Värsked Tartu uudised | Linnaleht

Karlova teatris on publiku hulgas ka viis koera 

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 25. august 2016, 16:33
Karlova teatris esietendub laupäeval tunnustatud Austraalia näitekirjaniku Christopher J. Johnsoni läbilööginäidend „Koerapäevikud”. Foto: Karlova teater Foto: Karlova teater
Laupäeval toimub Eesti teatri ajaloos erakordne sündmus, kui Tartus Karlova teatris lavale jõudva Christopher J. Johnsoni „Koerapäevikute” esietendusele on oodatud ka hästi käituvad koerad.

„Koerapäevikutes” jõuavad vaataja ette üheteistkümne eri tõugu koera lood monoloogidena. Nüüd saavadki viis esietendusele tulevat koera anda oma hinnangu, kui hästi inimestel koerte mängimine välja tuleb.

Kas teatrirahval seda hirmu ei teki, et koerte tõttu võib etendus ühel hetkel kontrolli alt väljuda? Lavastaja Taago Tubinal vastab, et ei ole, sest koerad on esietendusele oodatud vaid koos peremehega. „Loomulikult tähendab see seda, et teatrisse kaasa võetav koer peab olema dresseeritud ja oskama väga kuulekalt käituda. Koera saab kaasa võtta vaid eelregistreerides ja praeguseks on vähesed „koerakohad” juba täis,” lisab Tubin.

Taago, kuidas te „Koerapäevikud” enda jaoks avastasite ja kas kohe tekkis soov see tükk ka lavale tuua?

Kõigepealt oli kolm meest (Leino Rei, Riho Kütsar ja Tanel Jonas) ja nende soov koos midagi lavale tuua. Edasi mõtteid kogudes sattus muuhulgas juhuslikult kätte Austraalia draamakirjaniku, näitleja, filmirežissööri ja -kriitiku CJ Johnsoni tekst ning see võlus kohe oma idee ja vormiga. Näidendi puhtalt loojutustamisele rajatud, monoloogidest koosnev ülesehitus tundus intrigeeriva väljakutsena nii mulle kui ka näitlejaile. Ja kuna Tartus on olemas selline teater nagu Karlova teater, kuhu see lugu näis üsna ideaalselt sobivat ja kes oli valmis meid ka rõõmsasti oma katuse alla võtma, siis oligi otsus tehtud.

Mis teid „Koerapäevikute” loos kõige rohkem kõnetab?

Võimalus mõttemänguks, et meie neljajalgsete sõprade kehades on isiksused, kes on meiega vägagi sarnased. Nimelt juhivad meid mõlemaid, nii inimesi kui ka koeri, ühelt poolt instinktid, teisalt aga oleme allutatud kindlatele reeglitele ja õpetatud mängima kindlaid sotsiaalseid rolle. Püüd vaadata maailmale looma pilguga pakub inimesele aga alati võimalust peegeldada iseennast ja nõnda enese kohta rohkem avastada. Nii kõnelevad need lood väga olulistest asjadest meie elus, nagu üksindus ja armastuse vajadus.

Milline on teie enda side koertega?

Praegu meil kodus oma koera ei ole, peaasjalikult seetõttu, et linnakorter ei ole koerale just kõige parem elukeskkond. Nii on meil hoopiski väga tore kass. Aga minu elus on olnud küll kaks mind kindlasti mõjutanud koera. Üks neist, segavereline laika Ralli oli maal ketikoer ja meile, poisikestele, meeldis teda õrritada. Palgaks sain tema käest ka põhjalikult pureda, pärast mida ta magama pandi. Pärast taolist traumaatilist kogemust tundsin pikka aega koerte ees suurt hirmu, millest aitas hiljem üle saada meie pere päris oma koer Joosep, Vene-Euroopa laika, kellest targemat ja südamlikumat koera on mul siiani raske ette kujutada.

----------------------------------

„Koerapäevikud” Karlova teatris

Lavastaja Taago Tubin (Ugala), kunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Toomas Lunge. Mängivad Tanel Jonas (Vanemuine), Riho Kütsar (Vanemuine) ja Leino Rei.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee