Arvamus

Kuhu võib viia pingetõus Vene-Lääne suhetes? (47)

Kalev Stoicescu, rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur, 6. oktoober 2016, 16:52
Aleppo tsiviilelanikkond on Süüria valitsusvägede ja Vene lennuväe pideva raketitule ja õhurünnakute all.Foto: AFP/Scanpix
Neil päevil lõpetas USA koostöö Venemaaga Süüria küsimustes. Aga Kreml ei anna mingeid märke soovist pingeid maandada suhetes USA ning laiemalt kogu läänemaailmaga. Hiljuti Venemaa ja USA vahel sõlmitud vaherahu kokkulepe sõjategevuse lõpetamiseks Süürias, välja arvatud võitlus ISIS-e vastu, ei pidanud kuigi kaua vastu.

USA president Barack Obama sisuliselt loovutas initsiatiivi Venemaale 2013. aasta suvel, kui otsustas sõjaliselt mitte tegutseda Bashshār al-Assadi režiimi vastu, hoolimata sellest, et Süüria diktaator, kes oli kasutanud korduvalt keemiarelva oma rahva vastu, sooritades kirjeldamatuid massimõrvu, ületas „punase joone”. USA ongi jäänud Süüria konfliktis paljuski passiivseks, eelistades üksnes toetada – ja sedagi väga piiratud mahus – nn mõõdukaid opositsioonijõude. USA aktiivne sõjaline tegevus on olnud suunatud eranditult ISIS-e vastu. Samas, Venemaa otsustas eelmise aasta septembris sekkuda konflikti mitte ainult poliitiliselt, vaid ka sõjaliselt, mõistagi al-Assadi režiimi toetuseks.

Samal teemal

USA on püüdnud aastaid leida võimalusi kehtestada püsiv relvarahu Süürias ning edendada läbirääkimisi, kuivõrd Washington ei näinud konfliktile sõjalist lahendust. President Obama, kes on viinud USA väed välja Iraagist ja Afganistanist, keeldus jätkuvalt Süüria „mülkasse” suurte sõjaliste jõududega sisenemast.

Teisalt, Vene president Vladimir Putin ja Süüria liider al-Assad ilmselgelt tunnetasid, et poliitiline initsiatiiv on nende käes ning neid saadab sõjaline edu. Aleppo hõivamine, kuigi mis tahes hinnaga, on ju käegakatsutav, mistõttu vaherahu kokkulepe sündis Moskva ja Damaskuse poolt vaadatuna üksnes taktikalise sammuna, justkui demonstreerides kahe diktaatorliku režiimi rahuarmastust ja konstruktiivsust. Kreml püüab petlike sammudega veenda lääneriikide juhte tühistama Venemaa-vastaseid sanktsioone, kuigi tegelikult pole sanktsioonide tühistamine millegagi põhjendatud. Mida on Venemaa teinud Donbassi olukorra parandamiseks ning Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamiseks?

President Putinil oli suurepärane võimalus siluda kasvõi natuke suhteid USA-ga, leevendada pingeid ning suurendada vastastikust usaldust. Nüüd tundub, et Venemaa tsaaril ei olnudki sellist plaani, sest muidu poleks ta nii kergekäeliselt lubanud surnuks pommitada ÜRO humanitaarabikonvoi rekajuhte ning Aleppo hospidalide haigeid ja haavatuid.

Hiline otsustavus

Ei maksa siis imestada, et USA lõpetas koostöö Venemaaga Süüria küsimuses, kusjuures vaevalt saab see taastuda enne järgmise USA presidendi ametisse astumist. Selleks ajaks püüab Putin värske USA presidendi fakti ette seada – Süüria on nüüd „meie oma”. Mis sest, et Aleppo näeb välja nagu Minsk pärast teist maailmasõda ning surma on saanud ehk veel kümneid tuhandeid süütuid tsiviilelanikke.

Nagu öeldakse: küll küllale liiga ei tee. Putin otsustas, et plahvatusohtlikust olukorrast Süürias on vähe ning on vaja veel õli tulle valada. Venemaa president käskis Riigiduumas peatada Venemaa ja USA vahel 2010. aastal sõlmitud kokkulepe sõjaliseks otstarbeks toodetud plutooniumi reutiliseerimisest tsiviilotstarbeks (kumbki pool vähemalt 34 tonni ulatuses, milline kogus on piisav kuni 17 000 tuumalõhkepea tootmiseks). Kokkulepe täitmise tähtajaks seati 2018. aasta ning ei ole selge, kui palju on kumbki pool seda seni täitnud.

Putin tõi demonstratiivse ja dramaatilise poliitilise sammu põhjenduseks mitte niivõrd kokkuleppega seotud asjaolud, vaid USA „vaenuliku poliitika” Venemaa vastu, rahvusvahelise julgeolekuolukorra „destabiliseerimise” jms. Kokkulepe täitmise jätkamiseks seadis Venemaa president USA-le lausa ulmelisi nõudeid, sealhulgas isegi Venemaa kehtestatud „vastusanktsioonidest” (ehk enesekaristamisest) tekitatud kahju korvamist, mis selgelt tõendab reaalsusetaju täielikku kadumist ning soovi pimedalt pingeid eskaleerida. Venemaa on juba loobunud tavarelvastuse relvastuskontrolli lepingute ja kokkulepete täitmisest.

Praeguse seisuga võib öelda, et Venemaa täidab ainult tuumarelvastuse piiramise kokkuleppeid (märkimisväärsemalt uut kokkulepet START). Kui ta peaks, eskaleerumise loogikat jätkates, ka nendest kokkulepetest loobuma, siis lammutaks Venemaa veel viimasedki rahvusvahelise julgeoleku alused. Kas Kremlis valitseb – kogu seda tausta arvestades – ülim enesekindlus või hoopis kõrgendatud ärevus Putini režiimi tuleviku pärast?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee