Tarbija

Jaanipäev on eestlaste jaoks üks rikkalikuma kombestikuga pühasid 

Eesti Vabaõhumuuseum, 21. juuni 2016, 16:55
Jaanilaupäeval süüdatavad jaanituled peavad oma soojuse ja valgusega kaitsma ja tugevdama kõike, kuhu nende valgus langeb.Foto: Mati Hiis
Lõuna poolt tulijatele on Eestimaa valged ööd tõeline eksootika, kuid ka eestlased ise ei jõua ära imestada seda ilu ja valgust, mida loodus jaanipäeva paiku meile pakub. Süda ja meel lustivad sel ajal ühes loodusega.

Jaanipäev on muistne suvepüha ja ehkki oma tänapäeval tuntud nime on see saanud Ristija Johannese sünnipäeva järgi, on arvatud, et varem oli pühal nimi suvisted (vrd setude nimetus jõuludele: talsipüha). Nii enne kui nüüd on jaanipäev jõulude kõrval eestlaste tähtsaim püha ning jaanipäeva kombestikus on senini säilinud palju esivanemate uskumustest ja tavadest.

Kasevihad enne jaani valmis

Taimedel on jaanipäeval eriline vägi. Arvati, et jaaniaegne hein oli erilise rammuga, mistõttu hoiti seda söödaks talvel poegivatele loomadele. Ehkki jaanipärgade punumise komme on tänapäeval Lätis rohkem tuntud kui meil, on jaanilillede-nimelisi taimi Eestis teada väga palju. Lilledel teati olevat vägi ja üheksast lillest punutud pärga pea alla pannes võisid neiud jaaniööl unes oma tulevast näha. Looduslike vahenditega ehiti nii iseennast kui ka eluhooneid: noored kased toas või ukse peal lõhnavad hästi ja loovad pidulikkusest pakatava meeleolu. Rohelisi kaseoksi on torgatud ka räästasse, ehteks kaevule. Kasevihad tuleb kindlasti enne jaanipäeva valmis teha, siis on nende sees üheksa rohtu – sama kehtib ka ravimtaimede kohta. Vihma oodati enne jaani – see oli viljade kasvuks oluline aeg – kuid peale jaani alanud heinaajal oli see nuhtluseks. Rahvalauludeski palutakse, et Jaan tooks perele seljatäie heinu s.o. laseks heina kuiva ilmaga ära teha.

Kevadise kiigeaja lõpp

Pärast jaanipäeva algas heinaaeg, millele järgnesid lõikus ja rehepeks, sestap oli ka see päev viimaseks võimaluseks hinge tõmmata ning tähistada enne sügisesse ulatuvat pikka ja kibedat tööperioodi. Noored said veel mahti kiigele lustima minna – Põhja-Eestis lõppeski kevadine kiigeaeg jaanipäevaga. Ikka kostis sealt laulu ja pillimängu ning tütarlaste kilkeid, kui poisid neile ilmatuma suurt hoogu tegid. Poiste-kiigeseppade tänamiseks ja kiige lepitamiseks pidi neiud kiigele tooma kingitusi: sukapaelu, kindaid, mune. Kiige pealt nägi metsade taha, sinna kuhu noor hing ihkas.

Enne jaani kosusid pärast pikka kurnavat talve nii inimesed kui ka loomad – piduõhtuks koguti mune ja piima, tehti võid, kohupiima, munavõid ja sõira. Tapeti ka lammas, sest liha sõid meie esivanemad vaid erilistel puhkudel. Ei puudunud ka peremehe omavalmistatud õlu, mis on muistsest ajast olnud eestlaste ohvrijook. Jaanituli on esivanematele olnud ka ohvrituleks: tule ääres söödi pidulikult ühes oma perega, võttes karjaloomadki ligi. Alati on käidud ka rahvarohketel külajaanituledel. Uuemal ajal on pere- ja kogukonnakeskse jaanitule asemele tulnud suured linnajaanituled, kust ei puudu muusika ja meelelahutus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee