Persoon

Kuidas nõukogude raudteelaste tõttu oleks Nõmmest taas linn saanud (4)

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 19. jaanuar 2017, 17:14
Nõmmelane Leho Lõhmus Nõmme jaama varikatuse all, paigas, kus 1987. aastal algas Nõmme rahvaalgatusena sündinud taassünd. Foto: HEIKO KRUUSI
Nõmme ajalugu on lugu linnast, mis praegu pole enam linn, kuid siiski tähistas äsja 90. aastat linnaõiguste saamisest. Nõmme looga on põhjalikult kursis ajaloouurija Leho Lõhmus, kes ise on hoopiski insener.

Paljud teavad, et Nõmme on arenenud raudtee 7. verstal asunud peatusest. See pole tõsi. Nõmme asus Vene impeeriumi aegadel, kui koht suvituspiirkonnana moodi läks, tegelikult hoopiski raudtee 48. verstal, selgitab Leho Lõhmus sulailmasel laupäeva keskpäeval ajakirjanikule ja fotograafile, kui sammume Nõmme jaama poole. Siht on teha üks foto Nõmme algusaegade sümboliks püstitatud nn 7. versta post-monumendi juures.

Leho Lõhmus ja 7. versta mälestusmärk Nõmme jaamas. Foto: HEIKO KRUUSI

„Tol ajal mõõdeti Paldiski-Peterburi raudteel, mis 1870. aastast käigus oli, vahemaid alates lõpp-peatusest ehk praegusel juhul hoopiski Paldiskist,” valgustab raudtee äärde tekkinud linna sünniaegseid tavasid Nõmme ajaloo hoolikas uurija. „Nõmme asus siiski 7. verstal, aga hoopiski linnasüdamest alates mööda Pärnu maanteed mõõtes. Vanadel kaartidelgi on näha: „7 Werst aus Reval”, praegu on see Idakaare ja Pärnu maantee nurgal.”

Mälestusi tuleb püüda

Leho Lõhmus (63) on ise Nõmmelt pärit ja aedlinnas kaua elanuna tunneb endise linna, praeguse pealinna linnajao hinge ja hingust: „Olen sündinud Vabaduse tee sünnitusmajas, veetnud siin oma lapsepõlve, käinud koolis ja ülikoolis, samuti hulga ega töötanud.” Tallinna tehnikaülikoolis energeetikainseneriks õppinud Lõhmus on eelkõige tuntuks saanud kui mitme Nõmme ajaloost ja inimesest kõneleva raamatu autor ning Nõmme endise hiilguse taastamise üks eestvedajaid.

„Eks ma ole tundnud oma kodulinna ajaloo vastu uudishimu juba poisieast peale. Tõsisem huvi tekkis siiski hiljem. Poisikesena mängisime kõiksugu sõja- ja luuremänge, selleks oli igal poisil aias „džungel” lausa omast käest võtta,” meenutab Lõhmus minu palvel oma noorusaega ja toonast õhustikku, kui intervjuuks Nõmme muuseumis istet võtame. Muuseum on keskpäevaselt vaikne, üks külaline lehitseb raamatut, mööduv moodsalt oranž rong huikab valjult. Muuseum on jutuajamise fooniks eriti sobiv, sest suur osa Nõmme ajaloost on seotud raudteega, seda on ka suur osa muuseumi väljapanekust. Teine teema, mis Nõmmet iseloomustab, on aeg, mil esimese ilmasõja eel ehitati ümber Tallinna Peeter Suure merekindlust. Selle lõpetamata jäänud projekti osi näeb tähelepanelikum silm praegugi, eelkõige seda, mis on seotud toonase kindlusraudteega. „Nõmmel oli peale lahingumoonatehase isegi sõjagaaside tehas. Kujutage ette – siin toodeti ja hoiustati ülimürgist ipriiti,” valgustab Lõhmus ohtlikuna tunduvaid ajalooepisoode.

Linn Nõmme ja linn Tallinn

„Nõmme kaotas oma linnastaatuse 1940. aastal, kui punased võimu üle võtsid. Siiski – üsna palju sellest sõjaeelsest vaimsusest oli veel hiljuti alles, kogesin, kui Nõmme ajaloo raamatu jaoks mälestusi kogusin,” ütleb Lõhmus, haarab riiulist oma raamatu ja näitab ette küsitletute nimekirja. „Esimesel kohal on Nõmme asutaja Nikolai von Glehni lapselaps Luitgard Eberhard, kes on pea kogu elu Brasiilias elanud, ja veel ligi 40 praegust või ka endist nõmmekat, minu enda ema nende seas. Osa neist on küll nüüdseks meie seast lahkunud. Aga tänu neile teame, kuidas siin enne sõda elati,” räägib Lõhmus.

Ta kõneleb, et ka toona, nagu nüüdki, käis suurem osa „linnas” ehk siis Tallinnas tööl. Aga tallinlased omakorda tulid siia avalikkuse silma alt ära, lusti lööma, elu põletama. Kõrte ja muid kohti oli parimail aegadel isegi kaheksa, nende seas isegi kabaree… „Selline sümbiootiline suhe toimis kahe linna vahel enne sõda, kuid toimib muidugi ka praegu. Ometi, Nõmmet ja nõmmelasi, n-ö Nõmme vaimu määratleb ikka suuresti see, et Nõmme on olnud omaette linn,” jõuame minu pärimise peale asja tuumani.

„Selliste raamatute kirjutamisel on arhiividest palju abi, kuid sõja ajal suur osa neist hävis. Pealegi, ega kõike alati üles ei kirjutatud, eriti keerulisematel aegadel. Nii ongi palju abi mälestustest. Samas on osa ajalugu peetud hoolega salajas. Ma olin uute aegade saabudes esimene inimene, kes kompartei ajaloo arhiivis Toompeal tellis välja Nõmme rajooni parteiorganisatsiooni protokollid. Ehkki mind vaadati arhiivis vähe veidra pilguga – et kas kirjutad kompartei ajalugu – on see allikas olnud vägagi viljakas,” tutvustab Lõhmus info hankimise kummalisi keerdkäike.

Sala-ajalugu

„Protokollid olid salajased, kuna koosolekuil räägiti Nõmme probleemidest n-ö avatud tekstiga. Asjad, millest ajalehtedes loomulikult ei kirjutatud, olid näiteks Vene sõjaväe vägiteod.” Leho Lõhmus kirjeldab, et peamised probleemid olid tsiviilisikute röövimised, kaklused, aga ka näiteks natsionaliseeritud ja omanikest „vabastatud” majadesse omavoliliselt elama asumine. Teenistuskohast lahkumisel võeti tihti kõik kaasa – alates lauanõudest kuni kummutite ja klaveriteni. “Ühe ohvitseri arreteeris miilits veidi enne rongi väljasõitu Balti jaamas, kui ta oli terve kaubavaguni röövitud kraami täis ladunud, et koju, Leningradi poole teele asuta,” toob Lõhmus esile ühe värvikama episoodi sõjajärgsest ajast. Ta lisab ka, et Vene sõjaväel oli tihti õppuste käigus kombeks kaevata kaitsekraave laua koolimajade õuele.

Muide, Lõhmuste toonane elamine, mille tema vanaisa ostis 1934. aastal Jaan Krossi isalt, jäi natsionaliseerimata väga napilt – nimelt selgus, et õnneks oli ärklikorruse üks tuba jäänud välja ehitamata ega läinud elamispinnana arvesse. Nii jäi kogu hoone elamispind kriitilisest 200-ruutmeetri normist kahe ruutmeetriga allapoole ja pääses sundriigistamisest. Mis ühtlasi tähendas, et maja pääses lagunemisest ja võimalikust hävingust, milline saatus tabas väga paljusid endise Nõmme kauneid elamuid. „Uutel võimudel ei jätkunud jõudu ega tahtmist maju korras hoida, osa neist seisid isegi tühjana. Nõmmelt viidi ikka väga paljud Siberisse,” märgib Lõhmus.

Uue ajaloo algus

Lõhmus käis Nõmme koolis, mis toona kandis veidra juhuse tõttu 10. keskkooli nime. Nii saigi 1929. aastal asutatud ja ületuleval aastal 90. sünnipäeva tähistava, paljude kuulsuste kodukooli nime pruukida nii, et nõukogude kõrvale tundus kõik poliitiliselt korrektne ‒ „Nõmme gümna”. Muide, paljud Nõmme sõjaeelsest ajast pärit kohanimed elasid oma elu edasi isegi 40 aastat hiljem: kauplus Nõmme oli kõigi jaoks ikka Tulu pood.

Tallinna tehnikaülikooli järel asus Lõhmus tööle tehasesse Silikaat, kus tema hoolde anti ehitusmaterjalide tootmiseks hädavajalik hiigelsuur katlamaja. „Need aastad olid ikka tõeline elukool. Tehases olid tööl vabakäigu vangid ja ohtrasti endisi vange, mõned üleni tätoveeritud. Seda keelt ja neid pruuke näinuna pole edaspidi enam miski hirmus tundunud,” meenutab hilisemail aastail silikaatbetooni instituudis ehitusmaterjalide vallas teadusuuringuid teinud insener Lõhmus.

Kui Nõmmest ja Lõhmusest edasi rääkida, siis murdekohaks sai 1987. aasta, kui laulvast revolutsioonist ei näinud keegi veel undki, küll aga oli juba peetud fosforiidisõda, mis selleks ajaks oli üle kasvanud muinsuskaitseliikumiseks.

Nõmmelane Leho Lõhmus Nõmme jaama varikatuse all, paigas, kus 1987. aastal algas Nõmme rahvaalgatusena sündinud taassünd. Foto: HEIKO KRUUSI

Nõmme sai vahepealsest Tallinna Lenini rajooni osast omaette linnaosaks aastal 1992. Ka varikatus ehitati uuesti, mis sündis siiski alles 1999. Renoveerimisel kasutati katuse puitäärepitside taastamisel Lõhmuse päästetud fragmente algupärasest puupitsist – kui Nõmme jaama satute, vaadake. Ka vabariik taastati, aga mitmeil põhjusil jäi Nõmme, mis oleks omaette linnana sama suur kui näiteks Pärnu – ligi 40 000 elanikuga – siiski linnaosaks.

Ja edasi: „Siis oli asjast ehk seltsist vaja ka ajalehele, toonasele Tallinna ajalehele Õhtuleht kirjutada. Kellegi polnud aega, kuni sõjaajaloolasest klassivend, praeguseks kahjuks küll lahkunud Hannes Walter ütles: kirjuta ise. Kirjutasingi, nii sai kuradile sõrm antud.” Nüüdseks on asi tunduvalt tõsisem: Lõhmuse kontol on nii üksi kui ka kaasautoritega kirjutatud raamatuid veerandsaja jagu. Suur osa neist käsitleb Nõmme ajaloo peajooni ja selle eri külgi.

Uute aegade saabumise järel on Lõhmus töötanud kümnendi kaitseministeeriumis, seejärel 15 aastat Eesti sõjamuuseumi, kindral Laidoneri muuseumi direktori asetäitjana. Kokku veerand sajandit riigikaitse valdkonnas töötaval Lõhmusel on teine suurem huviala rohkem töö- kui elukohapõhine – nimelt faleristika ehk aumärkide, peamiselt sõjaväe aumärkide uurimine.

Protokolli mõttes: Leho Lõhmus ise on aastast 2003 Tallinna teenetemärgi ja 2004. aastast Nõmme aastate tegija tiitli omanik, olles praegugi toimekas nii Nõmme elus kui ka ajaloo ja selle hinguse meieni toomises.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee