2
fotot
Kirjanik, filmrežissöör ja teatrilavastaja Mart Kivastik kõneleb oma uues raamatus ka sellest, mida tuleks Eestis muuta. (Aldo Luud)

Kirjanik Mart Kivastikul ilmus äsja esseekogumik „Armastuse vormid“, kus on valik ajakirjanduses ilmunud tekste aastast 1998 kuni selle aasta lugudeni. Kogumikus on kirjutisi nii filmifestivalidest, reisidest, kirjandusest, kunstist, samuti järelehüüdeid ja pühenduskirjutisi. Ning ka päevateemalisi, valusaid ja valuga kirjutatud arvamusi praegusest Eestist ja eestlastest.

Rohkem kui veerandsada aastat kirjanikuna vabakutselise põlve pidanud Kivastik (54) on jõudnud avaldada enam kui 15 raamatut, teha mitu mängufilmi ja tuua lavale hulga näidendit. Tartu ülikooli lõpetas mitmekülgne Kivastik eesti filoloogina.

Aga tööle asusite hoopiski filmistuudiosse?

Ma tahtsin juba tudengipõlves kangesti minna Moskvasse kõrgematele režiikursustele õppima, hakkasin selleks enne ülikooli lõpetamist asju ajama. Nii sattusin kokku Tallinnfilmi kunstiliste filmide toimetuse toimetajatega. Lunisin välja suunamise Tallinnfilmi, muidu oleks pidanud kohustuslikus korras õpetajaks minema, Paidesse näiteks. Ülikooli õppejõud Harald Peep ütles mulle algusest peale, et mis sa jamad, mine stuudiosse tööle.

Mida te stuudios tegite?

Režissöör Aare Tilk hakkas minu jutustuse „Semm“ järgi tegema filmi ja ma lõin selle juures kaasa, siis läksin koos Tilgaga edasi juba Toomas Raudami jutustuse järgi tehtava filmi „Tule tagasi, Lumumba“ toimetajaks. Siis olin Poola koostööfilmi „Saatana pisar“ juures režissöör Marek Piestraki assistendiks. Ühesõnaga, olin järjest filmide peal kolm aastat.

Kuid töö lõppes ära, kuna tekkisid mõned vastuolud. Olin ikka Moskva kooli jaoks töid kirjutanud, asjad oli juba korda aetud. Ja kui Nõukogude Liit lõhki läks, siis ei läinud enam keegi kuhugi, Moskvasse kõige vähem.

Nii jäigi tookord režissöör sündimata, sündis hoopis kirjanik Kivastik?

Jaa, just, täpselt (naerab)

Mitu raamatut olete 26 aastat kestnud vabakutselise põlves kirjutanud?

Ei tea, pole kokku lugenud. Ega neid nüüd väga palju ka pole, ma ei ole õudne paljukirjutaja. Aga enam-vähem kahe-kolme aasta tagant on ikka raamat välja tulnud.

Värskeim raamat, esseekogu „Armastuse vormid“ on minu hinnangul üsna enesepaljastuslik?

Ma ei oska seda asja nii vaadata. Tegelikult – ega see päris nii ei ole, need jutud on ikka väikse konksuga, see „mina“ seal ei ole alati päris mina. Aga jah, võib siiski olla küll, et sealt saab nagu teada, milline ma olen, mida ja kuidas mõtlen, nagu väidate.

Kui palju ilukirjanik end oma lugudesse paneb?

Vahet ei ole, kas sa kirjutad või maalid või mängid klaverit. Selles mõttes, et kõik on üks ja seesama – loomulikult oled sa ise seal sees. Aga parem, kui lugeja seda ei tea. Teadmine autorist hakkab hoopiski segama. Ma ise lugedes ei taha näha, ei taha tunda autorit. On palju parem lugeda nende teoseid, ja luua oma kujutlusi asjast, ja loojast.

Kui palju laenate sõpradelt?

Ma laenan julmalt ja panen juurde, julmalt, puhtalt loo huvides. Kui on vaja valetada loo huvides, ei hakka ma eriti selles mõttes tõde taga otsima, vaid räägin seda, mis mulle meeldib. Alati hakkan looga mingist otsast pihta, ma ei oska päriselt välja mõelda. Ma alustan mingist tõestisündinud punktist, pärast loo huvides kohendan selle nii, et oleks põnevam lugeda.

Lugu hakkab nagu oma elu elama?

Kindlasti, muidu ei ole mõtet. Ja päevikut ei ole ma selles mõttes oma lugudega pidanud.

Aga mis on üldse Kivastiku lugude aines?

Oh, ma ei tea, ma ei oska öelda. Ma tõesti ei tea (naerab). Põhiliselt inimestest. Mulle on alati sobinud, kui ma olen kellegagi kokku saanud, mulle meeldivad igasugused inimesed. Siis on lihtne kirjutada. Igal inimesel on lugu, absoluutselt.

Kas inimesed pärast ikka tere ka ütlevad?

Tegelikult – kõigile alati meeldib, osad on pärast tükk aega rahul. Ma pole taibanud mitte kirjutada, olen lood ära kirjutanud ja alles siis vaadanud, mis saab. Mõnikord pole vist väga hästi ka olnud. Samas pole mul eesmärk inimesi närvi ajada, olen vaadanud, et ah, lugu tahab tegemist.

Kellele kirjutate?

Eks sa siiski otsid endasuguseid inimesi, neid ikka on natukene. Mitte väga palju, aga mõni ikka on, neile kirjutangi. Igasugune kunst on minu arust selline.

Esseeraamatus on lugusid sellest, mida meie elus tuleks parandada. Mida tuleks meie elus parandada?

Oi jummal! Ootame järgmised valimised ära, ma arvan, et siis hakkame muutma. Inimesed palju ei saa muuta, tuleb valimissüsteemi muuta. Aga tegelikult – see jama on päris suur. Ma arvan, et kui me nüüd ei hakka siin riigis midagi tegema, siis ma ei teagi, kas tahangi sellise eestvedamisega riigis olla. Jäme ots, tundub, on praegu Tallinnas Lasnamäel, Mihhail Kõlvarti käes. See on nii kummaline, kuidas asjad on muutunud, et Lasnamäe valitseb kogu Eestit. See on päris piinlik lugu.

Kas praegu pole Eestis eriti rõõmsad ajad?

Ma ei tea, et keegi oleks väga rõõmus. Järjest tulevad sellised asjad – Rail Baltic, hiiglaslik tselluloosivabrik – need tehakse lihtsalt ära. Kogu see parteide süsteem on muutunud omaette väikseks riigiks – tehakse, mida tahetakse. See on viimasel ajal veel suurema hoo saanud, praegu ei ole head ajad.

Kas eesti rahvaga on põhjust rahul olla?

Eesti rahvas on praegu selline oinas, kes laseb enda kukil sõita. Ma küll ei ole rahul.

Mis tuleks teha?

Tegelikuks muutmiseks ongi ainus võimalus – järgmised valimised. Ülejärgmisteni enam ei kannata, selleks ajaks on juba kogu mets maha võetud. Tõsiselt ka, see ei ole üldse naljaks. Kogu tselluloosikombinaadi saast jääb meile maha, see on ikka väga hull lugu. Mitte midagi head sellest ei tule. Raha nad muidugi teenivad, aga mis selle rahaga pihta hakata. Meie seda ei saa, aga vahet pole – see, mis kombinaadiga Eestisse tuleb, on ikka kohutav.

Nõukogude inimene meis aegamisi küll sureb, aga see läheb nii visalt. Ma ei tea, milline järgmine põlvkond on, mismoodi nad mõtlevad... aga ... Ma ei tea, mis meist saab. Me muutume üha rohkem selliseks Eesti NSV-ks ja seda on päris kole vaadata.

Kus meie Moskva praegu on, kas Brüsselis?

Ei, see Moskva on meis endis, Tallinnas. Brüssel ei puutu üldse ajasse. Võib nüüd üldse kahtlema hakata, kas Vene ajal viga oligi nii väga Moskvas, äkki meis endis. Ainult aeti Moskva kraesse, lihtne ju.

Kuidas Mannheimi filmifestivalil on?

Mannheimis on väga tore, siin on kaks Eesti filmi: Maimikute „Minu näoga onu“ ja minu film „Õnn tuleb magades“. Väga kenasti läheb, kummalgi on viis seanssi, palju inimesi käib vaatamas. Eesti filmi teatakse küll, siin on koos sellised kinohullud. Näiteks üks huviline kiitis, et talle meeldis üliväga Martti Helde eksperimentaalne „Risttuules“. Ja üldse tundub, et Eesti filmil läheb rahvusvaheliselt hästi.

Millal uue filmi teete?

Järgmisel aastal, „Sõduri“, mille stsenaariumi tegin näidendist. Läheme detsembris selle jaoks raha küsima. Ja teatris jätkan ka: Pätsist telliti mult järgmiseks aastaks näidend.

Mis meeldib enim: kirjutamine, filmitegemine, teatrilavastamine?

Kõik on tegelikult minu jaoks üks ja sama looming. Filmitegemine on küll kõige raskem, see väsitab vahel kõvasti ära. Aga samas – põnev on ka, et mis välja tuleb. Mulle meeldivad kõik alad, üht tehes saab teistest puhata. Selles mõttes on hea.

Või tahaks hoopis reisida?

Kellele ei meeldiks, ma ei tea ühtki inimest, kellele ei meeldiks. Ja reisides näed: Eesti ei ole ainus koht maamuna peal. Me oleme nii harjunud sellega, et me arvame, et meil on õigus. Kui natuke kaugemale lähed, näed, et maailm on väga teistmoodi. Tasub ära käia. Näiteks, praegu olen Saksamaal. Siin ollakse nõus paljude erinevate asjadega, Eestis arvatakse, et kõik peab olema ühtemoodi. Saksamaal ei arva keegi nii. Meil on kasvõi Saksamaalt palju õppida. Eks me natuke ikka külaks oleme jäänud. Tasub kodunt ära käia, et sellest aru saada.

--------------------------------------------------------

Mart Kivastik, loomingust

Raamatud 

Homme 1993
Palun õnnelikuks 1996
Varblane 1999
Näidendid 2000
Presidendi lapsed 2001
Kui sa mind ei armasta, ära mine ära 2003
Savonarola 2005
Külmetava kunstniku portreed 2006
Sõdur 2007
Teener 2007
Kurb raamat 2008
Eesti asjad 2010
Vietnami retsept 2012
Autoportree naise ja hobusega 2015
Armastuse vormid 2017

Filmid

1979 – režissöör 1993
Tulivesi – kaastsenarist 1994
E2-E4 – stsenarist 1997Isa – režissöör, stsenarist 1998
Armuke – režissöör 1999
Taarka – stsenarist 2008
Vasha – stsenarist 2009
Üks mu sõber – režissöör ja stsenarist 2011
Õnn tuleb magades – režissöör ja stsenarist 2016

Lavastatud näidendid:
Peeter ja Erik 1997, Leedus 1999
Õnne, Leena 1999
Vaim 1999
Teener 2003
Savonarola 2004
Külmetava kunstniku portree 2004
Põrgu Wärk 2005
Kits viiuli ja õngega 2006
Sõdur 2007
Meie isa, kes sa oled… 2007
Eesti asi 2007
Kangelane 2007
Noorte hääl 2008
Käsu Hansu ajalootund 2009
Kivist külalised 2010
Viimane Dracula 2012
Vares 2014
Gunn, Gunn, vana… 2015*

Tunnustused

1997 Sirbi aastapreemia
1999, 2015 Friedebert Tuglase novelliauhind
2000, 2004 Kultuurkapitali draama aastapreemia
2002 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind
2006 Valgetähe V klassi teenetemärk
2006 Virumaa kirjandusauhind
2006 Balti teatrifestival parima näidendi preemia

Mart Kivastik

Armastuse vormid

kirjastus Väike Öömuusika

Tartu 2017

304 lk

1 kommentaar

  /   16:32, 7. dets 2017
Grafomaan?

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias