Persoon

Eesti film kõige kuulsama põhjapõdrakasvataja mälestuseks 

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 13. oktoober 2016, 17:43
Filmi tegemine: Liivo Niglase ja Juri Vella, 2009. aasta suvi. Liivo Niglas jutustab, miks põhjarahva suurkuju Juri Vella teod ja mõtted meile olulised on. Heiko Kruusi  Eva Toulouze
Sama palju, kui Liivo Niglas on kultuuriteadlane, on ta ka kirglik rännu- ning filmimees. Hõimupäevade ajal esilinastub tal film metsaneenetsi poeedist ning naftagigantide vastu võidelnud Juri Vellast.

Filmi tegemine: Liivo Niglase ja Juri Vella, 2009. aasta suvi. Liivo Niglas jutustab, miks põhjarahva suurkuju Juri Vella teod ja mõtted meile olulised on. Heiko Kruusi  Eva Toulouze

Liivo Niglas on olnud rännuhimuline ning kaugete rahvaste kultuurist huvitatud juba noorest peale. Nüüd, 46. eluaastaks, on ta jõudnud teha ümber maakera mitu tiiru. Enamik tema reisidest on olnud idasuunalised, ta on teadusekspeditsioonidel uurinud põhjarahvaste elu, aga reisinud juba ülikoolis etnoloogiat õppides, mida nüüd üliõpilastele õpetab, läbi kogu Siberi, et jõuda Alaska kaudu lõpuks Arizonasse, 6000-liikmelise sunji rahva juurde.

Kõige karmim on tema mälestuste järgi ekstreemjalgrattamatkajate grupiga Uhuduur Hiina võimude eest salaja tehtud reis läbi Tiibeti. „Kõik järgnev on olnud hulga kergem, kui selliseid mägesid pole... Jah, edaspidi on ikka lihtsam olnud,” nendib Liivo Niglas, keda filmides pole näha, sest kaamera on tema käes. Ekspeditsioonide ja matkade käigus sündinud tõsielufilmid on pälvinud nii publiku kui ka žüriide tähelepanu ning auhindu.

Liivo Niglast näeb tema filmides ja kaekspeditsioonidel võetud fotodel harva, sest enamasti on kaamera tema käes. Eva Toulouze

Kirg ja teadus

Vähem on avalikkuse tähelepanu alla jõudnud Niglase arvukad kultuurantropoloogia ehk etnoloogia valla teadustööd, mida on kogunenud aastatega palju ja mis vaatlevad meist ida pool elavate rahvaste, enamasti soome-ugri hõimuveljede elu, eelkõige aga ilmavaadet.

„Kirg kauguste järele on juba poisipõlvest. Raske ongi öelda, kas reisin ja teen filme seepärast, et käia teadusekspeditsioonidel, või käin teadusekspeditsioonidel ja teen filme seetõttu, et mulle meeldib reisida,” paradoksleb Niglas.

Juri Vella, tema lapselaps ja etnoloog Liivo Niglas ühes paadis. Eva Toulouze

Liivo Niglase värskeim film „Armastuse maa” linastub tänavuste hõimupäevade ajal, 25. oktoobril. Filmi metsaneenetsi poeedi ning arvata 2000-inimeselise põhjapõdrakasvataja rahva õiguste eest võitleja Juri Vella iseäralikust elust ning kaugesse tulevikku suunatud mõttetest on ta üles võtnud palju aastaid. Film saab valmis nüüd, kui Vella surmast on möödas kolm aastat ja on distants, millelt tagasi vaadata erilise inimese elule ning pärandile.

Põhjarahvaste vägi

Metsaneenetsid elavad suurel alal, mitmes haldusüksuses: Tjumeni oblasti Hantõ-Mansiiski ja Jamalo-Neenetsi autonoomsetes ringkondades: Kazõmi ülemjooksul Num-to järve ümbruses, Puri lisajõgede ja Obi lisajõe Agani lisajõgede ülemjooksul, kus nad peavad mäletamatutest aegadest peale põhjapõtru.

Aögul oli Juri Vellal kümme, hiljem juba üle saja põhjapõdra. 

„See on nende elu nurgakivi ja muidugi põhiline elatusallikas,” räägib Niglas, kes oma esimese, palju tähelepanu pälvinud filmi „Brigaad” tegigi Jamali poolsaarel elavate tundraneenetsite karjakasvatusbrigaadi elust.

„Põhjarahvaste kohta kõneldakse, kurb, kuidas keeled välja surevad, kombed kaovad. Aga samas, tihti on tegu muutustega, teisenemisega, mitte hävingu ja kurbusega. Põhjarahvad on üllatavalt sitked,” tõdeb ta, suur tunnustus hääles.

„Võimud on muidugi teinud palju nende kultuuride kadumiseks,” räägib ta. Neenetsid on pidanud ka nn Kazõmi sõda ega ole alati lihtsalt taandunud. Ülestõusu üks peapõhjus oli neenetsi laste sunniviisiline, tihti jõuga viimine igal aastal üheksaks kuuks kodunt ära, tihti näiteks saja kilomeetri kaugusel olevatesse koolidesse.

„Nii võõrutati lapsed oma vanematest, keelest ja kultuurist, aga mis põhjas elamise jaoks kõige olulisem kaotus – nad ei saanud maast-madalast õppida põhjapõtrade kasvatamist, nendega ümberkäimist ega ka muid karmis kliimas ellujäämiseks vajalikke oskusi,” valgustab Liivo Niglas põhjala varjatud valu, mida aktivist, et mitte öelda poliitik Juri Vella, kes ise samasuguse elukäigu läbi teinud, üritas päevavalgele tuua ning muuta.

Juri vene elu

„Juri ise kasvas üles külas ja käis venekeelses koolis. Emakeel oli tal küll metsaneenetsi keel ja veel oskas ta oma abikaasa emakeelt hansi keelt,” jutustab Niglas. Poeet Vella kirjutas kaua aega oma luuletusi vene keeles, enne kui metsaneenetsi keelele üle läks. „Luuletused on tal kaunid, ka eestlastele hästi mõistetavad, osa neist on nüüd ka eesti keeles saadaval,” märgib Liivo Niglas.

Juri Vella oma maja katusel. Kaader filmist

Kui Vella oli juba vanuses, et lapsed peredega oma elu peal, otsustas ta minna metsa esivanemate kombel elama. „Alustuseks soetas ta endale kümnepõdralise karja, ehitas metsa pikapeale välja palkhoonetega laagripunktid, mis – võin oma kogemustest kinnitada – on väga soojad ja varustatud lausa läänelike mugavustega. Elektrigeneraator annab seal voolu ning õhtuti sai tema juures rikkaliku videoteegi filme vaadatud.

Vella oma lapselapsega nn kirjus majas. Kaader filmist

Aga mis peamine – ta võttis metsa kaasa koolilapsi, nende seas ka oma lapselapsi, hakkas neile oma laagripaigas kooli pidama ja sai selleks isegi võimudelt rahalist toetust. Käisid õpetajad Moskvast, Ukrainast, üks isegi Eesti päritolu õpetaja, kes õpetasid nii-öelda linnakultuuri. Moskvas ülikooli lõpetanud Velle ise õpetas lastele metsaneenetsi elu ja selle peamist tarkust – kuidas põtru pidada.”

Juri Vella on üks erilisemaid inimesi, keda ta eales tundnud, kinnitab Liivo Niglas. Kaader filmist

Põhjapõdrakari kasvas pikkamööda enam kui sajapealiseks. „Ise ütles ta veel veidi enne oma surma (Vella suri 65-aastaselt vähki), et ta on algaja põdrakasvataja ja tal on veel palju õppida. Mingil ajal kooliprojekti toetused lõppesid, olud muutusid, uusi lapsi enam Vella juurde ei saadetud. Paljud ei pea vanu kombeid vajalikuks,” nendib Niglas. Üks tütrepoeg, keda ta maast-madalast kasvatas, sirgus selliseks, nagu Vella unistas, järjepidevuse hoidjaks.

Vella lapselapsega kanuuga jõel. Kaader filmist

Metsaminekustki piisaks, et Vella oleks metsaneenetsite, isegi kõigi põhjarahvaste suurkuju. Aga Vella on midagi tunduvalt enamat. Ka nüüd, kolm aastat pärast siitilmast lahkumist.

Vella vägi

„Põhjarahvaste seas pole palju sellise isikliku väega inimesi nagu oli Vella,” räägib Niglas ning kõneleb lähemalt praegusest peamisest mureallikast – naftast. Põhjarahvad elavad ja kasvatavad oma põtru metsatundrates ning tundrates, kus maa sees on hiiglaslikud naftaleiukohad. Hiiglaslikule naftafirmale Lukoil on antud laialdased volitused naftat otsida ning puurida. Formaalselt peab firma saavutama elanike nõusoleku, aga ebaausaid võimalusi on suurel firmal palju.

Juri Vella võitles südikalt naftakompanii Lukoiliga, mis on põhjarahvaste põhiline probleemideallikas.  Kaader filmist

„Juri Vella väga tähtis roll on olnud kartmatult võidelda nii Moskva ehk keskvõimu, kohalike võimude ning suurfirmaga, et inimeste õigusi ei rikutaks ning neilt senise elukorralduse jaoks hädavajalikke karjamaid ära ei võetaks,” rõhutab Niglas. Ta räägib, et Vella oli tõeline, loomuliku andega poliitik. „Ta ei löönud kellegi ees kartma, olgu need ametnikud või ka mustade akendega džiibiga metsateele ilmunud kahtlased jahirelvadega tegelased,” meenutab Liivo Niglas Vellat, kelle tegemistele oli ta pikkade aastate jooksul tunnistajaks. „Kõige hullem, mis nad saavad teha, on mind ära tappa – nii ütles ta, kui hirmu kohta küsisin,” meenutab Niglas.

Vella aeg

„Plaane pidas ta ikka hoopis teises mastaabis, kui inimestel tavaliselt kombeks. Tema mõtles aja peale, mis tuleb näiteks 70 aasta pärast, kui tema lapselapsed lapsi saama hakkavad,” rääkis Niglas. Vella selge sõnum oli, et ükskõik kui palju ka naftat pole, saab see millalgi otsa, koos puurimise ja pumpamisega tulnud inimesed lähevad minema, sest neil pole põhjapõdramaal enam midagi teha.

UAZ vana kaubik on metsateedel üks peamisi suviseid liikumisvahendeid. Kaader filmist

„Siis peab selge olema, kuidas metsaneenetsid, kelle elu alus on põdrakasvatus, elama hakkavad. Nad peavad oskama põtru kasvatada ning looduse ning vaimudega kooskõlas ning heas läbisaamises elama,” kirjeldab filmimees ja etnoloog Vellat, kes on üks eripärasemaid ja tugevamaid inimesi, keda ta on kohanud.

„Võimud olid hädas, nad pidid tihti tema riukaliku asjaajamisega hakkama saama, temaga arvestama. Vella teadis, kuidas oma sõnum kõigile kuuldavalt kohale toimetada. Nüüd, kui teda enam pole, luuakse kohapeal juba tema muuseumi. Nüüd pole ta enam tüliks, teda ei pea kartma ja temast võib kujundada mugava suurkuju,” räägib Niglas sellest, mis edasi sai.

Mida meil on õppida

„Kindlast pole ta mingi metsrahvaste isa. Aga meil on temalt õppida, et ka ühest inimesest võib väga palju sõltuda. Ja saab astuda ka suure vastu, olgu see naftafirma või keskvõim. Ka siis, kui võitlus tundub ebavõrdne, ei tohi käsi rüppe lasta. Karta ei tohi, hirm viib valede otsusteni,” võtab Liivo Niglas kokku oma aastakümneid tagasi alanud tutvusest ning läbikäimisest saadud kogemuse kauge metsaneenetsite rahva suurkuju Juri Vellaga.

Juri Vella Pariisi kohvikus. Kaader filmist

„Kui mõelda laiemalt – me ei tea, kuhu maailm pöörab. Tulevik võib vabalt olla selline, et võimaliku kliima külmenemise, näiteks Golfi hoovuse seiskumisel, suudavad üle elada vaid põhjamaise kliimaga harjunud ja põdrakasvatuses vilunud hõimud,” vaatab Niglas ka ise veel teoks saamata tuleviku paljususse.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee