud. Uue tulija jaoks peaks nendega, õieti küll ühega neist, midagi juhtuma. Kõige soodsam oleks lõhenemine sisetülide tagajärjel ja korraga rohkem kui kaheks tükiks. Siis saaks uus tulija näidata, et vanadest pole enam asja ja just nemad on õiged sotsiaaldemokraadid, liberaalid või konservatiivid – kui just maailmavaateid silma pidada. Lagunenud erakonna tükke on uuel tulijal lihtsam endaga ühendada. Kas me näeme sellisele lagunemisele midagi ligilähedast? Palju on räägitud IRL-ist, kuid pigem võib arvata, et ka järgmistel valimistel on see erakond riigikogus esindatud ja need, kes loodavad suure konservatiivse erakonna kadumisele, peavad oma eksperimendi tulevikku edasi lükkama.

Uus tulija peab arvestama, et vanad ja suured hakkavad vastupanu osutama. Kui võimaliku pensionäride erakonna näidet jätkata, siis oleks uuel tulijal mõistlik silmas pidada, et vanadel on olemas erakondade sees pensionäride/eakate/väärikate fraktsioonid, kes kohe kutsutakse uue erakonnaga heitlusse. Samuti peab uue partei algatusrühm meeles pidama, et nende varasemates tegemistes võib leida midagi intrigeerivat ning seda ollakse varmad ära kasutama.

Teine takistus on valija. Ei maksa arvata, et valija on rumal. Ta mäletab minevikku, ka seda, mis juhtus viisteist aastat tagasi. Res Publica tulek oli jõuline, mida tahaksid korrata need, kes mõlgutavad mõtteid uuest erakonnast. Kuid ka Res Publica ei tulnud lihtsalt niisama – koonderakonnast oli jäänud maha tühi koht, teised seda lõpuni täita suutnud ning nii avaneski võimalus uuele tulijale. Kuid valijal on ka meeles, kuidas Res Publica lõpetas. Samas tuleb valija puhul arvestada, et viimane on elanud veerand sajandit demokraatlikus ühiskonnas – see hakkab külge ning kindlasti kujutab ta vähemasti üldiselt ette, mida tähendavad tegelikkuses ühed või teised lubadused.

Teoreetikute arvamustele tuginedes on meil erakondi piisavalt, kuid seda väidetakse riigikogus esindatud parteisid silmas pidades. Ei oma erilist tähtsust, kui palju on neid väljaspool parlamenti. Praegu on riigikogus kuus erakonda, ma ei ole kindel, kas neid oleks juurde vaja. Vähem ei peaks kah olema – vast mäletatakse veel igavust, mis valitses 2011–2015, mil riigikogus oli neli erakonda.

3 kommentaari

M
Mann  /   18:13, 30. nov 2017
Kas keegi võiks nendele poliitikutele selgeks teha, et seni kuni te seisate käed rinnal risti, mis on suhtlemiseks suletud asend, ei mõju te üldse usutavatena.
R
ruudi  /   18:20, 30. nov 2017
Kui see erakond lubab lõpetada häbiväärse üks aasta kolme aastaga hääletan nende poolt
P
Politoloog  /   22:39, 30. nov 2017
Politoloog püüab säilitada vanu erakondi. Uue erakonna võimuses kaotab töö.
Üksikud lubadused ei vii võimule. On vaja programmi rahva võimule viimiseks.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias