Värsked Tallinna uudised

Ajalugu on rahva kätes, ütlevad detektoristid 

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 22. september 2016, 16:54
See mõõk on maa sees olnud hinnanguliselt 1000 aastat. Heiko Kruusi
Harrastusarheoloog leidis Harjumaalt äsja viikingiaegse matusepaiga. Muinsuskaitseamet asus leiupaika lähemalt uurima.

Muinsuskaitseamet Muinsuskaitseamet, arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert Heiko Kruusi

Kõik algas mõõgast. Selle leidis detektorist seni avalikkusele paljastamata paigast Harjumaal. Metallisignaali avastamiskoha kaevamisel ilmnes, et leide on rohkem. Harrastusarheoloog jättis kohe kaevamise katki ning teavitas leiust muinsuskaitseametit. Kohale kutsutud arheoloogid leidsid proovikaevamiste käigus veel hulga vanu esemeid ning põletatud inimluid ja jõudsid järeldusele, et tegu on vähemalt 1000 aasta taguse matmispaigaga. Praegu on käimas ettevalmistused kalmekoha riigi kaitse alla võtmiseks. Seepärast on leiukohta seni peetud salajas.

See mõõk on maa sees olnud hinnanguliselt 1000 aastat. Heiko Kruusi

„Leidja käitus väga vastutustundlikult ning avastatust on teadusele ja meie varasema ajaloo uurimisele palju kasu,” kiidab muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert, kui tutvustab tegeliku arheoloogia jõudmist laiadesse rahvahulkadesse. Ta tõstab mõõga välja kirstkülmikust, kus konserveerimiseelsel hoiul ka hulk teisi maapõuest uuemal ajal päevavalgele toodud leide. Mõõk on vaid mõõdukalt roostes, ei usuks, et tuhat aastat mullas olnud. Arheoloog Kangert toob esile veel muid põnevaid leide, nende seas on eriti haruldane pronksist, kahe ratsaniku figuuriga tuleraud, millel suur osa tulerauastki veel säilinud.

Haruldane, pronksist valatud pidemeosaga tuleraud. Alumine, rauast, osa on säilinud osaliselt. Heiko Kruusi

„Sellist pronksist tulerauda pole tervikuna Eestist veel leitud, tavaline tuleraud on lihtsam, üleni rauast,” näitab ta teises karbis lebavat aaret.

Tavapärane tuleraud on sepistatud üleni rauast.  Heiko Kruusi

Igamehe ajalugu

„Ehkki detektoristid tegutsevad väljadel omapäi, on neist meie ajaloo uurimisel palju kasu olnud. Näiteks hiljuti Eesti meremuuseumi Paksus Margareetas avatud näitusel Eesti viikingiaja leidudest on üsna mitu põnevat eset just harrastajate avastatud,” märgib Kangert. „Aga ega nad päris omapead ka toimeta. Selleks, et saada luba metalliotsijaga kultuuriväärtustega otsimiseks, tuleb kursustel käia ja kõik asjakohased seadused selgeks teha,” märgib muinsuskaitse inspektor, kes ka ise selliseid kursusi juhendab. „Põllu peal” kursuste ajal ei käida, küll aga tutvutakse arheoloogiliste leidudega, et oskaks sarnaseid välitingimustes ära tunda.

Rauast rinnanõel samast kalmekohast. Heiko Kruusi

Pronks- ja raudesemed tunneb inimene ikka ära, aga tegelik arheoloogia on keerulisem. Kangert näitab väikesesse kilekotti pakitud hallikasvalkjaid laastukesi – need on näiteks kunagisest matusetulest läbi käinud luude jäänused. „Kuumema leegi puhul on luud isegi sinkjat värvi,” täpsustab ta.

„Aga sellise otsimise puhul peab igaüks meeles pidama kaht asja. Esiteks: otsingute jaoks peab olema otsinguluba ning maaomaniku selge luba. Ja teiseks: kõik kultuuriväärtusega leiud, mis maa seest leitakse, kuuluvad riigile. Leidja osaks jääb muinsuskaitseameti teavitamine. Kui leid tunnistatakse väärtuslikuks, on loota leiupreemiat,” rõhutab Nele Kangert olulisemat ning lisab, et muinsuskaitsealustes piirkondades ei tohi üldsegi kaevata. Kaitsealused piirkonnad moodustavad Tallinnas suuri alasid, eelkõige on selline kogu vanalinn. „Ja tihti arvatakse, et leiud on mitme meetri sügavusel. Ei, tihti on need lausa paarikümne sentimeetri sügavusel ja võivad välja tulla ka põllul künnikihist,” räägib Kangert.

Kümme tuhat aastat mullas

„Arheoloogia on ainus vahend, et uurida seda aega, mille kohta ajalooürikuid pole. Meil, Eestis, on selline periood enam kui kümme tuhat aastat pikk. Seepärast tuleb nendesse tummadesse tunnismärkidesse suhtuda väga hoolivalt,” räägib ajaloolane Kangert. Ta lisab, et kõik leitud esemed omavad ajaloo uurimise seisukohalt tähendust ikka ja ainult kontekstis leiupaigaga, koos teiste leidudega. Kilekotiga muuseumi toodud asjade väärtus on suuresti kadunud, rõhutab ta.

Kogu riigis on praegu pooltuhat detektoristi, kel kursused läbi tehtud, tunnistus käes ning kes esitavad muinsuskaitsele igal aastal aruanded. Ja neid tuleb kogu aeg juurde, sest ala on põnev ning metalliotsijad pole enam haruldased ega kallid seadmed.

„Aga eks inimesi ole igasuguseid. Muidugi käib mõni ka võõral maal salaja nii-öelda rahapada otsimas, et siis leiud e-Bays rahaks teha. Tegelikult on ajalugu paljude inimeste jaoks väga põnev. Ja eriti põnev on selle uurimisele ise kaasa aidata,” räägib Kanget põhjustest, mis ajab inimesi endale moodsaid otsivahendeid soetama ning nendega lageda taeva all, karmi ilma meelevallas, pikki päevi kulutama.

Ajalugu igal sammul

„Selliseid suure tähtsusega leide, nagu Sõrvest leitud viikingiaja-eelsed laevad või Kadriorust päevavalgele tulnud koge vrakk, pole ka kutselistel arheoloogidel igal aastal loota. Aga välistatud pole miski, hea näide heast juhusest ning heast koostööst teadlastega on Kõue kandi suur aardeleid,” tutvustab Kangert kõigile korralikele harrastajatele avatud maa-aluste saladuste riiki. 

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee