Värsked Tallinna uudised

SÜÜRIA PEREISA TALLINNAS: mu poeg magab nüüd rahulikult ja kodus on kuulda tema naeru (63)

Toimetas Kristin Aasma, 13. veebruar 2017, 15:40
Süüria mehed põgenevad lastega õhurünnaku eest Salihinis 11. septembril 2016. Tegemist on World Pressi teise auhinna saanud fotoga. Reuters / Scanpix
Süüria abielupaar koos kaheksa-aastase pojaga pidi kodumaalt põgenema sõjaõuduste eest. Pere elab Tallinnas juba ligi kümme kuud ning pereisa Mustafa Rihawi andis ajalehele Pealinn intervjuu, milles ta kirjeldab olukorda Süürias ning hirmsat teekonda Euroopasse.

"Esimesel päeval suri üle 2000 inimese, ka praegu surrakse seal iga päev,“ selgitas pereisa Mustafa. "Kuulsin, et Süürias on surma saanud juba 300 000 inimest. Meie elu muutus košmaarseks – igaöised pommitamised, inimeste vastu kasutati ka keemiarelva. Assad on olnud Süüria president 2000. aastast. Meil pole olnud võimalust valida endale teist presidenti ega peaministrit. Meil ei olnud isegi sõnavabadust, ühtegi vale sõna Assadi kohta ei olnud võimalik kõva häälega öelda. Isegi kui lapsed kirjutasid seintele "Assad, mine ära!", püüti neid selle eest kinni, pandi vanglasse ja piinati seal, näiteks tõmmati küüned välja. Otsustasime oma kodumaalt lahkuda, et ellu jääda, sest Süürias polnud enam võimalik olla."

Samal teemal

Alguses Liibanonis ja Türgis paguluses veetnud perel muutus ka seal olemine võimatuks ja nii otsustasid nad raske südamega üle mere Euroopasse sõita. "Kui me sõitsime märtsis väikese laevaga, kus oli rohkem kui 70 inimest, üle Vahemere, algas jube torm,“ kirjeldas Mustafa. "Lained olid nii kõrged, et ma pidin lapse nööriga enda külge siduma, et ta üle parda ei kukuks. Järsku jäi mootor keset merd seisma ja laev hakkas lekkima. See juhtus kell kaheksa hommikul. Seisime umbes tund aega ja arvasime, et see ongi meie lõpp, kui äkki nägime, et Kreeka politsei paat tuleb meile appi – see oli nagu ime!“

Kreeka põgenikelaagrisse luges pere palju erinevate Euroopa riikide kohta, kuhu edasi suunduda. "Meile meeldis just Eesti, sest tundus, et see riik on hästi arenenud ja siin saab meie laps hea hariduse,“ tunnistas Mustafa. "Üllatusena avastasime ka, et Skype oli loodud Eestis. Meile oli vaja lootust ja soov uut elu alustada oli väga suur, eriti pärast seda, kui olime olnud viis aastat kodutud. Tallinnas saime sotsiaalministeeriumi kaudu väga hubase ja avara korteri. Meie poeg õpib eesti koolis esimeses klassis, kus tal on juba palju sõpru. Õpetajad ütlevad, et tal läheb hästi, ta on andekas poiss ja eesti keelega ei teki ka probleeme. Juba esimesed kuud näitasid, et hääldamine on õige ja ta õpib iga päev uusi sõnu. Omarile meeldib väga koolis käia, ta magab nüüd rahulikult ja kodus on tema naeru kuulda. Mulle on see ülim õnn!“

Nüüd töötab Mustafa ühes kesklinna toidukohas, naine pole veel tööd leidnud, ta on kodus. Perel on suurem unistus, mida nad ette tahaks võtta. "Meie unistus on oma väike kohvik, kus pakuksime autentseid Süüria toite,“ selgitas Mustafa. "Minu naine on suurepärane kokk. Nagu ma tean, ei ole Tallinnas ühtki Süüria söögikohta. Meie köök sarnaneb Liibanoni ja Türgi köögiga, kuid sellel on oma nüansid. Meil õnnestus osaleda ka Tallinna puuetega inimeste koja jõuluturul, kus pakkusime isetehtud maiustusi ja hummust."

Mustafale Tallinn meeldib. "Tallinn on väga ilus linn, inimesed on äärmiselt sõbralikud, vähemalt need, kellega seni oleme kokku puutunud,“ rääkis ta. "Esimestel päevadel toodi meile mööblit, riideid jm, mida meil vaja oli. Ma usun, et kõik inimesed on head. Meile meeldib väga jalutada vanalinnas. Tean Oleviste kirikut, Ülemistet, eriti meeldib Pühavaimu kirik ja vanad seinakellad, mida nähes tajud kohe, kui vana on siinne vanalinn... nagu oleksid keskajas. Väga huvitav on vaadata, kuidas keskaja riietes kaunitarid naeratavad ja valmistavad hästi lõhnavaid mandleid. Mulle meeldivad ka Toompea vaateplatvormid, kust saab binokliga kaugele vaadata," rääkis süürlane.

"Oleme ülimalt tänulikud, et Eesti on avanud oma piiri inimestele, kes soovivad lihtsalt ellu jääda ja sõjaõuduse eest põgeneda. Mõned suhtuvad pagulastesse negatiivselt, kuid ma arvan, et mitte keegi ei sooviks ise sõjaõudusi kogeda. Mitte keegi ei jookse hea meelega kodumaalt ära. Soovime, nagu kõik teised, et meie sugulased oleks elus ja terved, lastel hea haridus ja kindel tulevik, et meil oleks katus pea kohal ja rahulik taevas. Selle nimel oleme valmis töötama ka Eestis. Soovin tänada mõnd inimest, kes on meile suureks toeks olnud. Olgu teie majad alati laste naeru ja õnne täis!“

Kuigi Tallinnas on tore, igatseb pere siiski kodu ja lähedasi. "Igatseme tõesti, eriti meie poeg Omar, sest rahuajal oli tal seal palju sõpru,“ ütles Mustafa. "Tema onul oli 12 last, nad mängisid kõik koos. Nüüd elavad meie pereliikmed kõik eri riikides: Egiptuses, Türgis, meie siin Eesti... see on väga raske, kui sa ei näe oma lähedasi. Ma pole oma vanemaid juba kolm aastat näinud.“

63 KOMMENTAARI

k
kas oli vaja teha revolutsiooni . 27. märts 2017, 11:02
kas saite presidendi maha e, i saabnud ühtigi, jäite ilma kodumaast varsi jääte ilma eestmaast kah venelased süürlasi siia ei taha.
m
MGM 19. veebruar 2017, 08:09
Tore, kui Tallinnas magava lapse naeru on kuulda tema Süürias asuvas kodus. Äkki peaks nähtust uurima. Saadaks pendlipuhujad Süüriasse?
Loe kõiki (63)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee