Meelerahu leidmiseks tuleks väljuda kiirustavast kuhugile jõudmise režiimist ning tulla tasakaalukama olemise ja elamise juurde, soovitab Helena Väljaste. (Erakogu)

On varahommikune aeg Washingtoni linnasüdames. Inimesed ruttavad rongile, et jõuda tööle ja kooli. Metroos seisab üks tänavamuusik – nooremapoolsem mees – ning esitab viiulil klassikalise muusika palu.

Ta musitseerib seal kolmveerand tundi ning selle aja vältel möödub temast ligikaudu 2000 inimest. Seitse jääb teda kuulama, vähemalt minutiks. 27 möödujat annetab talle raha, ühtekokku teenib mees 32 dollarit. Pole ju paha teenistus ühe tänavamuusiku jaoks?

Tänavamuusiku märkamata pale

Möödaruttajad ei tea, et muusiku näol on tegu ühe maailma parima viiuldaja Joshua Belliga, kes esitab sellel hommikul metroos äärmiselt keerulise ülesehitusega klassikat viiulil, mille hinnaks 3,5 miljonit dollarit. Tavapäraselt saab tema muusikat kuulda vaid kõige nooblimates kontserdisaalides, kuhu ainuüksi pilet maksab 100 dollarit!

Säärane oli 2007. aastal Washington Posti korraldatud sotsiaalne eksperiment ja sellest tõstatus üks küsimusi: kui meil jääb automaatpiloodil läbi elu rutates märkamata midagi nii ilusat, siis mida kõike veel me endi ümber tähele ei pane?

Tänapäeva inimese sündroom: mõtteisse vajunud

Automaatpiloodil kulgemine pole ju inimese jaoks midagi tundmatut – meie peades leiab aset lakkamatu mõttevool, mõnikord oleme virtuaalkeskkonnas viibides niivõrd hõivatud, et ei märkagi, kuidas jõuame punktist A punkti B ega pane päriselt tähele, mida teine inimene meile räägib. Siin ja praegu kohaloleku jõust kõnelev Eckhart Tolle on tabavalt öelnud, et tänapäevase inimese seisund on „mõtteisse vajunud”. Niimoodi, mõttevoolus ulpivana (seal toimuv tundub reaalne, põnev ja oluline!) võib meil mõnigi asi, mis leiab aset siin ja praegu, märkamata jääda. Ühtlasi kõrgendab see stressitaset: bioloogilise olendina on meie ülesanne ellu jääda ja ohtusid märgata on meile eluliselt vajalik. Käime ringi, pea (mure)mõtetest paks ja oleme tahtmatult hõivatud just negatiivse mõtlemisega – see on märk iidse, ohte silmas pidava süsteemi toimimisest. Kas teadsid, et kui pähe tuleb muremõte töökoha säilimise pärast, vallandub kohe iidne võitle-või-põgene reaktsioon? Häiresüsteem ei tee vahet, kas oht on päris või kujuteldav – stressreaktsioon saab aktiveeritud nii või naa.

Millal oleme kõige õnnelikumad?

Harvardi ülikooli kuulsa psühholoogilise uurimuse „Uitav meel on õnnetu meel” (2010) autorid Matthew A. Killingsworth ja Daniel T. Gilbert saatsid katsealustele mobiilile sõnumid kolme küsimusega: Mida sa teed praegu? Kas sa oled keskendunud käsiolevale tegevusele? Kui õnnelikuna sa ennast tunned? Uurimuse tulemusel leiti, et kõige õnnelikumad oleme, kui keskendume praegu käsilolevale tegevusele. Isegi siis, kui teeme midagi sellist, mis meile otseselt ei meeldi. Näiteks inimene, kes peseb keskendunult nõusid, tunneb end õnnelikumana kui see, kes mõtleb samal ajal muid asju. Viibimine kordumatus hetkes pakub suurema heaolu- ja õnnetunde. Olgu see hetk siis ka kõige tavalisem – nõude pesemine, poesabas seismine või tööle sõitmine.

Tänapäevase kiire elutempo ja inforohkuse juures tekib tunne, nagu oleksime pidevalt kuhugile teel. Nõud on vaja ära pesta selleks, et saaks minna meilile vastust kirjutama ja sellele järgneb veel see ja too tähtis asjatoimetus. Niimoodi seesmiselt kiirustades muutub iga tavalisemgi tegevus hüppelauaks tulevikku. Hetk justkui polekski enam elamisväärne. Ning see pole enam meeldiv.

Märka hetke. Sinu päris elu leiab aset ju siin.

Selleks, et hetk saaks olla jälle meeldiv ja saaksime sellest osa, on meil vaja kohale ilmuda. Meil tarvitseb vaid astuda maha automaatpiloodilt, öelda stopp ja märgata: mis on siin ja praegu? Hea lugeja, tee seda kohe. Kui loed sedagi artiklit justkui linnulennult, tõeliselt süvenemata, siis ütle endale stopp ja otsusta olla kohal selle hetke jaoks täielikult. Märka, kuidas su keha ennast praegu tunneb? Milline on sinu hingamine? Vaatle ümbritsevat – mida sa märkad? Kuula helisid enda ümber... Märka ka seda, kas sissehingataval õhul on lõhn või maitse? Jätka artikli lugemist suurema kohalolutundega. Kas märkad vahet oma enesetundes?

Minu hüpotees on see, et kui Joshua Bellist oleks tollel hommikul Washingtoni metroos möödunud hetkes elavad inimesed, oleksid nad märganud suurepärast muusikat ja võtnud selle hetke vastu kui kingituse. Võib-olla oleks nad seisatanud, et vaadelda ja kuulata pikemalt. Aga võib-olla oleks nad oma trajektooril edasi kulgenud, meeled nautimas kaunist helide mängu. Kindlasti oleksid nad kogenud kerget õnnetunnet, kuna nad olid kohal selle jaoks, mis toimub siin ja praegu.

Kui sinagi tunned vahel, et vajaksid meelerahu, siis tuleta endale meelde, et leiad selle alati siis, kui väljud kiirustavast kuhugile jõudmise režiimist ning otsustad tulla tasakaalukama olemise ja elamise juurde. Kui märkad taas, et mõtted su peas on kõigest mõtted. Ei midagi muud.

______________________________________________________________________

Abiks meelerahuhetkede leidmisel

1) Meelerahu leiad oma viie meele kaudu. Kuula, vaata, maitse, haista ja kombi. Tee seda teadlikult. Kes meist ei teaks, kuidas tundetult süüa, hoopis teine tunne on olla oma toidukorra jaoks kohal kõikide meeltega.

2) Ankurdu hetke hingates. Kui satud mõtetes pidevalt ekslema mineviku ja tuleviku radadel, siis hingamisele ja kehale keskendumine toob sind tagasi hetke ning ühendab sind avarama ruumi ja laiema vaatenurgaga, millest lähtuvalt toimuvat vaadelda.

3) Otsusta harjutada kohalolukunsti igapäevategevuses. Tee seda näiteks kõndides: märka jalgade kokkupuudet maaga, hingamise rütmi, helisid, lõhnu ja vaateid enda ümber.

4) Mil iganes kostub su kõrvu mõni heli (telefon, äratuskell, pesumasina pesurežiimi tähistav lõpukell), kasuta seda märguandena, et ärgata automaatpiloodist. Tuletagu see sulle meelde, et hingaksid teadlikult sisse ja välja ning taastaksid kontakti olevikuhetkega.

4 kommentaari

  /   19:14, 18. aug 2016
meelerahu leiad siis kui ketsid kappi paned,siit maamunalt sa seda omal eluajal ei leia.
  /   16:44, 19. aug 2016
Unusta ambitsioonid ja südametunnistus, hakkab palju kergem.
H
Horros  /   02:54, 21. aug 2016
Haige, angloameerika agressioonist ja tarbimisühiskonnas olnu nö uus šarlataansuse ohver, ajupestud autor, ära rooja inimesi ja Eurooopat ja muid maid oma jamaga.
.
Ela ja ole õnnelik. Õpi ja vaata, kuidas Vahemere ääres elatakse.
M
metroos   /   10:42, 26. aug 2016
lähevad/tormavad inimesed tööle, lastele söögipoolist teenima, mitte kääksutamist kuulama

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias