Värsked Tartu uudised

ÕHTULEHE VIDEO | POSTIMEHE KOHVIK SULGES UKSED: millised on püsikundede mälestused seoses ajaloolise söögikohaga? (3)

Helen Pentsa | Video: Aldo Luud, 21. juuni 2016, 18:35
Foto: Aldo Luud
Täna sulges igaveseks oma uksed kuulus Postimehe kohvik Tartus, mis on olnud aastakümneid paljude ajakirjanike, aga ka teiste linlaste meelispaik. Oma mälestusi sellest söögikohast jagavad ajakirjanikud Villu Päärt, Nils Niitra, Rainer Kerge, Jüri Pino ja luuletaja Indrek Hirv.

Ajakirjanik Nils Niitra sõnab, et kohvikust pakutavast toidust ta põhimõtteliselt koosnebki. „Kui ma Postimehesse 1996. aastal tööle sain, juhtus selline lugu, et ma sain endale maagilise kaardi, mille abil võis regulaarselt süüa sooja toitu, ja see oli suur asi – seda hindan ma väga kõrgelt,“ meenutab toonane tudeng, tänaseni Postimehe ajakirjanik Nils Niitra.

Õhtulehe ajakirjanik Rainer Kerge lisab, et maagiline kaart tähendas uksekaarti, millega pääses Postimehe toimetuse sisemusse, aga mis töötas ka kohvikus krediitkaardina. „Ehk siis võtsid endale võileiva ja kohvi, või prae ja õlle, tütarlaps tõmbas selle kaarti läbi. Hiljem sinu honorarist või palgast võeti siin kulutatud summa maha,“ selgitab Kerge. Väidetavalt olla juhtumeid, kui mõni ajakirjanik palgapäeval palka ei saanudki. Räägitakse koguni legendi, et üks pidanud natuke asutusele tagasi maksma, kuna istumine kohvikus venis pikale.

Kohvikus asuvas Sakstekambriks nimetatud ruumis asub suur ümar laud, mis oli kogunemispaigaks kolleegidele erinevatest väljaannetest. Arutati kõige laiemalt seda, mis maailmas ja Eestis toimub ning mis teemat keegi parasjagu menetleb. Anti ja küsiti nõu. „Ja ei ole mina veel kuulnud, et siit laua tagant mõnda ideed oleks ära varastatud või siinkuuldud informatsiooni kuidagi kurjasti kasutatud. Pigem on nõu antud ja rõõmsatena lahku mindud, et järgmine päev uuesti tulla,“ sõnab Kerge.

Vajadusel avatud ka öösel

Eesti Ekspressi ajakirjanik Villu Päärt sõnab, et kohvikus tekkis kolleegidega täielik ühtse perekonna tunne. Ta meenutab 1990ndate teise poolde jäänud Postimehe jõulupidu, mil kohvikuuksed ajakirjanikele ka öötundidel suletuks ei jäänud.

„Aeg oli vaene ja ega see Postimees polnud ka eriti rikas firma – jõulupeolaud sai kella ühe ajal tühjaks. Siis koliti siia majja ja kell pool kaks oli kohvik paksult inimesi täis. Istuti ajalehtede peal, prouad tegid siin kiire seljanka, kapist pakuti jooke, lauldi… Väga selline tore ja sõbralik! Ma ei kujuta ette tänapäeval ühtegi toidukohta, kes teeks inimestele öösel uksed lahti, et oleks hea olla,“ meenutab Päärt.

Söögikoha tõmme on olnud Päärti sõnul oluline ka nendele inimestele, kes Postimehe kollektiivist lahkunud on, seda näiteks pensionile mineku tõttu. Kord kuus said vanad Edasi veteranid siinsetes ruumides südamlikult kokku ja rääkisid, kuidas elu vahepeal läinud.

Juba poole üheksast hommikul kripeldas, millal saaks juba minna

Luuletaja Indrek Hirve ateljee asub kohvikust üle tee. Aastakümneid on ta käinud Postimehe kohvikus iga päev mitu korda einestamas. Hommikul üheksast avatud kohvikus oli tema sageli esimesena kohal ja pani tuled põlema. "Juba poole üheksa ajal kripeldas, et millal saaksin minna," sõnab ta.

Selleks, et edaspidi söönuks saada ja eluga edasi minna, soetas Hirv endale nüüd kirjutamistuppa väikese pliidi ja panni, kohvikust sai ta päranduseks noa ja kahvli. Kas söögi tegemise harjumuse omandamine on suur väljakutse? "Jah, luuletust kirjutada on palju lihtsam!" nendib Hirv.

Tema sõnul on kohvikul ka panus Eesti kirjandusse. "Mina olin siin Postimehes Tartus luuletoimetaja, naljapärast öeldi nii 90ndate keskel. Tegin luulelehekülgi, mida ma tavaliselt täitsin ise, aga vahel võtsin mõne noore luuletaja lisaks. Ma olen selle laua taga rääkinud paljude noorte luuletajatega,“ meenutab Hirv.

„Noorem rahvas ei usu – ärgu uskugu!“

„Vaata, minu mälestused on see, et kui see oli vana puhvet ja lett oli sihuke luuktüüpi, siis hõljus selles pisikeses putkas tõepoolest koorega kohvi ja saiakeste lõhn. Mulle maitses moskva, nüüd vist viini sai, aga need said ikka ruttu otsa. Sardell hapukapsaga oli teine põhikas. Onud panid napsu, aga, nagu hiljem räägitud, õlu ja viin olid vist asutuse puhvetis keelatud. Ega seal eriti põmmutatud ka, võidi peale sattuda, vanemad kavalerid külastasid ikka Mišat või tõid tuppa kaasa, kontorites hõljus omakorda sita tubaka ja trükivärvi lõhn. Kui mõni kapp lahti tehti, lisandus tühja peedipudeli liisunud lehk. Noorem rahvas ei usu, ärgu uskugu,“ meenutab kirjamees Jüri Pino.

Ka tema meenutab maagilist kaarti, mis paljudele ajakirjanikele kuu alguses tühjad pihud jättis.  „Teadagi... Ega see hoiatust saada, nagu pank. Ise mindi auku, legend räägib tüübist, kes pidanud palgapäeval vist 300 krooni peale maksma. Tasus ettevaatlik olla. Aga see vend oli ka kuldne klient, saabus hommikul, väike salat, puder või omlett, 11 oli juba tõsisem brunts, siis lõuna, õhtuoode, enne lahkumist pandi ka veel praad nahka. Nime ei mäleta, polnud toimetuse, vaid talituse tegelane,“ lisab ta.

„Nojah, palju kauneid mälestusi. Väidetavasti oli see ju tegelikult Edasi toimetusele kui partei häälekandja personalile ette nähtud pommivarjend, tükk aega vedeles tavalise ukse kõrval väga muljetavaldav metalluks ja roostetas. Kurikuulus lugu, kuis käinud siin ungarlased, tollane päälik Evald Tooms küsima, et kas puhveti ka üle vaatame, ungarlane saanud puhvet-sõnast aru, vastanud: „Persse!“, mis ungari keeli tähendada: „muidugi“,“ meenutab Pino.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee