Värsked Tartu uudised

Tartu Sepa keskuse näide ehk avalik staadion peab olema kellegi südameasi (1)

Kalle Paas, Tammeka kommertsjuht, Sepa jalgpallikeskuse üks eestvedajaid, 1. juuni 2017, 17:30
Sepa jalgpallikeskuse väravad on vabadel aegadel avatud ka linlastest spordisõpradele Foto: Kalle Paas
Nädala eest kirjutas Linnaleht, et paljud Tallinna koolistaadionid on vandaalihirmu tõttu avalikkusele suletud. See tähendab, et linlased ei saa spordiplatse kasutada väljaspool koolitunde või organiseeritud trenne.

Mullu Tartus avatud Sepa jalgpallikeskuse eestvedajana näen, et nn avatud staadion on võimalik, kuid see peab olema kellegi südameasi ning vajab kogukondlikku koostööd.

Täpselt kahe aasta eest võttis MTÜ Jalgpallikool Tammeka üle toona veel augulise traataia ja lagunenud betoonäärisega Sepa staadioni haldamise. Enne kui klubi korraldas selle Lõuna-Tartus asuva staadioni renoveerimiseks Eesti spordi suurima ühisrahastuskampaania ja müüs virtuaalseid ruutmeetreid, pidime tegelema palju tähtsamate asjadega. Esiteks – kuidas jõustada vanal staadionil kodukord?

Sepa jalgpallikeskuse staadionil on mängitud ka Eesti meistriliiga mänge. Foto: Aldo Luud

Kohalikud napsuvennad olid harjunud käima staadionil joomas. Tuldi nii lahtistest väravatest kui ka aiaaukudest. Samal ajal kasutati naturaalmuruga peaväljakut koerte jalutamiseks ning mõnigi inimene kõndis põiki üle platsi, et koduteed lühendada. Sellises seisus spordiplatse on küllap igas Eesti linnas.

Esimese asjana koristasime staadionilt prahi ja parandasime aiaaugud. Seda tegid klubi treenerid ja vabatahtlikud talgukorras. Panime igale poole sildid, et staadion jääb ka edaspidi avalikult kasutatavaks, kuid sinna pääseb ainult värava kaudu ning sportimiseks. Selgitasime, et staadionil peab olema turvaline. Klaasikillud jalkamurus on ühtviisi ohtlikud nii hoovivutti mängivatele lastele kui ka organiseeritud treenijatele. Kaks kuud katkuti lapitud aiaauke uuesti lahti. Kaks kuud käisime neid auke üha uuesti lappimas, sest me olime võtnud Sepa parandamise oma südameasjaks.

Selgitasime ka platsi servas olenguid pidada armastanud kärakavendadele, et staadion pole joomise koht. Mehed läksid üldiselt sõbralikult minema – ja tulid esimesel võimalusel tagasi. Mõistsime, et lisaks klubi kogukonnale tuleb kaasata ümbruskonna elanikke. Idee kõigile paremast sportimiskeskkonnast jõudiski inimesteni. Kui napsuvennad läksid jälle staadionile, helistati või kirjutati meile kõrvalasuvatest paneelmajadest. Seepeale istus klubi kontoris keegi jälle autosse ja läks staadionile jõustama n-ö uut alkoholipoliitikat.

Kogukonnaüritus Sepa staadionilFoto: Kalle Paas

Hilissügisel algas juba Sepa jalgpallikeskuse ühisrahastuskampaania. Selle eesmärk oli leida puudu olev raha, et rajada vana muruväljaku asemele altküttega kunstmuru koos kõige juurdekuuluvaga. Enam kui kolm tuhat inimest ja ettevõtet toetasid Tartu sportimistingimuste edendamist. Tagantjärele näen, et kampaania edu taga oli see, et klubi oli näidanud oma usku Sepasse juba eelnenud korra loomise ja suhtlemisega.

Ehkki üks renoveeritud Sepa jalgpallikeskuse juhtmõtteid on olla avatud staadion, ei saa meiegi läbi aedade ja väravateta. Nende puudumisel ei ole võimalik kehtestada kodukorda, mis kaitseks kasutajate huve. Keskmine külastaja soovib tegelikult, et kunstmuruväljak oleks puhas ja hooldatud, jalgpalliväravad terved jne. Aiad annavad selleks nii füüsilise kui ka vaimse toe. Samas rajasime me aiad ja väravad inimlikus mõõtkavas, et vutikeskus sobituks ümbruskonda.

Tammeka endine peatreener Indrek Koser, praegune peatreener Mario Hansi ja kapten Kapten Kiidron paigaldavad Sepa riietusruumidele laudist Foto: Kalle Paas

Mul on hea meel näha, et Ropka kandi inimesed hoiavad renoveeritud staadionit. Lisaks klubi kogukonna suurele panusele ja formaalsetele kokkulepetele piirkonna spordi- ja haridusasutuste ning haldusettevõtetega, aitab Sepat korras hoida just naabrite toetus. JK Tammeka töötajad ja treenerid suhtlevad pidevalt staadionit kasutavate noortega. Me selgitame näiteks lastele, et jalgrattaga väljakul sõitmine või tribüüni istmetel jooksmine on keelatud, sest väljakut peab jätkuma kõigile kauemaks. Suurem osa inimesi saavad sõbralikust, kuid konkreetsest jutust aru ning kutsuvad paremal juhul korrale oma sõprugi.

Hoovisport nagu seda võis veel 20 aastat tagasi näha, ongi kadunud. Muruplatsid paneelikate vahel on palistatud autodega. Pallimängijaid nende vahel näha ei soovita. Sepa kogemus kinnitab aga, et noored on aga jätkuvalt valmis tulema ekraanide tagant spordiplatsile. Plats peab olema lihtsalt moodne, puhas, turvaline ja äge.

Ma usun, et uusi või renoveeritud staadioneid – või vähemalt vähendatud mõõdus kunstmuru-palliplatse – vajab iga Tartu linnaosa. Uute väljakute korrashoiuks ei piisa üksi linnavalitsuse toetusest või MTÜ-de pühendumisest. Kohaliku spordiplatsi heaolu peab saama kohalike elanike südameasjaks. Heast spordiplatsist muutub ju eelkõige paremaks nende endi elukeskkond.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee