Persoon

Terve elu Eestit teeninud inimesed on väärt hoolivat eluõhtut (156)

Anne Lill, 20. oktoober 2016, 17:26
Teija ei plaani Eestist tagasi Soome minna. Siit leidis ta töö, mis meele järele. Siin on ta kodu ja perekond. Siin on sündinud kõik Teija neli poega, kellest üks on juba taevas ingliks.  Foto: Heiko Kruusi
Sellega, et siinsed arstid ja õed lähevad lahe taha magusamat palka ja paremaid töötingimusi otsima, oleme juba harjunud. Vastupidisel suunal liikumine on vaat et ilmaime. Uurime siis, mida arvab Soomest Eestisse meedikuks tulnud Teija Toivari.

Tallinna diakooniahaigla hospiitsi juht Teija Toivari hakkab küsimuse peale, miks ta Soomest ära ja just Eestisse tuli, naerma. „Sattusin Eestisse esmakordselt taasiseseisvumise ajal. Olin siis 16-aastane. Eesti näis mulle imedemaana. Inimesed olid siin sõbralikud ega hoolinud üleliia elu materiaalsest poolest. Poliitikud olid rahvaga ühtsed ja uudsed lahendused võisid teoks saada üleöö. Soome oli selleks ajaks – vähemalt mulle näis nii – juba liiga „paigas”, ühiskonnana isegi kinni jooksnud. Kahjuks muutus elu Eestis pärast taasiseseisvumise kättevõitmist väga kiiresti. Raha hakkas valitsema inimeste üle, üksmeel kadus ja nüüd ei püüa poliitikud enam varjatagi, et rahva arvamus ei lähe neile korda,” paiskab ta seejärel ühe hingetõmbega välja oma vaate asjade seisule.

„Väliselt oli siinne elu küll kehvake, aga sellest ei hoolitud. Eestlased oskasid teha kõike mitte millestki. Toidupoed olid tühjad, aga pered kostitasid meid ikka hea ja paremaga,” meenutab Teija. Ja üks tema elule uue suuna kätte juhatanud sündmus jäi Kuusalu päevadesse veel. Nimelt kohtus ta seal oma tulevase abikaasaga.

Eestlasega abiellu

Aastaid suhtlesid noored kirja ja telefoni teel. Teija õppis Lahti rakenduskõrgkoolis diakonissiõeks, tema noormees aga Tallinnas ehitusinseneriks. Kaheksa aastat hiljem nad abiellusid, laulatus toimus Soomes. Teija räägib, et kui ta seejärel Eestisse kolima valmistus, olid paljud Soome tuttavad hämmingus. Minna mugavast majast vanemate juurest Tallinnasse ühetoalisse korterisse, teadmata, kas õnnestub töödki saada või mis palka selle eest pakutakse! Kas armastuse nimel tasub ikkagi nii radikaalseid samme astuda?!

Teija kinnitab, et armumine oli kahtlusteta tema Eestisse tuleku üks pool. Aga selle kõrval oli veel midagi. „Olen kristlane ja usun jumalat. Minu siiatulek kulges sammhaaval ja seda rada käies tundsin aina, et jumal juhib mind õigesse kohta elus,” räägib Teija.

Hoolimata sellest, et hinges oli 24-aastane Teija oma otsuses Eestisse elama asuda kindel, siis kergelt see siiski ei läinud. Juba puht asjaajamise mõttes. Kõigepealt tuli hankida elamis- ja tööluba. See oli terve bürokraatia kadalipp! Soomest tuli tuua kaasa virn pabereid, muuhulgas ka psühhiaatri tõend, et Eestisse saabuja on ikka mõistuse juures. Esialgu väljastati Teijale ajutine elamisluba ja tema abikaasal tuli iga aasta tagant ametnike jutul käia ning allkirjaga kinnitada, et soovib jätkuvasti oma laulatatud kaasaga koos elada.

Kõige rohkem riivas Teija hinge see, et ametnikud, kellega ta bürokraatia masinavärgis kokku puutus, olid tõredad. Inimeste sõbralikkus, mida Teija oma esimestel Eesti-käikudel imetles, oli aastaks 1998 juba lootusetult kadunud.

Loominguline elu

Suurt kergendust tundis Teija siis, kui ta ühe juhuslikult tänaval kohatud eaka naise soovitusel Oleviste kiriku noorteõhtule läks ja nii viimaks endale uue kodukoguduse leidis. Oleviste noortepastorilt Mehis Metsalalt kuulis ta ka peatselt avatavast diakooniahaiglast. „Haigla avati 1999. aasta kevadel ja kohe esimesest päevast asusin seal õena tööle,” räägib Teija.

„Need esimesed ajad olid küll üle mõistuse rasked, alustasime ju projektina. Polnud vahendeid, inimesi oli vähe, ebakindlust seevastu palju ja töökoormus meeletu. Aga me kõik olime valmis pingutama! Tundsin taas, kuivõrd loominguline ja arengule suunatud ikkagi on Eesti. Siin ei oodata soodsate tingimuste saabumist, vaid asutakse uut üles ehitama kohe, kui mõistetakse, et selle järele on vajadus!” meenutab Teija. Ta oli imestunud, kui juba mõni aasta pärast tööle asumist pakuti talle vanemõe kohta, veidi hiljem, pärast hospiitsi avamist 2002. aasta sügisel juba hospiitsi õendusjuhi kohta. „Soomes ei oleks kõne allagi tulnud, et noorele inimesele usaldatakse nii vastutusrikas ametkoht. Soomes sain pärast kõrgkooli lõpetamist tööd üksnes asendusõena.”

Teija sõnul pidas ta kohe pärast rakenduskõrgkooli lõpetamist plaani edasi õppida ja kui Tartu ülikool avas aastase õendusteaduse bakalaureuseõppe õe kutsega inimestele, viis ta pikalt mõtlemata paberid sisse. „Seekord jäid mu ülikooliõpingud siiski pooleli, sest isal avastati hilises staadiumis kopsuvähk ja ma sõitsin Soome emale appi isa põetama. Viimased kuud isa kõrval olid minu jaoks väga õpetlikud. Eluülikool, mis suunas mind ka tööalaselt. Isa suri kodus, ta sai lõpuni olla omade keskel. Mõistsin, kui oluline see isale oli ja kui oluline oli see ka meile pereliikmetena. Kui tagasi koju tulin, olin küps hospiitsi juhtima. Tundsin sisimas, et isa oli mulle õpetanud, kuidas toetada inimest, kes on silmitsi paratamatusega,” kõneleb Teija.

Põnevad väljakutsed

Praeguseks on Teijal Tartu ülikoolist terviseteaduste magistri kraad ja ta on töötanud diakooniahaiglas seitseteist aastat. Viimased seitse neist asutuse kvaliteedijuhi ja hospiitsi juhataja ametis. „Korraldame ka koolitusi õendushaiglate ja hooldusasutuste töötajatele, samuti rahvusvahelisi konverentse, et tuua Eestisse teiste maade kogemust ning uuemaid seisukohti. Nende ettevõtmiste kaudu püüame kogu ühiskonda harida. Meie hulgas paraku elavad dementsed inimesed, kelle intellekt teeb elukaare lõpus tagurpidikäigu, meie hulgas on alati surijad, keda enam mitte kuidagi terveks ravida ei õnnestu. Aga need inimesed on terve elu Eesti riiki teeninud õpetajate, inseneride, poemüüjate või bussijuhtidena. Nad on väärt seda, et nende eluõhtu mööduks inimväärselt. Hooles ja hoolimises,” räägib Teija.

Teija meelest seisab Eesti hädavajaduse ees ehitada üles nüüdisaja arusaamadele vastav ravimatute haigete ja nende lähedaste abistamise süsteem.

„Meil leidub piisava töökogemuse ja hea haridusega spetsialiste siin-seal asutustes, aga kõik nad on enamasti üksiküritajad. Asutuse piires tehakse meeleldi koostööd, aga üle-eestilist võrgustikku, rääkimata valdkondadevahelisest koostööst, ei ole. Meiegi haiglasse saabub alatasa mõni dementne vanainimene, kes asjakohase abi puudumise tõttu on muutunud agressiivseks, seejärel viidud psühhoneuroloogiahaiglasse, kus omakorda pole inimese haigust ära tuntud ja talle on lihtsalt psühhoosiravi peale pandud. Lõpuks viibib inimene lihtsalt poolunes. Samas, kui tarbetu ravi ära jätta, virgub ta uuesti ellu. Nüüd saab tema heaks juba mõndagi ära teha! ”

Teija meenutab, et kunagi loodeti abi tervishoiu- ja sotsiaalministeeriumi ühendamisest. Ministeerium on nüüd küll ühine, aga kokku pole need kaks valdkonda ikkagi saanud. Ja põhjus peitub selles, et raha liigub tabeli eri ridasid pidi, mitte koos inimese olukorra ja vajadustega. Tervishoiuteenust rahastab haigekassa, hoolekannet sotsiaalkindlustusamet ja omavalitsused. „Ravimatu haige vajab aga nii ravi kui hooldust. Kui raha loetakse igas rahakotis eraldi, on väga raske terviklikku abi korraldada,” teab Teija.

Teine kitsaskoht on Teija meelest see, et Eestis on kohalikel omavalitsustel liiga palju vabadust otsustada, kas ja missugust teenust nad pakuvad või mitte. Tema meelest oleks õige variant see, kui riik eraldaks omavalitsustele sellises seisus inimestele teenuste osutamiseks sihtotstarbelise raha, mille kasutamist oleks riigil siis ka võimalus kontrollida. „Põhimõte peaks olema ikkagi see, et inimene saaks teenuste toel võimalikult pikalt elada kodus. Jätta kogu hoolduskoormus perekonnaseaduse jõuga vaid sugulaste õlgadele, on ebainimlik. See on kulukas ka riigile, sest ema või vanaema hooldama jäänud inimene ei saa seetõttu tööl käia, tema maksud jäävad riigil saamata ja ta ise võib viletsusse ja hiljem abivajajaks jääda. Ülepinge ja koormuse tõttu võib ta tervise kaotada ja haigekassale rohkem kulu tuua,” arutleb Teija.

Kogu süsteemi ümberkorraldamine nõuab mõistagi poliitilisi otsuseid. Teija usub, et poliitikud jõuavad varem või hiljem arusaamiseni, et vanaviisi jätkata enam ei saa. Sest riik, kus inimeste vajadusi ei peeta esmatähtsaks, pole jätkusuutlik.

Ta meenutab, kuidas hea hulk aastaid tagasi käis ta kolleeg, diakooniahaigla juht Jelena Leibur riigikogu sotsiaalkomisjonis esimest korda dementsete inimeste hoolduse probleemidest rääkimas: „Kõik kuulasid huviga, tegid märkmeid, küsisid, pakkusid lahendusvariante. Kolleeg oli vaimustuses! Mõtles, et nüüd ometi on teema paisu tagant pääsenud ja asjad hakkavad arenema! Kohe pärast istungi lõppemist oli aga staažikas rahvasaadik Viktor Vassiljev talle öelnud: Jelena, naiivsekene, unusta lootused, mitte midagi ei muutu, rääkisid siin natuke – ja kõik läheb vana rada edasi!”

„Nii kahjuks ongi läinud,” tunnistab Teija. Võimalik, et muutusteni jõudmine eeldab ka valimissüsteemi muutmist, arvab ta. „Praeguse korra tõttu jõuavad riigikogusse küll jõuliselt läbilöögivõimelised, aga mitte väga empaatilised inimesed. Ma ei taha väita, et riigikogus ei ole üldse hoolivaid inimesi, aga võib-olla on neid seal ühekorraga liiga vähe, et nende hääl mõjule pääseks. Selline asjade seis peab kindlasti muutuma. Ja kindlasti see muutubki!” on ta kindel.

156 KOMMENTAARI

l
lance hopkinson täna, 14:24
Lugupeetud härra või proua, On olemas ettevõte, mis annab inimestele laene, olenemata sellest, kui suur on summa või viivis, intressimäär on väga mad...
(loe edasi)
g
gerbe 6. detsember 2018, 13:44
Angelina Merlot tunnustamine Minu jaoks ei ole üksikisiku vahel laenu kunagi olemas olnud. Kuid jõuga kuulda mõnda laenuandjat, kes tundus mulle tõsi...
(loe edasi)
Loe kõiki (156)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee